Nicola Salvi

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Nicola Salvi (ka Niccolò Salvi)
Sündinud 6. augustil 1697
Rooma, Itaalia
Surnud 8. veebruar 1751
Rooma, Itaalia (53-aastasena)
Rahvus itaallane
Haridus Rooma Arkaadia akadeemias
Tegevusala arhitekt, skulptor
Kunstivool barokk

Niccolò Salvi, tuntud ka kui Nicola Salvi (6. august 1697 Rooma, Itaalia – 8. veebruar 1751 Rooma, Itaalia[1]) oli Itaalia hilisbarokiajastu skulptor ja arhitekt. Tema tööde hulka kuuluvad Rooma suurim ja maailma tuntuim purskkaev – Trevi purskkaev, Bosco Parrasio ja Menino de Deusi kiriku kabel.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Nicola Salvi sündis 6. augustil 1697 Roomas. Salvi õppis Roomas filosoofiat ja matemaatikat. Pärast nende õpingute lõppu võeti ta 1717. aastal vastu Rooma Arkaadia akadeemiasse.[2]

Arkaadia akadeemia rajati 1690. aastal, pärast Gustav II Adolfi tütre, Rootsi kuninganna Kristiina, surma, kes peale katoliku usku pöördumist ja Rootsist põgenemist pühendas oma Roomas veedetud aja kunsti, teatri ja kirjandushuviliste kokkukutsumisele[3]. Nicola Salvi õpetajaks sai akadeemias Portugali kuninga João V õukonna arhitekt, Antonio Canevari. Canevari suundus 1728. aastal tagasi Lissaboni, et jätkata tööd kuninga õukonnas, tänu millele oli Salvi sunnitud oma õpetaja pooleliolevad ja planeeritud tööd Roomas üle võtma[4].

Nicola Salvi suri 8. veebruaril 1751 oma kodus Roomas ning ta on maetud Rooma Neitsi Maarja in Aquiro kiriku kalmistule[4].

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Efemeersed struktuurid[muuda | muuda lähteteksti]

Efemeersed struktuurid, ehk raketilaadsed ehitised, olid 18. sajandi Roomas tähtis osa pidustuste juures. Need olid nimelt pühendatud mitmete liitude sõlmimisele, olgu nendeks abieluliidud, riikide vahelised liidud vms. Need struktuurid olid pidustuste ajal suunatud aristokraatidele ning madalamas seisuses linnaelanikele pakuti ka “veinipurskkaevu”, kust voolas veini jugadena.[5]

1728. aastal tellis kardinal Cornelio Bentivoglio veel vähetuntud Nicola Salvilt Rooma Hispaania väljakule pidustusteks Kreeka mütoloogia abielupidustuste jumala Hymeni lossi kujutatava efemeerse struktuuri (ilutulestike laskmiseks), mille kõrgus oli üle 45 meetri, ehk ta oli kõrgem, kui Hispaania trepid ise.[5]

Trevi purskkaev[muuda | muuda lähteteksti]

Trevi purskkaev Roomas Palazzo Poli lossi ees.

1732. aastal kuulutas Rooma Paavst Clemens XII välja konkursi, mille eesmärk oli välja valida Rooma linnas Poli palee ette rajatava purskkaevu arhitektuuriline lahendus. Kuus arhitekti osalesid konkursil ja nende seast valiti Nicola Salvi töö parimaks.[6] Trevi purskkaev on inspireeritud Pietro da Cortona Palazzo Colonnast, mille ette plaaniti samuti rajada triumfikaare motiiviga purskkaev[7].

Purskkaevu ehitus toimus aastatel 1735–1762. Peale Salvi surma 1751. aastal võttis Trevi purskkaevu ehitustööd üle Giuseppe Panini. Kuna enamus purskkaevu skulptuuridest polnud Panini töö ülevõttes veel valmis, lasus ta õlule vastutus ja pinge selle eest, et skulptuurid valmiksid just Nicola Salvi kavandite ja jooniste järgi ning oleksid võimalikult sarnased esialgsele Salvi projektile.[8]

