Haavalumik

Haavalumik
Haavalumik
	;
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Lülijalgsed Arthropoda;
Klass	Putukad Insecta;
Selts	Liblikalised Lepidoptera;
Sugukond	Koerlibliklased Nymphalidae;
Perekond	Lumik Limenitis;
Liik	Haavalumik;
Binaarne nimetus
	Limenitis populi; Linnaeus, 1758

Haavalumik (Limenitis populi) on koerlibliklaste sugukonda kuuluv liblikas.

Nimetuse etümoloogia

Haavalumik on saanud eestikeelse nime sellest, et tema röövikud toituvad haaval. Liigi ladinakeelne nimetus populi tuleneb paplite perekonnast ehk Populus.

Välimus ja tunnused

Haavalumiku tiibade siruulatus on 60–85 mm. Tiibade ülakülg on must, eestiibadel paikneb keskalas üks lai valge laik ning selle ümbruses veel väiksemaid valgeid laike. Eestiiva tipu läheduses leidub kolm väiksemat valget laiku. Tagatiiva keskel paikneb lai valge ristvööt. Tiibade servisealal kulgeb kaks kitsast sinakashalli vööti, millest sisemine on tagatiival selgem ja laiem. Kannapoolse sinakashalli vöödi kõrval paikneb kriipsu- või kaarekujuliste oranžide laikude rida. Eestiival on need laigud nähtavad peamiselt tipu lähedal, tagatiival aga kogu välisserva ulatuses.Tiivaramad on musta-valgekirjud. Tiibade alakülg on valdavalt oranž ning selle valgete vöötide ja laikude asetus vastab ülakülje valgele kirjale. Servis ja kannaosa on eriti tagatiival laialt heledad sinakashallid. Eestiiva tagaserva läheduses on tiiva põhitoon must. Tagatiiva välisalas paikneval laial oranžil vöödil on üks rida musti täppe.^[1]

Haavalumikuga võivad sarnaneda kiirgliblikad ja väikelumik. Need on ligikaudu sama suured, kuid nende tagatiiva alakülje servisel puudub mustade tähnide rida. Lisaks on kiirgliblikatel eri värvi valgete laikudega paigutus eestiival ning isaste ülakülg on tugeva violetse läikega. Väikelumik on haavalumikust selgelt väiksem. Tema eestiiva ülakülje keskel olev valge ristvööt on püsivam kui haavalumikul ning tagatiiva välisalas kulgeval oranžil vöödil on kaks rida musti täppe. ^[1]

Liblikal on kirjeldatud ka erinevaid vorme. Vormil tremulae on isastel valge kiri tugevasti redutseerunud. Vormil ussuriensis on emastel valge kiri tunduvalt laienenud. ^[2]

Tiibade ülakülg
Tiibade alakülg
f. ussuriensis
f. tremulae

Elupaik

Tegemist on metsaliigiga, keda leidub leht- ja segametsades. Liblikaid kohatakse sageli metsateedel, lagendikel ja pargitaolistes kohtades, kus leidub õitsvaid taimi.^[1]^[2] Valmikud peatuvad sageli metsateedel lompide juures ning hukkuvate autorataste all.^[3]

Liblikad lendavad enamasti päeval puulatvades, kuid õhtu eel tulevad nad madalamale.^[2] Saab meelitada tugevalõhnalise juustuga.^[4]

Levila

Transeuraasia liik.^[3] Euroopas on ta laialt levinud ning tema levila ulatub Prantsusmaast ida poole üle kogu Kesk-Euroopa Venemaani. Levilasse kuuluvad ka Põhja- ja Subarktilise Euroopa osad.

Eestis kõikjal levinud, kuid tavaliselt mitte eriti sage. Teda võib pidada laialt levinud, ent enamasti mitte arvukaks päevaliblikaks. ^[1]

Lennuaeg

Valmikuid võib kohata juuni keskpaigast juuli lõpuni, sagedamini juuni keskpaigast juuli keskpaigani.^[1]^[3]

Rööviku areng

Röövik on rohekat värvi ning selle kehal on hajus hele-tume muster. Pea taga paikneb kaks sõrmetaolist ogadega jätket.^[4] Kuni 5 cm pikk.^[5]

Röövik toitub peamiselt haavast, kuid võib kasutada toidutaimena ka teisi paplilisi. Noor röövik sööb lehte tipust alates, jättes alles keskroo, mida ta pikendab selle külge seotud väljaheidete abil. Selline väljaheidetest moodustunud „roots” toimib rööviku puhkepaigana, kuhu ta toitumispauside ajal korduvalt tagasi pöördub. Enne talvitumist lõikab röövik lehest ümara tüki, kinnitab selle oksa külge ning koolutab servad kokku torukujuliseks varjepaigaks. Selles hästi maskeeritud pesas veedab ta talve. Kevadel jätkab röövik kiiresti kasvamist ning nukkub hiljem kokkurullitud lehe sees. Nukk on hele kreemikas ja tumedate täppidega.^[4]

Viited

1 2 3 4 5 Õunap, Erki; Tartes, Urmas. Eesti päevaliblikad. Lk 213.
1 2 3 Viidalepp, J.; Möls, T. Eesti suurliblikate määraja. 1. Lk 55.
1 2 3 Viidalepp, J.; Remm, H. Eesti liblikate määraja. Lk 210.
1 2 3 Bellmann, Heiko. Libliakd. Välimääraja. Lk 152.
↑ Sterry, Paul; Mackey, Andrew. Liblikad. Lk 130.

Välislingid

Haavalumik andmebaasis eElurikkus

[:0-1] 1 2 3 4 5 Õunap, Erki; Tartes, Urmas. Eesti päevaliblikad. Lk 213.

[:1-2] 1 2 3 Viidalepp, J.; Möls, T. Eesti suurliblikate määraja. 1. Lk 55.

[:2-3] 1 2 3 Viidalepp, J.; Remm, H. Eesti liblikate määraja. Lk 210.

[:3-4] 1 2 3 Bellmann, Heiko. Libliakd. Välimääraja. Lk 152.

[5] Sterry, Paul; Mackey, Andrew. Liblikad. Lk 130.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]