Mustand:Marikäbi
Marikäbi ehk kadakamari on emane seemnekäbi, mida toodavad erinevad kadaka liigid. Botaanilises mõttes on aga tegemist eriliste lihakate käbidega, millel puudub tüüpiline kuiv soomuskate ja mille lihakad soomused on omavahel kokku kasvanud. Välimuselt meenutavad nad tõepoolest marju.[1] Kadakamarjad on ühed ainsatest vürtsidest, mis on saadud okaspuudest. [2]
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Erinevalt tüüpilise männikäbi eraldunud ja puitunud soomustest jäävad kadakamarjas olevad soomused lihajaks ja ühinevad seemneid ümbritsevaks ühtseks kattekihiks. Juniperus communis marjade läbimõõt varieerub 4 millimeetrist 12 millimeetrini. Marjad on noorelt rohelised ja enamikul liikidel küpselt lillakasmustad. Küpsemine toimub mõne liigi puhul 8–10 kuust kuni 24 kuuni.[3] Küpseid tumedaid marju kasutatakse tavaliselt kulinaarias, džinni aga maitsestatakse toorete marjadega.[2]
Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]
Kadakamarjad sisaldavad erinevaid fütokemikaale, sealhulgas eeterlikku õli (umbes 2%), flavonoidi nimega juniperin, vaike (umbes 10%), valke ning äädik-, õun- ja sipelghapet. Marjade ekstraktidest eraldati rasvhapped, terpeenid, aromaatsed ühendid ja süsivesinikud, nagu pineen, sabineen, terpinen-4-ool, limoneen ja mürtseen.[4]
Mürgisus[muuda | muuda lähteteksti]
Kuigi kadakamarjad klassifitseeritakse Ameerika Ühendriikides üldiselt ohututeks,[5] võivad neil olla erinevad kõrvaltoimed, mida pole kliinilistes uuringutes põhjalikult testitud.[4] [6] Peamiselt raseduse katkemise riski suurenemise tõttu võib kadakamarjade tarbimine ka väikestes annustes mõjutada rasedaid ja imetavaid naisi ning diabeetikuid, veritsushäireid või operatsioonijärgseid inimesi.[4] Traditsioonilises meditsiinis arvati, et kadakamarjad on kasulikud naiste rasestumisvastaseks vahendiks.[7]
Võimalikud on allergilised reaktsioonid.[4] Suures koguses kadakamarjade tarbimine võib põhjustada katarsist, krampe või kahjustada neerufunktsiooni.[4] Mõnede liikide, näiteks J. sabina, marjad on mürgised.[8]
Kasutusalad[muuda | muuda lähteteksti]
Mõne kadaka liigi marju peetakse söömiseks liiga kibedaks. Noorte roheliste marjade maitseprofiilis domineerib pineen. Marjade välissoomused on suhteliselt maitsetud, mistõttu marjad on peaaegu alati vähemalt kergelt purustatud enne maitseainena kasutamist. Neid kasutatakse nii värskelt kui ka kuivatatult, kuid nende maitse ja lõhn on kõige tugevamad kohe pärast korjamist ning vähenevad kuivatamise ja ladustamise ajal.
Maitsestamine[muuda | muuda lähteteksti]
Kadakamarju kasutatakse Põhja-Euroopa, eriti Skandinaavia, köögis metslindude ja ulukiliha maitsestamiseks.[9] Samuti maitsestavad nad sealiha-, kapsa- ja hapukapsaroogasid. Peale Norra, Taani ja Rootsi roogade kasutatakse kadakamarju mõnikord ka Saksa, Austria, Tšehhi, Poola ja Ungari köögis, sageli koos praadidega. Põhja-Itaalia köök, eriti Lõuna-Tirooli köök, sisaldab ka kadakamarju.
Kadakat, tavaliselt J. communist, kasutatakse džinni maitsestamiseks.[4] Nimetus džinn ise on tuletatud kas prantsuse genièvre või hollandi sõnast jenever, mis mõlemad tähendavad "kadakat".[2] Teiste kadakamarjamaitseliste jookide hulgas on näiteks sahti nime all tuntud Soome rukki-kadakaõlu, mida maitsestatakse nii kadakamarjade kui ka okstega.[10]
Teine marjadest valmistatud jook on julmust, Rootsis valmistatud karastusjook, mida müüakse peamiselt jõulude ajal.