Purskkaevul kujutatud skulptuuride ja objektide temaatika on läbivalt vesi ja sellega seotud olendid ja motiivid. Trevi purskkaevu keskmesse valis Salvi mitte Neptunuse vaid Okeanose kuju, kes oli oma iseloomu poolest tunduvamalt tasakaalukam võrreldes Neptunusega, keda iseloomustas (mere) kaootilisus ja ettearvamatu olek. Purskkaevus seisab Okeanos merikarbikujulise kaariku sees, mida tõmbavad mõlemalt poolt merihobused ning merihobuseid taltsutavad omakorda triitonid. Okeanose kuju autor on Itaalia hilisbarokki skulptor Giovanni Battista Maini. Teised skulptuurid lõi purskkaevule Pietro Bracci. Okeanosest vasakul on kujutatud Külluse ning paremal Tervise skulptuurid, mille autoriks on Filippo della Valle.[9] Trevi purskkaev oli osa Rooma linna läbivast akveduktist, seetõttu oli purskkaevul ka funktsionaalne tähtsus Rooma linna veevarustamisel.

Vaade Menino de Deusi kabelile.

Menino de Deusi kiriku kabel[muuda | muuda lähteteksti]

Salvi ehitas Rooma Menino de Deusi pühendkiriku kabeli Luigi Vanvitelli 1742. aasta kavandi järgi. Kabeli teeb eriliseks tema toomine Roomast Lissaboni 1747. aastal. Kabeli liigutamine tõstis arvestataval määral ehituse hinda, mistõttu peetakse seda kabelit ka üheks kalleimaks kabeliks maailmas. Kabeli pühitses sisse paavst Benedictus XIV. Peale sissepühitsemist võeti kabel koost ja saadeti laevaga Roomast Lissaboni ning pandi taas kokku São Roque kirikusse.[7]

Muud tööd[muuda | muuda lähteteksti]

Nicola Salvi projekteeris ja ehitas Itaalias Viterbo linna Püha Maarja kiriku, mis valmis 1738. aastal, kuid paraku teise maailmasõja ajal hävines.

Arkaadia akadeemia liikmena avaldas Nicola Salvi ka luulet akadeemia publikatsioonides ning oli koos Antonio Canevariga Bosco Parrasio (tuntud ka kui Parassio Grove), arkaadialaste suvise kohtumispaiga, arhitekt ning disainer[10].

Tähtsus[muuda | muuda lähteteksti]

Nicola Salvi oli koos Luigi Vanvitelli, Ferdinando Fuga ja Alessandro Galileiga Rooma barokkiajastu üks silmapaistvamatest arhitektidest. Kuigi tema ehitatud töödest on paljud hävinenud, on maailma tuntum ja inimeste poolt populaarseim purskkaev, Trevi purskkaev, imeline näide arhitekti meisterlikkusest nii komplekssete struktuuride loomises kui ka mitmekesiste ja ajastukohaste skulptuuride kavandajana.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Nicola Salvi". Britannica. Vaadatud 05.11.2022.
  2. Filippo De Boni, Biografia Degli Artisti. (Veneetsia: Company' tipi del Gondoliere, 1840), lk 908-909.
  3. "Academy of Arcadia". Britannica. Vaadatud 15.11.2022.
  4. 4,0 4,1 Marchegiani, Cristiano (2017). "SALVI, Nicola". Treccani.it. Vaadatud 05.11.2022.
  5. 5,0 5,1 John A. Pinto, „Nicola Michetti and Ephemeral Design in Eighteenth-Century Rome”, Memoirs of the American Academy in Rome (Rooma: University of Michigan Press for the American Academy in Rome), lk 305-307.
  6. Marc Treib, „Design Vocabulary II: Water,” Landscape Architecture, 77, 1 (1987), lk 72.
  7. 7,0 7,1 Barokk: arhitektuur. Skulptuur. Maalikunst. Toimetaja Rolf Toman (Tallinn: Koolibri, 2008), lk 50, 113.
  8. Tod A. Marder, „ Bernini and Alexander VII: Criticism and Praise of the Pantheon in the Seventeenth Century,” The Art Bulletin, 71, 4 (1989), lk 634.
  9. David J. Getsy, „ The Problem Of Realism In Hamo Thornycroft's 1885 Royal Academy Lecture,” The Volume of the Walpole Society, 69, (2007), lk 221.
  10. Susan M. Dixon, „Vasi, Piranesi, And The Accademia Degli Arcadi: Toward A Definition Of Arcadianism In The Visual Arts”, Memoirs of the American Academy in Rome (61) (Rooma: University of Michigan Press for the American Academy in Rome, 2016), lk 221.