Oskar Dirlewanger

Allikas: Vikipeedia
Oskar Dirlewanger
Oskar Dirlewanger 1944. aastal
Hüüdnimi "Varssavi lihunik"
Sünniaeg 26. september 1895
Würzburg
Surmaaeg u 7. juuni 1945
Althausen
Teenistusaeg 1913–1919
1919–1921
1937–1939
1940–1945
Auaste SS-Oberführer
Üksus(ed) 36. Waffen-SS diviis
Sõjad/lahingud
Autasud Raudristi rüütlirist
Lähivõitluspannal
Hispaania Rist
Saksa Rist
Autogramm

Oskar Dirlewanger (26. september 1895 – u 7. juuni 1945) oli Saksa sõjaväelane, massimõrvar ja pedofiil, kes teenis nii esimeses kui ka teises maailmasõjas. Teises maailmasõjas juhatas Dirlewanger 36. Waffen-SS diviisi, mis kogus konflikti ajal kurikuulsust sooritatud sõjakuritegude ning üles näidatud erakordse julmusega.

Nooruspõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Dirlewanger sündis 26. septembril 1895 Würzburgis August ja Pauline Dirlewangeri perre.[1] Ta veetis suurema osa lapsepõlvest Esslingen am Neckaris, kus käis ka koolis, mille lõpetas 1913. aastal abituriendina.[viide?]

Teenistus esimeses maailmasõjas[muuda | muuda lähteteksti]

1913. aasta 1. oktoobril astus Dirlewanger Württenbergi armeesse, kus teenis 123. grenaderirügemendis kuulipildurina. Selle üksuse koosseisus osales ta esimeses maailmasõja läänerinde sõjategevuses ning 1914. aasta Belgia invasioonis. Hiljem sõdis ta ka Prantsusmaal. Sõja ajal autasutati teda 1. ja 2. klassi Raudristiga, kuna oli võitluses kuus korda haavata saanud. Ta viidi üle idarindele, kus ülendati leitnandiks ning määrati kompaniiülemaks.[2]

Peale sõja lõppu tema üksus Rumeeniasse interneerimisele, kuid Dirlewanger oli selle vastu ning otsustas koos ligi 600 kaassõduriga Saksamaale tagasi minna. Saksa ajaloolase ja biograafi Knut Stangi arvates oli esimese maailmasõja kogemus see, mis hiljem kujundas Dirlewangeri maailmavaadet ning viis tema sadistlike kalduvusteni.[3] Sarnast mõju tema elule avaldas ka periood, mil ta Rumeenia valitsuse eest redus oli.[4]

Tegevus 1920.–1930. aastatel[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast maailmasõja lõppu oli Dirlewanger politsei aruannete järgi vaimselt ebastabiilne, agressiivne ja fanaatiline alkohoolik ning narkootikumisõltlane.[4] Sel ajal liitus Dirlewanger ka vabakorpuste liikumisega ja võitles Ruhri ning Saksimaal kommunistide ja Ülem-Sileesias Poola vägede vastu.[5]

1920–1921 aitas ta kaasa erinevates Saksa linnades revolutsioonide maha surumisel. Dirlewanger juhatas ka ühte õpilastest moodustatud Württenbergi maanteevalve salka.[2] 1921. aasta kevadel juhatas Dirlewanger soomusrongi, mille eesmärgiks oli kommunistide käest vallutada Sangerhauseni linn. Tema rünnak kukkus aga läbi ning vastaste maakaitsevägi piiras rongi ümber. Öösel said Dirlewangeri mehed aga abi, nii et järgmine päev olid kommunistid sunnitud taganema. Selle lahingu ajal sai Dirlewanger peast haavata. Peale Natsipartei võimuletulekut sai Dirlewanger 1935. aastal linna aukodanikuks ning teda hüüti linna "Punastest terroristidest vabastajaks."[2]

