Natural Goodness

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

"Natural Goodness" ("Loomulik headus") on Philippa Footi filosoofiline raamat. See ilmus 2001 Oxford University Pressi väljaandel.

Kokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Moraalifilosoofia tegeleb õige ja vääraga, vooruse ja pahega filosoofiliselt. (Philippa Footi esimene filosoofiline probleem puudutas täiskasvanu fraasi "kui mina oleksin sina": kuidas me vahest aru saaksime?) Ludwig Wittgenstein katkestas inimest, kes sai aru, et see, mida ta väga öelda tahtis, on naeruväärne, ning püüdis öelda selle asemel midagi mõistlikku: "Ei, öelge, mis te tahate öelda. Olge toores, ja siis me läheme edasi." Filosoofias ei tohi püüda naeruväärselt toorest, kuid häirivat mõtet pagendada ega korrastada, vaid tuleb anda sellele aega. Wittgensteini sõnul on filosoofias raske töötada nii aeglaselt, nagu peaks. Tavalisi moraaliotsustusi on raske mõista, sest tekivad sellised arusaamatud küsimused nagu "Miks ma peaksin tegema seda, mis on õige ja hea?" Selle küsimusega peab midagi valesti olema, aga pole selge, mis see on. Võib tekkida tahtmine alustada George Edward Moore'i kombel ("Principia Ethica") headuse predikaadist, aga tavaelus on väide "Nauding on hea" arusaamatu, sest seda predikaati püütakse kasutada nii nagu punasuse predikaati, nagu headus oleks omadus. Peter Geachi järgi ("Good and Evil") on sõnal "hea" teistsugune grammatika kui sõnal "punane", sest enamasti tuleb täpsustada, millena hea olemisest on jutt. "Hea" on atributiivne omadussõna nagu "suur" ja "väike", "punane" on predikatiivne omadussõna. Hea tegu on nagu hea nägemine või hea toit.

Millelegi võib anda hinnangu kahes mõttes: ühel juhul saab küsida, kelle jaoks, teisel juhul mitte. Inimeste tegude moraalne hindamine kuulub ühesse neist kategooriatest. Jutt on elusasjade loomulikust headusest või puudulikkusest. Jutt ei ole headusest, mida arvatakse kuuluvat näiteks ainult loomulikele seksuaalpraktikatele. Moraaliotsustused inimeste tegude ja dispositsioonide kohta on näide hindamisžanrist, mida iseloomustab see, et selle objektid on elusasjad.

1 Uus algus?[muuda | muuda lähteteksti]

Autor esitab ebatavalise vaate moraaliotsustuse kohta. Inimese tahte ja tegude hindamine on samasuguse mõistelise struktuuriga nagu teiste elusasjade operatsioonide hindamine. Moraalne kurjus on omamoodi loomulik puudulikkus. See, et mingi inimese tegu või dispositsioon on hea, on tõsiasi teatud liiki elusasja teatud joone kohta. See on naturalistlik eetikateooria, mis vastandub nii Moore'i antinaturalismile kui ka emotivismile ja preskriptivismile ja muudele subjektivistlikele (mittekognitivistlikele) teooriatele (Alfred Ayer, Charles Stevenson, Richard Hare, John Mackie, Allan Gibbard). Mittekognitivismi juured on David Hume'i filosoofias. Ayeri ja Stevensoni emotivism ja Hare'i preskriptivism tekkisid keelelise pöörde tulemusena. Tavakeelefilosoofia viis mõttele, et keele kasutamine hinnangu andmiseks on suguluses pigem hüüatuste ja käskudega. Tundus, et seda tähendabki Moore'i jutt, et headus on mittenaturaalne omadus. Mittenaturaalse omaduse asemel hakati rääkima erilisest keeletarvitusest, ja see tundus suure avastusena. Hinnangud väljendavad kõneleja tundeid ja hoiakuid ning tekitavad teistel sarnaseid tundeid ja hoiakuid. Selliste hoiakutega inimesed soosivad asju, mida nad nimetavad heaks. Hoiak on seotud tegutsemiskalduvusega. Hare'i järgi manitseb kõneleja teisi universaliseeritud imperatiividega või kohustab iseennast valima seda, mida ta nimetab heaks. Hare'i järgi me ütleme midagi ettekirjutavalt parajasti siis, kui on niisugune tegu, olukord ja inimene, et kui see inimene avaldaks nõusolekut sellega, mida me ütleme ning ei tee selles olukorras seda tegu, siis sellest järeldub, et tema nõusoleks on ebasiiras.

Sellised teooriad ütlevad, et siiras moraaliotsustus nõuab tunnet, hoiakut või kavatsust ning läheb kirjeldusest või faktiväitest kaugemale.