Põhja-Balti koostöö

Allikas: Vikipeedia

Põhja-Balti koostöö (inglise keeles Nordic-Baltic co-operation) ehk NB8 on piirkondlik koostööformaat, mis hõlmab Rootsit, Soomet, Norrat, Islandit, Taanit, Eestit, Lätit ja Leedut. NB8 koostööks ei ole loodud eraldiseisvat struktuuri või organisatsiooni, küll aga on kokku lepitud, kes iga-aastaselt koostööd koordineerib.[1]

Poliitiline olulisus[muuda | muuda lähteteksti]

Poliitilisel tasemel on koostöö olulisimaks formaadiks peaministrite ja välisministrite iga-aastased kohtumised. Välisministrite kohtumised on toimunud alates 1993. aastast. Kui esialgu toimusid kohtumised formaadis "5+3", siis 2000. aastal (Eesti välisministri Toomas Hendrik Ilvese initsiatiivil) otsustati Põhjamaade ja Balti riikide koostööformaati hakata tähistama suuremat ühtsust väljendava terminiga Nordic-Baltic-Eight (NB8). Lisaks peaministritele ja välisministritele kohtuvad regulaarselt ka teised ministrid ning ministeeriumide ametnikud. Välispoliitika valdkonnas toimuvad lisaks välisministrite iga-aastastele kohtumistele regulaarselt ka välisministeeriumide kantslerite, poliitikadirektorite ja eri valdkondade ekspertide kohtumised, samuti on sagedased välisesinduste diplomaatide kohtumised NB8 formaadis.[2]

Parlamentide koostöö[muuda | muuda lähteteksti]

1989. aastal alguse saanud kontaktidel Balti Assamblee (BA, Baltic Assembly) ja Põhjamaade Nõukogu (PN, Nordic Council) vahel põhineb parlamentide koostöö. Toimuvad iga-aastased BA ja PN tippkohtumised, lisaks kohtutakse kõige erinevamatel tasemetel: spiikrite, presiidiumide, komisjonide ja üksikliikmete tasemel, lisanduvad ka parlamendikomisjonide otsekontaktid (väliskomisjonid). 2009. aasta BA ja PN tippkohtumine lükkus edasi 2010. aastasse ning toimus 18.02.2010 Vilniuses, kus arutati Põhja-Balti strateegilist koostööd, majandusliku stabiilsuse saavutamist ning EL naabrussuhete arendamist. 7.-8.12.2010 toimus Soomes Kirkkonummis BA ja PN korraline tippkohtumine, kus arutleti NB8 tarkade meeste raporti üle ning kinnitati tööplaan 2011. aastaks.[3]

Praktiline koostöö[muuda | muuda lähteteksti]

Põhja-Balti koostöös on oluline Põhjamaade Ministrite Nõukogu (PMN, Nordic Council of Ministers), mille esinduste kaudu koordineeritakse Põhjamaade koostööprogramme Eesti, Läti ja Leeduga nii hariduse-, kultuuri-, sotsiaal- kui ka majanduse valdkonnas. Üks kesksemaid dokumente PMNi ja Balti riikide koostöö arendamisel on Põhjamaade Ministrite Nõukogu koostöösuunised Baltimaadega 2009–2013 ("http://www.norden.ee/et/meist/koostoosuunised.html"), mille koostamise protsessi kaasati ka Balti riigid. Eesti on võtnud selge suuna ühiste projektide järkjärguliselt suurenevale kaasrahastamisele ja ühise planeerimise kujundamisele. Seega on abiprogrammidest kujunenud koostööprogrammid. Esimese võrdse osalusega programmina avati 2008. aastal haridusvaldkonnas ühtne Põhjamaade stipendiumiprogramm NORDPLUS 2008–2011, millega alates 2008. aastast liitusid võrdsetel alustel Balti riigid. 2009. aastal avati veel 3 uut Põhja- ja Baltimaade ühist programmi: kultuuri mobiilsusprogramm, avaliku halduse mobiilsusprogramm ning äri- ja tööstuse mobiilsusprogramm. Osamakseid tasuvad Balti riigid võrdsetel alustel Põhjamaadega SKP järgi arvutades.[4]

Hariduslik olulisus[muuda | muuda lähteteksti]

Põhjamaadel on olnud märkimisväärne roll täiskasvanute hariduse edendamisel Baltimaades. Oluline märksõna on NFA – Põhjamaade Rahvaülikool (ingl.k. Nordic Folk Academy). Suur osa andragoogidest, kes on õppinud NFA-s, nendib, et seal hakkasid nad mõistma demokraatliku elukestva õppe tähendust ning selle õiget struktuuri. Oma teadmisi nad Nõukogude totalitaarses süsteemis ka rakendasid ning asendasid selle haridusstruktuurid tsiviilühiskonna omadega.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]