Dirlewanger õppis samal ajal ka Frankfurdi Goethe Ülikoolis, kust sai 1922. aastal doktorikraadi politoloogias. Tema doktoritöö põhiteemaks oli plaanimajanduse kriitika.[6] Järgmine aasta liitus ta natsipartei, SA ning hiljem ka SS-ga. 1928 kuni 1931 oli ta Erfurdis ühe juudi perekonna tekstiilifirma tegevdirektor. Kuigi ta lahkus selleks SA-st, annetas ta osa firma rahast siiski neile.[7] Hiljem töötas Dirlewanger ka veel pangas ja kudumistoodete vabrikus. 1933. aastal sai Dirlewangerist tänu natsipartei tõusule Heilbronnis värbamiskontori juhataja.[8]

1934. aastal mõisteti Dirlewanger valitsusasutuse sõiduvahendi kahjustamise ja 14-aastase tüdruku seksuaalse ahistamise eest kaheks aastaks vangi. Dirlewanger kaotas oma ameti, auastme ja doktorikraadi, lisaks visati ta parteist välja. Peale Ludwigsburgi vanglast välja saamist arreteeriti ta samasuguste kuritegude kordamise eest jälle. Seekord saadeti ta Welzheimi koonduslaagrisse.[9] Koonduslaagrist aitas Dirlewangeri välja tuua tema sõber Gottlob Berger.[10]

Koonduslaagrist välja saamise järel läks Dirlewanger Legion Condori koosseisus Hispaaniasse. Seal teenis ta kuni 1939. aastani. Tänu Bergeri sekkumisele võeti ta 1940. aastal taas SS-i.[11]

Tegevus teises maailmasõjas[muuda | muuda lähteteksti]

36. Waffen-SS diviisi tähis

1940. aastal määrati Dirlewanger kurjategijatest moodustatud SS-Sonderkommando üksuse ülemaks. Üksus saadeti esimesena Poola kindralkubermangu, kus Dirlewangerist sai Stary Dzikowis töölaagri komandant. Laager sattus uurimise alla, kuna SS kohtunik Georg Konrad Morgen süüdistas Dirlewangerit tööliste mõrvamises ja korruptsioonis.[12] Morgen ütles hiljem Dirlewangeri kohta, et too oli elanikkonnale suur tüütus ning terroritekitaja. Tema mehed rüüstasid tihti Lublini getot ning tarvitasid elanike peal igasuguseid julmusi. Näiteks süstiti juudi naisi strühhiiniga, peale mida Dirlewanger ja teised sõdurid nende surma pealt vaatasid.[13] 1942. aasta augustis korraldati Dirlewangeri kuritegude kohta uurimus, kuid SS ülema Heinrich Himmleri (kelle sõber Berger oli) käsul teda ei karistatud.[11] Peale sõja lõppu, kui Berger kohtu ette toodi, ütles ta: "Dirlewanger polnud hea inimene, aga ta oli hea sõdur, tema suurim mure oli, et ta ei teadnud, millal lõpetada joomine."[14]

Tegevus Valgevenes[muuda | muuda lähteteksti]

1942. aasta veebruaris saadeti Dirlewanger oma üksusega Valgevenesse, kus üksus osales "partisanivastastes" haarangutes. Dirlewangeri brigaadi lemmikmeetodiks külade puhastamisel sai külaelanike aita kokku ajamine ning siis hoone põlema panemine. Need, kes põlevast hoonest põgeneda proovisid, lasti väljas ootavate meeste poolt maha.[15] Sellist taktikat kasutati näiteks 1943. aasta 22. märtsil Hatõnis (Chatyń).[16] Tsiviilisikuid sunniti ka üle miiniväljade kõndima.[2] Dirlewanger juhatas tavaliselt oma mehi isiklikult kokkupõrgetesse. Selle tõttu sai ta veel kolm korda haavata. 16. septembril 1942 autasustati Dirlewangerit Raudristi 1. klassiga ning 5. detsembril 1943 Saksa Ristiga.[11] Dirlewangeri rügement mõrvas Valgevenes kuskil 30 000 inimest.[15]

Varssavi ülestõusu mahasurumine ning tegevus ülejäänud sõja ajal[muuda | muuda lähteteksti]

