Nehatu mõis (Karuse)
Nehatu mõis (saksa keeles Nehhat) oli mõis Karuse kihelkonnas Läänemaal.[1] Nüüdisajal jääb kunagise mõisa territoorium Lääne maakonda Lääneranna valda.[1]
Mõis tekkis 17. sajandi lõpus Õeküla küla või mõisa ning Nehatu, Virita ja Lõo küla baasil.
Nehatu mõisast on pärit baltisaksa kunstnik, endine Düsseldorfi Kunstiakadeemia professor Gregor von Bochmann.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Mõisa tekkelugu[muuda | muuda lähteteksti]
Nehatu mõis tekkis iseseisva mõisana millalgi 17. sajandi lõpus Õeküla, Nehatu, Virita ja Lõo küla baasil, mis varem olid kuulunud erinevatesse valdustesse.
Suurema osa 14.–16. sajandist kuulusid nimetatud alad Liivi ordu Lihula lääni valduste hulka. Veel aastatel 1564–65 on nimetatud ordule kuulunud Lihula lääni valduste seas Õeküla vakust, mille moodustasid Nehatu (Nihatto), Lõo (Leyuo), Õeküla (Hoykylle), Viritta (Wirrita) ja Randa küla.[2]
Liivi sõja järel läksid varasemad Liivi ordu Läänemaal asunud valdused Rootsi Kuningriigi omandisse ning Rootsi kuningas jagas need läänivaldustena välja.
Nii doneeris kuningas Sigismund III pandina Vatla, Õeküla (Hoyküll), Ridase (Reddes) ja Karefäri 1594 aadliseisusse tõstetud Joachim Grevele (ka Grewe, Greffe, Greffwe, Greffue), mida kinnitas kuninganna Kristiina 1636. 1649 oli Vatla ja Õeküla Joachim Greve poja Ernst Greve valduses. 1668 pärisid Vatla ja Õeküla omakorda Ernst Greve lesk Catharina (sündinud Hastfer) ja poeg Christoph Otto Greve.[3]
Lõo ja Virita külad läksid vene bojaari suguvõsast pärit Rootsi kuninga teenistuses olnud Peter Rosladini ja tema poja Feodor (Fritz) Rosladini valdusse (Johan III läänikiri 14.08.1590, Sigismund III kinnitus 10.05.1594).
Nehatu küla panditi koos Linnuse, Pajumaa, Kinksi ja teiste küladega rüütelmeister Jakob Ermesi lese Judith von Zweiffelnile (teine abikaasa Heinrich von Ungern).
1620-ndatel või 1630-ndate alguses läksid nii Nehatu kui ka varem Rosladenite valduses olnud Virita ja Lõo küla Lihula mõisaga samasse valdusse.
1630 müüs kuningas Gustav Adolf Lihula mõisa ratsaväekindral Åke Henriksson Tottile (Claes Totti poja Henrik Totti poeg), mis kinnitati 1636. aastal kuninganna Kristiina poolt. Tott pidi Lihula pandivaldajad välja lunastama. 1631 kinkis Gustav Adolf Lihula linnuse koos 3 pandiadramaaga Åke Tottile pärusomandiks. Åke Tottilt päris 1640 valdused poeg Claes Tott.[4]
1671 läksid ka Vatla ja Õeküla Claes Totti valdusse. Claes Tott suri 1674 ilma otseste järeltulijatena, mistõttu päris tema valdused (Lihula, Vatla ja Matsalu mõisa) tema onu, vabahärra Sten Nilsson Bielke (suri 1684), kelle pärijatelt need 1684 redutseeriti.[3][4]
Derfeldenid ja Helwigid[muuda | muuda lähteteksti]
Esimesed kindlad andmed Nehatu mõisast pärinevad 1680. aastatest.
1686. aasta adramaarevisjoni järgi oli nii Nehatu kui Vatla rentnikuks meeskohtunik Johann Heinrich von Derfelden, kellele kuulusid Veltsa, Karinõmme ja Velise mõis. Samas dokumendis mainitakse ka Nehatu uut mõisahoonet, mis ehitatud 24 aastat tagasi (1662).[5]
Johann Heinrich von Derfeldeni surma järel valdas mõisa tema väimees, tütar Anna Maria abikaasa Moritz Heinrich von Gersdorff, kelle isa Jürgen Georg II von Gersdorff suri Nehatus 1709. aastal.[6] 1732 oli mõis endiselt pandina Moritz Hinrich von Gerstorffile valduses.[7]
1733. aastal pärisid mõisa parun Bielke pärijad. 1742 kviteerisid vabahärra Robert von Rosen ja tema naine Anna Sophia Horn mõisa viimase õemehele, kapten Karl Friedrich von Helwigile. 1765 loovutas kapten Helwigi lesk Charlotte Horn mõisa oma pojale Karl Thure von Helwigile, mille kinnitas ülemmaakohus 20.03.1766.[8]
Karl Thurele kuulusid ka Virtsu, Paadrema, Aru, Veltsa ja Kuusiku mõis.
1807. aastal läks mõis pärandvarana Karl Thure von Helwigi tütardele ja tütrepojale, maanõunik Rudolph von Patkulile.[8] Viimase täisealiseks saamiseni valdas mõisa Karl Thure tütre Dorothea Augusta abikaasa, Paadrema mõisnik major Jakob von Helwig.
