Pärimustants

Allikas: Vikipeedia

Pärimustants on folkloorižanr, mida võib määratleda kui mis tahes kohalikku tantsutraditsiooni, tantsimisviisi või tantsuvormi, mis eksisteerib variantidena ja millel puudub üks kindel fikseeritud kuju.[1] Pärimustantsud on tugevalt seotud kohalike tõekspidamistega kui ka muusikavormidega. Pärimustantsu nimetatakse tihti ka traditsiooniliseks tantsuks.[2] Pärimustantsude algusaega on keeruline täpselt kindlaks teha, kuna need on arenenud läbi aegade koos kogukondadega ja sageli suulisel teel põlvest põlve edasi antud. Pärimustants on kogukonna traditsiooniline tantsimisviis.

Lühikirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Sõna “pärimustants” viitab tantsudele, mis kajastavad sageli konkreetse kogukonna ajalugu, kombeid ja identiteeti ning mida edastatakse suuliselt põlvest põlve. Pärimustantsud on oluline osa paljude kultuuride folkloorist, säilitades ja edastades pärimust läbi liikumise ja muusika.

Pärimustants on emotsioonide, tunnete ja ideede otsene väljendamine, mis on omakorda tihti tugevalt seotud tavade ja normidega, samuti igapäevaelu sündmuste taasesitamisega ning nende ajaloolise olulisusega. Seega on pärimustantsud päritolult seotud kõigega, mis on konkreetse rahva igapäevaelus teatud ajahetkedel oluline. Nendeks olid tavaliselt kombed, uskumused, religioon, sõda, ametid, pulmad, matused, rituaalid kuid ka lihtsad igapäevased kodused tegevused, ehk kõik aspektid, teemad, mis on kõigile maailma rahvastele ühised.[3]

Lühidalt on pärimustants seltskonnatants ehk osaluspõhine seltskondlik tegevus ehk midagi, mis on tantsimiseks, mitte otseselt vaatamiseks või esitamiseks. Pärimustantsud põhinevad rahvasuust kogutud ehedal liikumisel. Pärimustantsu iseloomulikeks omadusteks on kogukondlik ühine teadmine, varieeruvus ning improvisatsioonilisus. Kehakasutus ja liikumised on orgaanilised ja konkreetse keha kesksed.[4]

Põhjus, miks pärimustants erineb nii suuresti lavalisest rahvatantsust, peitub pärimustantsu funktsionaalsuses ehk selles, milleks tantsitakse. Pärimustantsu kontekstis on väga oluline, et tantsitakse oma enda rõõmuks ja see on tugevalt seotud kogukondlike väärtuste ja reeglitega. Teiseks suureks erinevuseks on autorlus. Lavalisel rahvatantsul (autoritantsul) on üks autor, kes vastutab tantsu kontseptsiooni ja koreograafia eest.[5]

Pärimustantsud seevastu on loodud anonüümselt ja edastatud inimeselt inimesele[6], mistõttu tantsu loojaks võib lugeda justkui igat tantsijat ennast, sest igal tantsijal on oma lugu ja mõõde, mida väljendada.[5] Lisaks kuna liikumised ei ole niivõrd fikseeritud, siis igal tantsijal on võimalus sooritada samme ja liikumisi enda kehast lähtuvalt. Sellest tulenevalt ei saa pärimustantsu nimetada universaalseks tantsužanriks nagu näiteks ballett - kui võrrelda pärimustantse kultuuride vahel, ei ole nende vahel võimalik leida ühist universaalset liikumist, vormi ega stiili.[6]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Pärimustantsu juured, nagu enamiku kultuuriliste komponentide omadki, pärinevad inimkonna eelajaloost ning on arenenud ja püsinud koos sellega.[2] Pärimustants on tugevalt põimunud kultuuriliste ja ajalooliste traditsioonidega ning need on tihti tekkinud tänu kogukonna sotsiaalsetele ja rituaalsetele vajadustele. Näiteks võivad pärimustantsud olla seotud põlluharimise, pidustuste, pulmade või muude oluliste sündmustega, kus tantsimine oli osa kogukonna elust ja väljendusviisist. Paljud pärimustantsud on arenenud kohalikul tasandil, kandes edasi kogukonna identiteeti ja pärimust. Aja jooksul on pärimustantsud aga muutunud, kajastades ühiskonna arengut, muutusi ja kultuurilisi mõjutusi.[7]

