P2X7
P2X7 ehk P2X7-retseptorid (ka P2X7R; varasem nimetus P2Z) on paljude loomade rakumembraani läbivad ioonkanalid ja rakkude sees toimivad valgud, millel on mitmeid funktsioone.
P2X7 loodusliku ligandi ja retseptorite avanemise regulaatorina toimib ATP.
Liigitus[muuda | muuda lähteteksti]
Need retseptorid liigitatakse P2-retseptorite hulka P2X-retseptorite alatüübina.
Ekspressioon[muuda | muuda lähteteksti]
Retseptorit on tuvastatud kesknärvisüsteemis[1] ja perifeerses närvisüsteemis, mikrogliia rakkudes, endomeetriumis ja võrkkestas.
P2X7 retseptorit ekspresseerivad immuunrakud, nagu leukotsüüdid, makrofaagid, ja tüümuse rakud – tümotsüüdid jm, ja põletikurakud.
Stimulatsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Arvatakse, et selle pikemaajaline või korduv stimulatsioon ATPga võib viia mitteselektiivsete pooride tekkele rakumembraanis.
ATP stimulatsioonile järgneb Ca2+- ja Na+-ioonide sisenemine raku tsütoplasmasse ja K+-ioonide väljumine.[2]
Arvatakse, et P2X7 retseptorite aktivatsioon võib inimestel abiks olla mükobakterite perekond (bioloogia) perekonda liigitatud bakteri tuberkuloosi mükobakteri tapmisel[3] ja takistada HeLa rakuliini uuringutes ja hiirte eksperimentaalse nakatamise kohaselt klamüüdianakkuse levikut[4].
Füsioloogiline roll[muuda | muuda lähteteksti]
Selle molekuli füsioloogiline roll pole teada. Arvatakse, et P2X7 osaleb ATP vahendatud tsütotoksilises raku surmas, immuun- ja põletikureaktsioonides.[5]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Lord B, Aluisio L, Shoblock JR, Neff RA, Varlinskaya EI, Ceusters M, Lovenberg TW, Carruthers N, Bonaventure P, Letavic MA, Deak T, Drinkenburg W, Bhattacharya A., Pharmacology of a novel central nervous system-penetrant P2X7 antagonist JNJ-42253432., J Pharmacol Exp Ther. detsember 2014 ;351(3):628-41. doi:10.1124/jpet.114.218487., veebiversioon (vaadatud 25.02.2015)(inglise keeles)
- ↑ Chen L, Brosnan CF., Regulation of immune response by P2X7 receptor., Crit Rev Immunol. 2006;26(6):499-513., PMID 17341191, veebiversioon (vaadatud 24.02.2015)(inglise keeles)
- ↑ David J. Kusner, ja Juan Adams, ATP-Induced Killing of Virulent Mycobacterium tuberculosis Within Human Macrophages Requires Phospholipase D1, The Journal of Immunology, 1. jaanuar, 2000, 164. väljaanne, nr 1, lk 379-388, doi: 10.4049/jimmunol.164.1.379, veebiversioon (vaadatud 25.02.2015)(inglise keeles)
- ↑ Toni Darville, Lynn Welter-Stahl, Cristiane Cruz, Ali Abdul, Sater, Charles W. Andrews, Jr. ja David M. Ojcius, Effect of the Purinergic Receptor P2X7 on Chlamydia Infection in Cervical Epithelial Cells and Vaginally Infected Mice, J Immunol 2007; 179:3707-3714; doi: 10.4049/jimmunol.179.6.3707, veebiversioon (vaadatud 25.02.2015)(inglise keeles)
- ↑ Di Virgilio F, The P2Z purinoceptor: an intriguing role in immunity, inflammation and cell death., Immunol Today., november 1995;16(11):524-8., veebiversioon (vaadatud 24.02.2015)(inglise keeles)
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Katrin Sak, Hele Everaus – Tartu Ülikooli hematoloogia-onkoloogia kliinik, Metabotroopsed nukleotiidi retseptorid perifeerses veres ja vereloomes, Eesti Arst 2002; 81 (2): 88–92
- Yan Qu ja George R. Dubyak, P2X7 receptors regulate multiple types of membrane trafficking responses and non-classical secretion pathways, Purinergic Signal. juuni 2009; 5(2): 163–173., PMCID: PMC2686822, doi: 10.1007/s11302-009-9132-8