Päevaliblikad

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Päevaliblikad
Anthocharis cardamines
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Lülijalgsed Arthropoda
Klass Putukad Insecta
Selts Liblikalised Lepidoptera
Alamselts Päevaliblikad
Ladinakeelne nimetus
Rhopalocera

Päevaliblikad (Rhopalocera) on rühm suurliblikaid – põhiliselt päevasel ajal lendavaid putukaid, kes kuuluvad seltsi liblikalised.

Päevaliblikaid on maailmas umbes 28 000 liiki, mis moodustab ligikaudu 19% kõikidest liblikaliikidest, ülejäänud on ööliblikad ja pisiliblikad.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Päevaliblikad jagunevad kaheks ülemsugukonnaks – Hedylidae ja Papilionoidea. Nii nagu teistel liblikatel, koosneb ka päevaliblikate elutsükkel neljast staadiumist: muna, röövik, nukk, valmik. Nagu kõikidel putukatel, on neil kuus jalga, kolm kehaosa (pea, rindmik ja tagakeha), paar tundlaid ja välimine skelett. Keha on kaetud väikeste tundlike karvakestega ning neli tiiba ja kuus jalga on seotud neid liigutavale rindmikule. Päevaliblikaid võib leida enamikust maailma paikadest, kuid neid esineb kõige rohkem soojas kliimas. Päevaliblikatel esineb polümorfismi, kaitse- ja hoiatusvärvust. Mõnedel on sümbiootilised suhted sipelgatega.

Päevaliblikaid kujutatakse sageli ka kunstis.

Elutsükkel[muuda | muuda lähteteksti]

Päevaliblikate valmikud saavad elada sõltuvalt liigist nädalast aastani. Paljudel liikidel on pikk vastseiga, samas kui teised saavad jääda püsima oma nukustaadiumisse või vastsestaadiumisse ja elada üle talve. Põlvkondade arv aastas sõltub kliimast.

Muna[muuda | muuda lähteteksti]

Emased liblikad munevad oma lühikese eluea vältel palju mune. Munetakse üldiselt taimedele, mida tulevane röövik saab toiduks tarvitada ja mis ei asu ohustatud piirkondades. Emased eritavad liimitaolist keemilist ainet, millega munad kinnituvad pinnale. Mune munetakse üldiselt lehe alumise serva alla või varre lähedusse. Näiteks Monarhliblikas muneb oma munad piimohaka alla, mida röövik sööb. Liblika munad võivad olla erineva kujuga (sfäärilised, ovaalsed või kaunakujulised) ja erinevat värvi (valge, roheline või kollane). Muna ümbritsev kest on õhuke ja tugev. Iga munaraku ülemises osas on mikrofüll – väike osa, mille kaudu sperm siseneb. Väljumiseks lõhub vastne kesta rakud. Esimeseks toiduks on vastsele vastsekest.

Röövik[muuda | muuda lähteteksti]

Röövik

Röövikud on oma dieedilt väga valivad, paljud söövad ainult kindlaid taimi. Mõned üksikud on karnivoorid. Röövikud lõhuvad oma välimise skeleti. Kui nahk on veel pehme, neelavad nad palju õhku, mis laiendab nende keha. Kui kutiikula tugevneb, lasevad nad õhu välja ja neil on ruumi kasvamiseks. Röövikud vahetavad arengu jooksul kesta umbes viis korda. Kui röövik on jõudnud õigesse suurusesse, lõpetab ta söömise ja väljutab oma seedeelundkonna. Seejärel leiab kaitstud koha, kus nukkuda.

Nukk[muuda | muuda lähteteksti]

Nukk

Nukustaadium kestab mõnest päevast kuni mitme kuuni. Liblikas läbib metamorfoosi ja ei söö sellel perioodil. Päev enne valmiku väljumist muutub nukk läbipaistvaks.

Valmik[muuda | muuda lähteteksti]

Kui valmik väljub, on tema tiivad kortsus ja märjad, tagakeha on vedelikku täis. Liblikas suunab osa vedelikku tagakehast tiibadesse. Seejärel liblikas puhkab ja laseb tiibadel kuivada. Peamine eesmärk täiskasvanueal on paarituda ja järglasi saada. Täiskasvanud saavad tarbida vedelikku ainult läbi oma kõrretaoliste kärssade. Järglaste saamise esimene etapp on paarilise leidmine. Nad paarituvad maapinnal või õhus. Pärast paaritumist otsib emasliblikas sobiliku substraadi, kuhu hakkab munema. Mõned valmikud migreeruvad kaugemale, mõned lähemale. Migreerumine on tingitud kliimast. Valmiku vanus varieerub suuresti.