Pärimustantsu võib vaadelda kui midagi primitiivset.[4] Väljaspool Euroopat võib samuti leida lugematul hulgal pärimustantsu vorme, kuid siis nimetatakse neid tavaliselt traditsioonilise tantsu vormideks. Näiteks ühe Aafrika uskumuse järgi on tantsimine üks rütmi põhilistest väljendusvormidest, mis omakorda peegeldab endas elu ennast. Seetõttu on sealsetes piirkondades ka saatepilliks tihti trumm, sest selle heli meenutab südamelööke. Sealsetes traditsioonides on traditsiooniliste tantsude tantsimine kogukonna elu demonstreerimine ning tantsitakse, nagu ka Euroopas, kultuurisündmuste raames, enamasti inimeste elu olulisematel etappidel nagu näiteks täisealiseks saamine, abiellumine, sünd ja surm. Samuti tantsitakse ka külaliste külla kutsumisel ja kostitamisel ning vaimudega suhtlemiseks.[2]

Selline kontseptsioon tantsust kui vaimsest väljendusest ilmneb ka indiaanlaste kultuurides ning seda saadab taas trummimäng, mis esindab nende puhul kosmilist südamelööki. Tantse tantsitakse ringidena ning tantsijate riietus peegeldab konkreetse tantsu loomalikke aspekte. Näiteks võib indiaanlaste pärimuskultuurist leida looma nimetustega tantse (kotkatantsud, karutantsud, küülikutantsud) kui ka argiste tegevuste/asjade nimetustega tantse (maisitants, vihmatants).[2]

Sellist loomalikku dünaamikat on samuti näha ka Austraalia põlisrahvaste traditsioonilistes tantsudes, sest nende uskumuste kohaselt on maailma loonud loomavaimud. Tantsimine sealjuures on ka seotud konkreetsete loomade matkimisega, mis võimaldab tantsijatel peegeldada loomavaimu olemust.[2]

Aasias leiab traditsioonilist tantsu, mis ei ole niivõrd seotud primitiivsuse, imiteerimise ega loomalikkusega, vaid hoopis kõrgkultuuriga, ja on tuletatud eliidi liikumisviisidest ja kommetest ning traditsioonidest.[2]

Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis tuli mõiste “pärimustants” laiemalt käibele alles 21. sajandi nullindate keskpaiku. Eesti pärimustants peegeldab kogukonna ajaloolisi väärtushinnanguid ja eelistusi ning ka indiviidide harjumusi ja oskuseid. Lühidalt, peegeldab see Eesti kultuuri üldiseid seaduspärasusi. Tänapäeval tantsitav pärimustants illustreerib seega põimumist Eesti kultuuri mineviku tänapäevaste arengutega. Põhiliselt seostatakse pärimustantsu Eestis siiski aga talupojakultuurile omase tantsuliigiga.[8]

Eesti pärimustantsus on väga oluline osa ka muusikal ja selle rütmil ning kuidas tantsijad ise seda ka tajuvad ja kuulavad. Ükski Eesti pärimustants ei toimu vaikuses. Erinedes muude paikkondade pärimustantsust, kus on suur osa soolotantsudel või lihtsalt rühmatantsudel, kus iga tantsija on indiviid, on Eestis väga olulisel kohal koos paarilisega tantsimine ehk paaristants.[9] Paaristantsu olulisus seisneb selles, et lisaks tantsija enda kehatunnetusele peab arvestama ka oma paarilise keharaskust ning tema liikumissuundade ja -kiiruse tunnetamist.[4]