Toit[muuda | muuda lähteteksti]
Mõned Põhja-Ameerika kadakaliigid toodavad seemnekäbi, millel on magusam ja vähem vaigune maitse kui nendel, mida tavaliselt kasutatakse vürtsina. Mõned põlisameeriklased on selliseid liike kasutanud mitte ainult maitseainetena, vaid ka toitainena.[7] Marjadel on ka meditsiiniline kasutus. Näiteks kasutati kunagi kadakamarja teed oksendamise ravimiseks.[11] Kadakamarjadest ekstraheeritud eeterlikku õli kasutatakse aroomiteraapias, kehamassaažis ja parfüümides.[12] Lisaks meditsiinilistele ja kulinaarsetele eesmärkidele on indiaanlased kasutanud kadakamarjade sees olevaid seemneid ka ehete ja kaunistustena.[7]
Kultuur[muuda | muuda lähteteksti]
Kadakamarju, sealhulgas Juniperus phoenicea ja J. oxycedrus, on leitud Vana-Egiptuse haudadest mitmes kohas. Egiptuses ei kasva teadaolevalt J. oxycedrus, samuti mitte J. excelsa, mis leiti koos J. oxycedrusega Tutanhamoni hauast.[13] Egiptusesse imporditud marjad võisid pärineda Kreekast; kreeklased kasutasid kadakamarju ravimina ammu enne, kui mainisid nende kasutamist toidus.[14]
Kreeklased kasutasid marju paljudel oma olümpiamängudel, kuna uskusid, et marjad suurendavad sportlaste füüsilist vastupidavust.[15]
Roomlased kasutasid kadakamarju Indiast imporditud kalli musta ja pika pipra odava kodumaise aseainena.[12]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Eesti Loodus". eestiloodus.horisont.ee. Vaadatud 26. novembril 2023.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Ciesla, William M. (1998). "Non-wood forest products from conifers. Chapter 8: Seeds, Fruits, and Cones (PDF)" (PDF). Vaadatud 27. novembril 2023.
- ↑ Farjon, Aljos (2005). A Monograph of Cupressaceae and Sciadopitys. Kew: Royal Botanic Gardens. Lk 228–400. ISBN 9781842460689.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 "Juniper Uses, Benefits & Dosage". Drugs.com (inglise). 21. november 2022. Vaadatud 27. november 2023.
- ↑ "Title 21, Chapter I, Subchapter B, Part 182, Electronic Code of Federal Regulations – Substances Generally Recognized as Safe (GRAS); section §182.20 Essential oils, oleoresins (solvent-free), and natural extractives (including distillates)". U.S. Government Publishing Office. 3. mai 2017. Vaadatud 27. november 2023.
- ↑ Barnes, Joanne; Anderson, Linda A; Phillipson, J. David (2007). "Herbal Medicines (Third edition)" (PDF). Vaadatud 28. november 2023.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 Moerman, Daniel E. (1998). Native American Ethnobotany (inglise). Timber Press. Lk 282–290. ISBN 9780881924534.
- ↑ Grieve, M. (1976). A Modern Herbal: The Medicinal, Culinary, Cosmetic and Economic Properties, Cultivation and Folklore of Herbs, Grasses, Fungi, Shrubs and Trees with All Their Modern Scientific Uses. Penguin. ISBN 9780140551112.
- ↑ Montagne, Prosper. The Concise Larousse Gastronomique. Octopus. Lk 691. ISBN 9780600608639.
- ↑ Jackson, Michael (2. september 1998) [1. aprill 1995]. "Sweating up a suitable thirst". Vaadatud 28. november 2023.
- ↑ Kindscher, Kelly (1992). Medicinal wild plants of the prairie. An ethnobotanical guide. University Press of Kansas. Lk 340. ISBN 9780700605262.
- ↑ 12,0 12,1 Dalby, A (2002). Dangerous Tastes: The Story of Spices. University of California Press. Lk 33. ISBN 9780520236745.
- ↑ Manniche, Lisa (1999). Sacred Luxuries: Fragrance, Aromatherapy, and Cosmetics in Ancient Egypt. Cornell University Press. Lk 21. ISBN 9780801437205.
- ↑ Dalby, Andrew (1997). Siren Feasts: A History of Food and Gastronomy in Greece. Routledge. Lk 142. ISBN 9780415156578.
- ↑ Lorman, James (1997). Greek Life. New York: Gregory House. Lk 76–77.