Illuste mõis

Allikas: Vikipeedia
Mõisa peahoone (2018)

Illuste mõis (saksa keeles Illust) oli mõis Läänemaal Karuse kihelkonnas, mõisasüda on tänapäevase haldusjaotuse järgi Paatsalu külas Lääneranna vallas Pärnu maakonnas.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Keskajal kuulus Illuste ja selle lähim ümbrus Lihula tsistertslaste Pühavaimu nunnakloostrile. Illuste mõisat on esmamainitud 1646. aastal, vanimad andmed hoonestuse kohta on pärit 17. sajandi lõpukümnenditest. Nagu nähtub 1685. aasta Rootsi riigivõimu poolt koostatud mõisate reduktsiooniaktist, milles fikseeriti põhjalikult ka kõik tollased hooned, oli Illuste mõisas kaheksa lihtsat rookatusega palkhoonet (mõisa peahoone, ait, hobusetall, laudad ja rehi).

1870. aastal müüs Otto von Uexküll (alates 1648. aastast parun Uexküll-Güldenband) Illuste mõisa Maydellidele koos Paatsalu ja Vatla mõisaga. 1871. aastal omandas Paatsalu, Nehatu ja Illuste mõisa Gotthard von Maydell (1808–1872) ja 1887. aastast oli Illuste, Paatsalu ja Nehatu mõisnik Theodor Eduard von Maydell (1849–1917).[1]

Planeering 19. sajandi kaartidel tajutav ka tänapäeval. Arvestatavad kõrvalhooned puuduvad, kuna majandusmõisana kasutati naabruses, üle Paadrema jõe idas olevat kõrvalhoonerikast Paatsalu mõisat. Nii kujuneski Illuste esindusmõisaks ja Paatsalu majandusmõisaks. Kahe mõisa pargid ulatusid Paadrema jõeni (Illuste paremkaldani, Paatsalu vasakkaldani) ja puutusid omavahel otsapidi kokku.

1909. aastal süttis peahoone põlema ning uus kahekorruseline peahoone valmis arhitekt Otto Wildau projekti järgi 1912. Hoone on säilinud enam-vähem esialgsel kujul, vaid läänetiivas asunud ühekorruseline galerii on hävinud.

Illustet on nimetatud ka vanatüdrukute mõisaks, kuna Maydellide perest elas seal kolm õde (Sophie Wilhelmine von Maydell, Marie Bertha von Maydell, Helene Anna Wilhelmine von Maydell), kes kõik olid vanatüdrukud. 1917. aastal hukati Vene sõjaväelaste poolt rüüstamise käigus õed Sophie Wilhelmine von Maydell ja Helene Anna Wilhelmine von Maydell ja ka nende vend, mõisaomanik Theodor Eduard von Maydell (1849–1917).

Pärast võõrandamist oli mõis kasutusel majandikeskusena, siis olid seal Eesti piirivalvurid, 1939. aastal Nõukogude sõjaväelased. Edasi kasutati Illuste mõisat Tallinna Linna Oktoobri rajooni pioneeride maja suvelaagrina ja spordibaasina.

2000. aastal läks omandireformi tulemusena Illuste mõis Tallinna linna omandisse ning anti Tallinna Spordi- ja Noorsooameti valitsemisele ja bilanssi. Viimased aastakümned on seal toimunud Tallinna Kristiine linnaosa spordikooli suvelaagrid.

2012. aastal leiti aga, et mõisakompleksi pole otstarbekas senisel viisil edasi kasutada. 2013. aasta maikuus kuulutas Tallinna linnavaraamet välja avaliku kirjaliku enampakkumise, mille võitis MTÜ Siili Palliklubi. Mõisa haldamise, renoveerimise ja arendamise asutati jaoks 2014. aasta aprillis osaühing Illuste Mõis OÜ.

Renoveerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti üheks hinnatuimaks juugendstiili pärliks tituleeritud Illuste mõis sai 2016. aastal uue välisilme. Lisaks peahoonele on abihoone saunaga, õuealal paiknevaid kämpinguid ning mitmesuguseid sportimisvõimalusi pakkuvaid treeninguväljakuid. 2015. aasta suvel alustatud ja järgmisel hilissügisel lõpetatud tööde käigus eemaldati katuse amortiseerunud eterniitplaadid ja koristati pööningukorrusele kuhjunud sodi.[2]

Kalmistu[muuda | muuda lähteteksti]

Illuste mõisa kalmistu jääb mõisa südamest linnulennult umbes 0,7 km kaugusele lõunaedela poole, kunagi meres olnud Illusaarele.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Paatsalu mõis (Hanila khk), Kinnistute register Eesti Rahvusarhiivis
  2. Nele Rent (2017). "ILLUSTE MÕISA PEAHOONE KATUSE RESTAUREERIMINE" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 9. august 2021. Vaadatud 9. augustil 2021.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]