Sigimine[muuda | muuda lähteteksti]

Päevaliblikad paljunevad kui isasliblikas suunab oma sperma emasliblika eoskotti. Emasliblikas viljastab ise munad isasliblika spermaga. Päevaliblikad munevad umbes 100 muna korraga, osad ühele taimele ja teised hajutavad erinevatele taimedele. Munast areneb röövik, millest hiljem areneb liblikas. Päevaliblikad erinevad ööliblikatest selle poolest, et röövikud ei keeruta kookonit, kus nukkuda ja nukustaadiumis on nad pigem kolmnurksed kui kerajad.

Morfoloogilised tunnused[muuda | muuda lähteteksti]

Päevaliblikate ja ööliblikate välimuses on erinevusi, kuid siiski ei suudeta neid alati eristada. Üldiselt on päevaliblikad kirevama värvusega kui ööliblikad, kuid mitte kõik. Päevaliblikatel on elutsükli jooksul eripärane muundumise staadium. Päevaliblikad alustavad elu kui röövikud, kes keeravad ennast ise kookonisse. Röövikud lahkuvad kookonist värviliste tiibadega. Keha on päevaliblikatel väiksem, mitte väga ööliblika keha sarnane. Päevaliblikad troopilistes piirkondades lõunapoolkeral võivad olla imeväärsete suurustega. Nende päevaliblikate tiivavärvid esindavad mõnikord kõige eredamaid värve looduses. Päevaliblikate tiivad on suuremad kui ööliblikatel ja nende tundlad on sirged ning pulkjad.

Anatoomia[muuda | muuda lähteteksti]

Keha kaitseks ja toeseks on päevaliblikatel välimine kitiinist skelett. Õhuavad (9 paari liblikatel) on õhule avatud poorid. Õhutorud kannavad õhku läbi keha. Gaasivahetus leiab neil aset trahhea väikestes lõppudes. Õhuavad paiknevad tagakeha ja rindmiku piirkonnas. Vereringe, toitainetega varustamise eesmärgil, toimub läbi torukujulise südame ja hematotsööli. Seedesüsteem koosneb päevaliblikatel kärsast, neelust, eessoolest, kesksoolest, tagasoolest ja pärakust. Jäägid aga väljutatakse Malpighi soonte kaudu. Need on pikad filamendid, mis puhastavad vere ja suunavad uriini pärasoolde. Närvisüsteem sisaldab neil aju, kõhtmist närvipaela, närve, perifeerset närvisüsteemi ja siseelundite närve. Tasakaalu säilitamiseks, eriti lendamise ajal, on Johnstoni organ, mis paikneb tundlate alaosas. Reproduktsiooniks on neil munasarjad ja testised.

Meeled[muuda | muuda lähteteksti]

Päevaliblikatel on liitsilmad ja lihtsilmad. Need koosnevad paljudest kuusnurksetest läätsedest, mis fokuseerivad valgust putuka võrkkesta. Seejärel kannab optiline närv selle informatsiooni liblika ajusse. Tundlikud karvakesed liblika kehal võimaldavad tajuda keskkonda. Nad annavad putukale lendamisel ka informatsiooni tuulest. Haistmismeel on selleks, et leida paarilisi ja toitu. Päevaliblika jalgadel on nektarist suhkru maitsmiseks maitseretseptorid. Mõned emasliblikad maitsevad ka taime, millele plaanivad muneda. Päevaliblikad kuulevad heli läbi tiibade.

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Päevaliblikad on herbivoorid ja söövad ainult rikkalikult suhkrut sisaldavat taimset materjali. Nad joovad nektarit läbi oma pika keele, mille funktsioon on analoogiline kõrrele. Toitumise käigus päevaliblikas tolmeldab taimi.

Kaitsemehhanismid[muuda | muuda lähteteksti]

Nende väikese suuruse ja värviliste tiibade tõttu on päevaliblikad saakloomaks paljudele loomadele. Põhilised päevaliblikatest toituvad röövloomad on amfiibidest konnad ja vesilikud, reptiilidest sisalikud ja imetajatest nahkhiired. Enamik päevaliblikaid kaitseb ennast kiskjate eest kasutades kaitsemehhanisme. Mõned sulanduvad keskkonnaga nii hästi, et neid on raske märgata kui nad puhkavad oksal. Mõned liblikad näevad välja nagu surnud lehed, teised nagu puukoor. Mõned liblikad on mürgised. Sellisel juhul ühe liblika surm loob eeldused teiste liblikate ellujäämiseks. Paljudel mürgistel liikidel on sarnane hoiatusvärvus. Esineb ka Bates'i mimikrit ja Mülleri mimikrit. Põhiline liblikate kaitsemeetod on lendamine.

Päevaliblikad Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestist on teada on umbes 116 päevaliblika liiki, kellest paljudel on Eesti levikupiiriks ja mõned neist on säilinud reliktina. Levinud jaotuse järgi kuuluvad nad kuude sugukonda (toodud Eesti liikide arv sugukonnas ja mõni näiteliik):

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Kasutatud allikad[muuda | muuda lähteteksti]