Kõige varasemad andmed eestlaste tantsimisest on leitavad välismaalaste kroonikatest ja reisikirjadest, mis on pärit 12.–18. sajandist (näiteks S. Grammaticuse "Gesta Danorum" (1172), B. Russowi "Liivimaa kroonika" (1584) ja A. W. Hupeli "Topograafilised teated" (1777)). Eestlaste kirjutised pärimustantsu kohta ehk näiteks esimesed tantsukirjeldused pärinevad 19.–20. sajandi vahetusest. Põhilised autorid neil olid näiteks J. Hurt, J. Meomuttel, A. Liiv, P. Penna. Need autorid ei olnud küll tantsuspetsialistid, mistõttu enamik kirjeldustest on pigem tõlgendavad kui kirjeldavad.[10]

Esimesed videoülesvõtted tehti 1987. aastal soome folkloristi Pirkko-Liisa Rausmaa toetusel. Videod pakkusid rohkem võimalusi tantsude kogumisel - salvestada sai pikemalt ja lõi viisi, kuidas jäädvustada terveid tantsusündmusi vahetus toimumises ja sellele lisaks ka intervjuusid ja vestluseid. Tänu videoülesvõtetele, muutusid pärimustantsude kogumise puhul oluliseks, lisaks liikumisskeemidele, ka tantsude esitusiseärasused ehk tantsude stiilid, tähendused, kontekstid ja sama tantsu varieerumisvõimalused.[10]

Mõned tuntumad Eesti pärimustantsud on näiteks "Mustlane", "Kiigadi-kaagadi", "Pärliine", "Kägara", "Kupparimuori", "Kuusalu kadrill", "Padespaan", "Savikoja venelane".[11]

Et pärimustants ka laiemale avalikkusele võõraks ei jääks, korraldatakse Eestis mitmeid pärimustantsu festivale, näiteks Võru pärimustantsu festival ning Sabatants.

Kuuluvus[muuda | muuda lähteteksti]

Pärimustants kuulub folkloorižanrite hulka. Alakategooria mõistele rahvatants. Pärimustantsu võibki näha, olenevalt esile tõstetavatest aspektidest nii pärimuskultuuri kui ka kultuuripärandi mõiste osana.[9]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kapper, S. (2013). Muutuv pärimustants: kontseptsioonid ja reasisatsioonid Eestis 2008-2013 [Doktoritöö, Tallinna Ülikool]. ETERA. https://www.etera.ee/zoom/1933/view?page=3&p=separate&search=sille%20kapper&tool=search&view=314,576,1250,447
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 First Tutors. Traditional Dance. https://www.firsttutors.com/uk/dance/articles/dance-styles/traditional-dance.php
  3. Duggan, A. S., Schlottmann, J. (1948). The Teaching Of Folk Dance (lk 17). A. S. Barnes and Company. New York.
  4. 4,0 4,1 4,2 Siig, K. (2017). Pärimustants tantsupeol?. Tantsukuukiri. https://kuukiri.tantsuliit.ee/artikkel/parimustants-tantsupeol/
  5. 5,0 5,1 Põlendik, K. (2023). Mille poolest erineb pärimustants rahvatantsust, mida näeb tantsupeol?. https://kultuur.err.ee/1609009439/mille-poolest-erineb-parimustants-rahvatantsust-mida-naeb-tantsupeol
  6. 6,0 6,1 Kealiinohomoku, J. W. (s.a.). Folk Dance. https://www.firsttutors.com/uk/dance/articles/dance-styles/traditional-dance.php
  7. Duggan, A. S., Schlottmann, J. (1948). The Teaching Of Folk Dance (lk 17). A. S. Barnes and Company. New York.
  8. Kapper, S. (2015). Teadmised ja teod. Tantsukuukiri. https://kuukiri.tantsuliit.ee/artikkel/teadmised-ja-teod/
  9. 9,0 9,1 Kapper, S. (2011). Pärimus ja jäliendus. Postkolonialistlik katse mõista rahvatantsu olukorda Eesti NSV-s ja pärast seda. Methis, 5(7). https://doi.org/10.7592/methis.v5i7.541
  10. 10,0 10,1 Kapper, S. (2018). Kellelt õppida pärimustantsu?. Tantsukuukiri. https://kuukiri.tantsuliit.ee/artikkel/kellelt-oppida-parimustantsu/
  11. Pundarfestival. Põhja-Eesti pärimustantsud. https://pundarfestival.wordpress.com/pohja-eesti-parimustantsud/