Peibutuspart

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Peibutuspart on eesti poliitikaterminoloogias poliitik, kes küll kandideerib valimistel, kuid ei kavatsegi valimisvõidu korral saadud mandaati kasutada, vaid laseb enda asemel ametipostile asendusliikme. Kõige sagedamini puudutab see riigikogulaste ja ministrite osalemist kohaliku omavalitsuse valimistel, kuid nõnda on nimetatud ka näiteks Euroopa Parlamendi liikmete kandideerimist riigikokku[1] ning muude kõrgel ametikohal olijate (nt Euroopa Komisjoni voliniku) kandideerimist Euroopa Parlamendi valimistel[2].

Sõna pärineb jahindusest, kus linnujahil kasutatakse linnukujulisi peibutisi lindude ligimeelitamiseks ehk peibutamiseks; tänapäeval on poliitiline tähendus avalikus keelekasutuses levinum ning jahindustermin on taandunud erialaseks.

Poolt- ja vastuargumendid[muuda | muuda lähteteksti]

Peibutuspartide tegevust on taunitud, kuna see petab valijate ootusi ja devalveerib demokraatlikku valimismehhanismi tervikuna: valija ei saa volikokku seda kandidaati, kelle poolt ta hääletas[3][1]. Peibutuspartide kasutamist on kritiseerinud näiteks hea valimistava valvurid[1], endine õiguskantsler Allar Jõks[4], vandeadvokaat Jüri Raidla[3], politoloogid Tõnis Saarts[5] ja Rein Taagepera[6]. Korduvad üleskutsed peibutusparte mitte toetada pole valijate käitumist siiski märgatavalt mõjutanud.

Teisalt õigustavad poliitikud end vajadusega toetada erakonna üldist platvormi ja maailmavaadet ning võimalusega, et nad lähevad kohalikku volikokku, kui ei osutu valituks järgmistel riigikogu valimistel 2015. aastal. Kriitikute sõnul kujuneb kohast kohaliku omavalitsuse volikogus niimoodi lohutusauhind.[1] Peaminister Andrus Ansip on nimetanud peibutusparte pseudoteemaks[7]. Suhtekorraldaja Andreas Kaju sõnul teevad väljendid nagu "peibutuspart" ja "broiler" poliitikutele liiga ning peibutuspardiks võiks nimetada pigem inimesi, "kelle säraga tahetakse hääli juurde saada, mida erakonnad ise ei saaks". Tema arvates motiveerivad selliseid kandidaate mitte erakondade pakutavad materiaalsed hüved, vaid edevus ja lootus poliitilisele karjäärile.[8]

Rahvakogus tegi kirjanik Toomas Raudam ettepaneku, et peibutuspartide kaotamiseks tuleks keelata häälte ülekandmine konkreetselt kandidaadilt[9]. Jüri Raidla hinnangul tuleks kas peibutuspartide tegevus keelustada või lubada riigikogu liikmetel taas olla ühtlasi kohaliku volikogu liige.[3] Ka Riigikogu IRLi fraktsiooni aseesimees Andres Herkel kutsus 2009. aastal üles riigikogu liikmeid tagasi volikogudesse lubama: "Piirang üksnes suurendab ühiskondlikku ja poliitilist silmakirjalikkust. Valimiseelne üleskutse peibutusparte mitte valida ei toiminud, tuntud inimesed kogusid oma hääled ikka ära." Erakonnad aga ei saa tema hinnangul peibutuspartidest loobuda, kuna nii kaotaksid nad reaalselt hääli.[10]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Peibutuspartide probleem tekkis, kui Eestis kehtestati keeld, mille kohaselt ei tohi riigikogu liikmed kuuluda samaaegselt kohalike omavalitsuste volikogudesse. Pärast Eesti taasiseseisvumist sellist keeldu algselt polnud.

Terminit "peibutuspart" kasutati juba Euroopa Parlamendi valimistel 2008. aastal[2]. Üks esimesi arvamusliidreid, kes selle tarvitusele võttis, oli politoloog Rein Taagepera 12. oktoobril 2009 Postimehes ilmunud arvamusloos "Lase valimistel peibutuspart põhja"[6].

2009. aastal kandideeris Postimehe andmeil kohalikesse volikogudesse 88 Riigikogu liiget 101st. Postimehe küsimusele ei vastanud neist ükski, et kavatseb mandaadi saamise korral loobuda kohast Riigikogus ja minna volikokku kohe pärast valimisi. Mitmed leidsid, et võivad minna volikokku, kui jäävad Riigikogust välja 2011. aasta Riigikogu valimistel. Enne 2011. aastat lubas volikokku minna 9 riigikogulast, kuid üksnes juhul, kui nad valitakse mõne konkreetse omavalitsuse linnapeaks, ühel puhul ka volikogu esimeheks. Samuti kandideeris kohalikku volikokku 9 ministrit 13st ning 3 eurosaadikut, kellest ükski ei kavatsenud võidu korral asuda kohe tööle volikogus.[11]

Peibutuspartide teema tõusis taas päevakorda 2013. aasta kohalike omavalitsuste valimistel, kuna suuremates linnades olid mitme erakonna nimekirjade esinumbrite seas Riigikogu liikmed või ministrid, kes on avalikult kinnitanud, et nemad kohalikku volikokku ei lähe.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]