1944. aasta suvel alustas Nõukogude Liidu sõjavägi pealetungi Valgevenes, mille tõttu kannatas Dirlewangeri üksus suurte kaotuste all. Üksus koondati ligi 3000–4000 meheliseks Sturmbrigade-ks, mis saadeti Varssavi ülestõusu maha suruma. Üksus osales Wola massimõrvas, mille raames mõrvati nädala jooksul ligi 40 000–50 000 inimest.[17][15] Dirlewangeri mehed põletasid maha haiglaid, kus olid patsiendid veel sees. Samal ajal vägistati, peksti ja hukati väljas haiglapersonali.[15]

Dirlewanger ülendati 15. augustil 1944 ülestõusu mahasurumisel osalemise eest SS-Oberführeriks. 30. septembril autasustati teda Raudristi rüütliristiga (teda oli selleks soovitanud SS-Gruppenführer Heinz Reinefarth).[12][11] Dirlewangeri üksus osales oktoobris Slovakkia ülestõusu maha surumises, peale mida saadeti tema üksus rindele. [11]

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

1945. aasta mais langesid suurem osa Dirlewangeri üksuse meestest Nõukogude sõdurite kätte vangi, kuid tema suutis veel põgeneda. Dirlewanger langes 1. juulil lääneliitlaste kätte sõjavangi. Ta suri 5.–7. juuli paiku Althausenis. Arvatavasti suri ta valvurite poolt tekitatud vigastustesse.[6]

Dirlewangeri surma järel levisid kuulujutud, mille järgi olevat ta põgenenud, Prantsuse võõrleegionis teeninud ning hiljem Egiptusesse elama asunud. Nende kuulujuttude vaigistamiseks kaevati ta keha 1960. aastal Prantsuse valitsuse poolt üles ning lahati, tõestamaks, et ta on siiski surnud.[4][11]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ "Oskar Paul Dirlewanger (1895 - 1945)". Vaadatud 09.07.2023.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 MacLean, French (1998). The Cruel Hunters: SS-Sonderkommando Dirlewanger Hitler's Most Notorious Anti-Partisan Unit. Lk 37.
  3. ↑ Stang, Knut (2004). Oskar Dirlewanger: Protagonist der Terrorkriegsführung. Lk 77.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 "Oskar Dirlewanger: The Nazi Who Even Other Nazis Thought Was Cruel And Depraved". Vaadatud 09.07.2023.
  5. ↑ "Die Einheit Dirlewanger" (PDF). Vaadatud 09.07.2023.
  6. ↑ 6,0 6,1 Wistrich, Robert S. (2001). Who's Who of Nazi Germany:. Lk 44.
  7. ↑ Lk 63 (Ingrao, 2011)
  8. ↑ Ingao, Christian. "The SS Dirlewanger Brigade: The History of the Black Hunters". Vaadatud 09.07.2023.
  9. ↑ Lk 71 (Ingrao, 2011)
  10. ↑ "The Awful History of Real Life 'Suicide Squads'". Vaadatud 09.07.2023.
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 11,4 11,5 "Oskar Dirlewanger". Vaadatud 09.07.2023.
  12. ↑ 12,0 12,1 Blood, Philip (2006). Hitler's Bandit Hunters.
  13. ↑ Grunberger, Richard (1971). The 12-Year Reich: A Social History of Nazi Germany, 1933–1945. Lk 104.
  14. ↑ MacLean, French L. (2007). Thank God That's Gone to the Butcher: 2000 Quotes from Hitler's 1000-year Reich. Schiffer Publishing. Lk 23. ISBN 0764327860.
  15. ↑ 15,0 15,1 15,2 15,3 Snyder, Timothy. Bloodlands: Europe Between Hitler and Stalin. Lk 304.
  16. ↑ "Remembering the 1943 Nazi Massacre of 157 Belarusians in Khatyn Village 80 Years Later". Vaadatud 09.07.2023.
  17. ↑ "On this Day, in 1944: the week-long Wola massacre came to an end". Vaadatud 09.07.2023.

Kasutatud kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Ingrao, Christian. The SS Dirlewanger Brigade – The History of the Black Hunters. Skyhorse Publishing. 2011.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Oskar_Dirlewanger&oldid=6523461"