Uexküllid ja Maydellid[muuda | muuda lähteteksti]
1847. aastal müüs Rudolph von Patkul mõisa koos samuti talle kuulunud Illuste ja Paatsalu mõisaga 97 000 hõberubla eest oma täditütrele, paruness Karoline Sophie Luise von Uexküllile (Otto Johann Stephan von Roseni ja Christina Anna von Helwigi tütar, Jakob Johann Karl von Uexkülli abikaasa), kes 1855. aastal pärandas mõisa edasi oma pojale Otto von Uexküllile.[8]
1847. aastast alates oli Nehatu naabermõisa Paatsalu kõrvalmõis.
1866. aasta vallareformiga loodi mõisa territooriumile Nehatu-Pivarootsi vald, mis 1891. aastal liideti Illuste vallaga ja 1893 Paatsalu vallaga.[9]
1871 omandas Nehatu, Paatsalu ja Illuste mõisa, kokku hinnaga 150 000 rubla, Gotthard Ludwig Gustav von Maydell. Nehatu küljest liideti Vatla mõisa külge Pajo ja Notti talu ning Pajoma kõrts.[8]
1887 päris mõisa koos Illuste ja Paatsalu mõisaga Gotthardi poeg Eduard Theodor von Maydell, kes jäi mõisa viimaseks omanikuks enne selle võõrandamist 1919. aastal.[8]
Mõisa valdajad läbi aegade[muuda | muuda lähteteksti]
| Suguvõsa | Omanik | Märkused |
|---|---|---|
| Liivi Ordu | ||
| Rootsi kuningriik | ||
| Greve | Joachim Greve | (Õeküla) pandileping 1580. aastatel |
| Ernst Greve (eelmise poeg) | (Õeküla) | |
| Christoph Otto Greve (eelmise poeg) | (Õeküla) pärimine 1668 | |
| Rosladin | Peter Rosladin
Feodor Rosladin |
(Virita ja Lõo) läänikiri 1590 |
| Ermes/
von Ungern |
Jakob Ermes
Judith von Zweiffeln Heinrich von Ungern |
(Nehatu küla) |
| Tott | Åke Henriksson Tott (eelmise poeg) | omandamine 1630 |
| Claes Tott (eelmise poeg) | pärimine 1640 | |
| Bielke | Sten Nilsson Bielke (eelmise onu) | pärimine 1674, võõrandamine 1684 |
| Rootsi Kuningriik | ||
| von Derfelden | Johann Heinrich von Derfelden | mõisa rentnik ja pandivaldaja |
| von Gersdorff | Moritz Heinrich von Gersdorff (eelmise väimees) | mõisa rentnik ja pandivaldaja |
| von Helwig | Karl Friedrich von Helwigile | omandas mõisa 1742 |
| Karl Thure von Helwigile (eelmise poeg) | omandas mõisa 1765 | |
| von Patkul | Rudolph von Patkul (eelmise lapselaps) | pärimine 1807 |
| von Uexküll | Karoline von Uexküll (sünd von Rosen)(eelmise täditütar) | ostuleping 1847 |
| Otto von Uexküll (eelmise poeg) | pärimine 1855 | |
| von Maydell | Gotthard Ludwig Gustav von Maydell | ostuleping 1871 |
| Eduard Theodor von Maydell | pärimine 1887, võõrandamine 1919 | |
| Eesti Vabariik | ||
Mõisakompleks[muuda | muuda lähteteksti]
Mõisa ühekorruseline, arvatavasti 19. sajandil ehitatud kivist peahoone ehitati 20. sajandi keskel ümber kahekorruseliseks eluhooneks[1]. Ka teistest kunagistest mõisahoonetest pole midagi säilinud.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Nehatu mõis (Karuse) Eesti mõisaportaalis (vaadatud 27.01.2016)
- ↑ "Lihula lääni ja Hiiumaa vakuraamatud; EAA.1.2.932; 1564-1565, 1589-1591, 1608-1609". Rahvusarhiivi digiteeritud arhiiviallikad (Saaga). Vaadatud 29.10.2017.
- ↑ 3,0 3,1 "Vatla mõis". Rahvusarhiivi kinnistute register. Vaadatud 27.10.2017.
- ↑ 4,0 4,1 "Lihula mõis". Rahvusarhiivi kinnistute register. Vaadatud 27.10.2017.
- ↑ "Läänemaa adramaarevisjon, 1686-1689, lk 1020". Rahvusarhiivi digiteeritud arhiiviallikad (Saaga). Vaadatud 27.10.2017.
- ↑ "Gersdorff". Genealogisches Handbuch der livländischen Ritterschaft, Bd.: 2, lk 735. Vaadatud 27.10.2017.
- ↑ "1732. aasta adramaarevisjoni protokollid. Läänemaa". Rahvusarhiivi adramaarevisjonide andmebaas. Vaadatud 08.10.2017.
- ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 "Nehatu mõis". Rahvusarhiivi kinnistute register. Vaadatud 08.10.2017.
- ↑ "Nehatu-Pivarootsi vald". Rahvusarhiiv. Eesti ala valdade register 1866-1917.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Nehatu mõis (Karuse) Eesti mõisaportaalis
Kirik: Karuse kirik
Mõisad:
Karuse mõis |
Kiska mõis |
Illuste mõis |
Laulepa mõis |
Matsalu mõis |
Nehatu mõis |
Pivarootsi mõis |
Saastna mõis |
Tuudi mõis |
Vatla mõis