Oleg Lossev
 | Artiklis puuduvad viited. (Detsember 2018) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (November 2020) |
| Oleg Lossev | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg |
10. mai 1903 Tver |
| Surmaaeg |
22. jaanuar 1942 (38-aastaselt) Peterburi |
| Amet | füüsik, insener, leiutaja |
| Autogramm | |
 | |
Oleg Vladimirovitš Lossev (vene keeles Оле́г Влади́мирович Ло́сев; 10. mai 1903 Tver – 22. jaanuar 1942 Leningrad) oli vene füüsik ja leiutaja.
Lossevi eksperimentide käigus valmis 1927. aastal esimene valgusdiood. Ränikarbiidil tekkis alalisvoolu läbilaskmisel kontaktikohas roheline helendus. Lossev avaldas selle kohta artikli 1927. aastal vene ajakirjas Телеграфия и телефония без проводов ('traadita telegraaf ja telefon'). Aastail 1924–1930 avaldatud 16 artiklis kirjeldas Lossev põhjalikult seda nähtust ja võimalusi selle kasutamiseks.
Ta sai 16 patenti ja autoritunnistust ning avaldas 43 teadusartiklit pooljuhtide vallas.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Varajane elu[muuda | muuda lähteteksti]
Lossev sündis 10. mail (27. aprillil vana kalendri järgi) 1903 Tveris aadliku peres. Kooliõpilasena sattus 1917. aastal Tveri raadiojaama ülema avalikule loengule, mis tekitas temas huvi raadiotehnika vastu. Lossevil ei olnud erialast haridust, raadiotehnika vallas oli ta iseõppija.
Erialane töö[muuda | muuda lähteteksti]
1920. aastal asus tööle Nižni Novgorodi raadiolaboratooriumi. Seal hakkas uurima kristalldetektorit. 1922. aastal valmis tal oma koduses laboratooriumis Tveris tsinkoksiidi kristallist ja söeniidist detektoriga esimene raadiovastuvõtja. Lossev leidis, et niisugusel kristalldetektoril on eelpingestamise korral negatiivne diferentsiaaltakistus, mis tagas signaali võimendamise. Lossev sai mitu patenti kristalldetektorite valmistamise ja kasutamise kohta. Kaarlahenduse uurimisel märkas Lossev elektroluminestsentsi. Elektroluminestsentsi edasiseks uurimiseks puudusid Lossevil vahendid.
1928. aastal viidi Nižni Novgorodi raadiolaboratoorium Leningradi Keskraadiolaboratooriumi koosseisu, kuhu siirdus ka Lossev ning jätkas pooljuhtkristallide uurimist. Osa katseid tegi Lossev Abram Joffe juures Füüsika-tehnika instituudis. Lossev tegi katseid rohkem kui 90 ainega ning oli lähedal transistori loomisele. Lossev sai aru, et ränikarbiiddetektoril tekkiv kiirgus ei ole termiline. Tal õnnestus tekkinud kiirgust moduleerida kuni 78,5 kHz sagedusega, mis teeb võimalikuks niisuguse seadme kasutamise optilise side jaoks.
Lossevi uurimistöö kaldus kõrvale laboratooriumi temaatikast ning ta läks tööle Leningradi meditsiiniinstituuti. Seal töötamise ajal esitas ta dokumendid (21 ilmunud artiklit ja 12 autoritunnistust) teaduskraadi taotlemiseks. 1938. aastal sai ta füüsika-matemaatika alal teaduste kandidaadiks elektroluminestsentsi alaste uurimuste eest.
Surm[muuda | muuda lähteteksti]
Lossev suri kurnatuse tõttu Leningradi blokaadi ajal 22. jaanuaril 1942. Tema matmiskoht on teadmata. Lossev avaldas oma uurimistulemused venekeelsetes ajakirjades. Tema tööd jäid pooleks sajandiks unustusse, neid märgati ja tunnustati alles 20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Zheludev, Nikolay (April 2007). "The life and times of the LED – a 100-year history". Nature Photonics. Nature Publishing Group. 1(4): 189–192.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Oleg Lossev – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis
