Naine libahundiks

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

"Naine libahundiks" (ATU 409 inglise keeles The Girl in the Form of the Wolf) on Ida-Euroopas levinud imemuinasjutu tüüp, mis on tõenäoliselt läänemeresoome algupära.[1]

Stith Thompson loeb tüübi üles muinasjuttude loendis, mille levik piirdub Baltimaadega.[2] Sara Graça da Silva ja Jamshid J. Tehrani kvantitatiivses uuringus, kus kõrvutatakse indoeuroopa keelte pärinemist keelepuu kaudu ning nende keelte kõnelejate elupaiku muinasjututüüpide levikuga, on tüüp esitatud muinasjuttude hulgas, mis võib olla olnud tuntud baltoslaavi algkeele kõnelejate hulgas enne algkeele lahknemist üksikuteks keelteks.[3]

Sisukirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Vanakurjast võõrasema muudab vaeselapse või leivatainast sõtkuva nooriku hundiks. Hundiks muudetu asemele paneb oma tütre. Võõrasema tütar ei tule toime hundiks muudetud nooriku lapse imetamisega (tal võivad olla kasetohust rinnad). Seepärast peab lapsehoidja lapse viima metsa või metsa äärde kivi juurde ja kutsuma lapse õige ema imetama. Naine heidab oma hundinaha seljast kivi peale, enne kui imetama hakkab. Hundiks muudetud naise mees saab vahetamisest teada, küsib targalt nõu, kuidas oma õiget naist nõidusest päästa. Tark annab nõu kivi tuliseks kütta. Naine viskab hundinaha kivi peale, see kõrbeb ära või kuivab kokku, naine saab nõidusest vabaks. Võõrasema tütar hukatakse või jookseb sauna, kukub keeva vee katlasse või muutub harakaks.[1]

Tüüp eesti muinasjutupärimuses[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti pärimuses on see muinasjutusüžee laialt levinud: Eesti Rahvaluule Arhiivis on teada 182 varianti. Neist umbes 50 puhul esineb tüüp koos tüübiga "Vahetatud mõrsja" (ATU 403C), moodustades tervikliku süžee, mida võiks lugeda eraldi tüübiks. Peamiselt Setumaalt on kogutud tüübijärjendiks "Tuhkatriinu" (ATU 510A) + "Vahetatud mõrsja" (ATU 403C) + "Naine libahundiks" (ATU 409) eritletavaid jutte. Umbes kolmandikul esinemiskordadest esineb tüüp iseseisva loona, hulk sääraseid tekste sarnaneb esituslaadilt libahundimuistenditele.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Eesti muinasjutud. I:1. Imemuinasjutud. Koostanud ja toimetanud Risto Järv, Mairi Kaasik, Kärri Toomeos-Orglaan. Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, Tartu 2009, lk 561.
  2. Stith Thompson. The Folktale. Berkeley & Los Angeles: University of California Press 1977, lk 185.
  3. Sara Graça da Silva, Jamshid J. Tehrani. Comparative phylogenetic analyses uncover the ancient roots of Indo-European folktales, Royal Society Open Science, January 2016. DOI: 10.1098/rsos.150645.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]