Muskuspart

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Muskuspart (perekond)

Muskuspart
Isane muskuspart
Isane muskuspart
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Ülemhõimkond: Deuterostomia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Alamklass: Neornithes
Infraklass: Neognathae
Ülemselts: Galloanserae
Selts: Hanelised Anseriformes
Ülemsugukond: Anatoidea
Sugukond: Partlased Anatidae
Perekond: Muskuspart Cairina
Liik: Muskuspart
Ladinakeelne nimetus
Cairina moschata
(Linnaeus, 1758)
Alamliigid
  • C. moschata sylvestris (Stephens 1824)
  • C. moschata domestica Donkin, 1989[1]

Muskuspart (Cairina moschata) on suurekasvuline linnuliik haneliste (Anseriformes) seltsis muskuspardi perekonnas. Muskuspart on levinud Mehhikos, Kesk-Ameerikas ja Lõuna-Ameerikas. Väiksemad, vangistusest põgenenud lindude populatsioonid, asuvad USA-s, eriti Florida osariigis ja Rio Grande Valleys Teksases ning ka Kanadas. Vangistusest põgenenud ning looduses paljunevaid muskusparte leidub nii Uus-Meremaal, Austraalias kui mõnedes Euroopa riikides.

Muskuspardid on suurt kasvu hanelised, isaslindude kehapikkus on umbes 76 cm, ja kehamass kuni 7 kg. Emased on palju väiksemad ja kasvavad kõigest kuni 3 kg raskusteks, moodustades vaevalt poole isaste kehamassist. Metsikud täiskasvanud isaslinnud on musta rohekalt läikleva sulestikuga, emaslinnud pigem tuhmid. Täiskasvanud linnude tiivaküüdus on alati valget värvi. Linnu vananedes lisandub nende kaelale ja peale valgeid sulgi. Muskuspardi nokk on metsikutel lindudel musta värvi, kodustatud lindude nokk võib olla kollane, roosa, must või kirju. Kõigil lindudel on nina peal ja silmade ümber roosad või punased korallid, mis isaslindudel on märgatavalt suuremad.

Kuigi muskuspart on troopikalind, kohaneb ta väga kergesti jahedama kliimaga, olles suuteline elama kuni −12 °C külmas ning võimeline taluma ka oluliselt madalamaid temperatuure. [2][3]

Kodustatud muskuspart kannab ladinakeelset nimetust Cairina moschata v domestica, hispaania keeles kutsutakse muskusparti "pato criollo" (kreoolpart), "pato mudo" (tumm part) ja " pato casero" (õuepart). Muskusparte on põliste ameeriklaste poolt aretatud Columbuse-eelsetest aegadest saati. Need pardid on oluliselt raskemad ning võrreldes metsikute muskustega vähenenud lennuvõimega. Ka kodustatud muskuspartide sulestiku värvus on palju mitmekesisem kui looduslikel eellastel.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Isase muskuspardi pea

Kõigil muskuspartidel on varvaste otstes pikad teravad küünised ning lai lame saba. Kodustatud isaslinnu kehapikkus on umbes 86 cm ja kehamass 4,6–8 kg. Emased on palju väiksemad, olles 64 cm pikkused ja kaaludes 2,7–3,6 kg. Kõige suuremad isased kodumuskused kaaluvad kuni 8 kg ja emased kuni 5 kg. Selline suur kehamass saavutatakse üksnes sundsöötmisel. Kodumajapidamises jääb isaslinnu kehamass 3–5 kg ning emaslindudel 1,3–2,8 kg vahele.

Metsikud muskused on musta sulestikuga ja valge tiivaküüdusega. Kehapikkus varieerub 66 ja 84 cm vahel, tiibade siruulatus jääb vahemikku 137 ja 152 cm. Metsikul muskuse kehamass on vahemikus 1,1–4,1 kg. Peas on nii isastel kui emastel tanu taoline tutt, mida ärritunud olekus tõstetaks. Emastel on tanu vähemärgatav. Nokk on valdavalt must, üksikute roosade laikudega. Nokatüve kohal asub must või roosa lihanibu. Silmade ümber on sama värvi korallid, mis isastel on eriti silmatorkavad. Emastel metikutel muskustel lihanibu ja korallid üldjuhul puuduvad. Korallid ja lihanibu võivad suureneda aga kodustatud emaslindude vananedes. Silmad on kollased, kodustatud lindudel kas kollased, punakad või hallid. Valge sulestikuga lindudel võivad silmad olla ka sinised. Jalad ja lestad suhteliselt lühikesed ja musta värvi.

Muskuspart

Noored linnud on tuhmima sulestikuga, enamasti puudub ka iseloomulik valge tiivaküüdus, mis muutub valgeks pärast esimest sulgimist. Kodustatud lindude väljanägemine võib olla sarnane, enamik on musta värvi, must-valged, pruunid või valged.[4]

Muskusparditibud on pardipojamustriga – enamik kehast on kollane ja musta mustriga. Suguküpsuse saavutamiseni puuduvad noortel muskustel korallid kui lihanibu noka tüvel, seetõttu pole nad ka teiste pardiliikide tibudest kergesti eristatavad. Kodustatud lindude tibudel võivad olla pead tumedad, silmad sinised; teised helepruunid, tumedamate laikudega. Tibud on pesahülgajad ja võimelised pärast kuivamist pesast lahkuma.

Isaslindude häälitsuseks on susisev "sss – sss", millel on mitmeid kordusi. Ärritunult häälitsevad nad hingeldades "hhoo-hhoo". Emased häälitsevad enamasti vaikselt ja häälitsuseks on "kuu-kuu" erinevate variatsioonidega. Ehmunult võivad emaslinnud ka pardi moodi prääksatada. Ärevushüüded on tugevamad ja koosnevad silpidest "urrr-rrr". Häälitsedes liigutavad nii emased kui ka isased pead hoogsalt üles-alla. Omavahel suheldes ajavad muskused vahel pea püsti ja teevad noka avamisliigutusi, justkui õhust midagi püüdes.

Muskuspartide karüotüüp on 2n=80, sisaldab kolme paari makrokromosoome, 36 paari mikrokromosoome, ja ühte paari sugukromosoome.[5]

Isastel muskustel sugutid on spiraalsed nagu kõikidel hanelistel. Suguti pikkus erekteerunult on umbes 20 cm. Emaste kloaagid on vastassuunas spiraalsed, ilmselt kujunenud selliseks mittesoovitud paaritumiste vähendamiseks.[6]

Kodustatud muskuspartide teisendid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Must valgetiivaline – naturaalne, algne vorm
  • Valge – enamasti suurem ja raskem kui teised teisendid, peas esineb peaaegu alati musti sulgi.
  • Pärlhall
  • Seepia
  • Kilpkonnaluuvärvi
  • Viirik
  • Hallipäine
  • Hallikirmeline
  • Lavendlivärvi
  • Pruunviirik
  • Šokolaadivärvi

Etümoloogia, taksonooomia ja süstemaatika[muuda | muuda lähteteksti]

Muskuspardi eestikeelne nimetus tuleneb ladinakeelse nimetuse "moschata" tõlkest, mis tähendab muskust. Esimesena kirjeldas 1758. aastal liiki Anas moschata Carl von Linné. Tema pandud nimi tähendab sõna-sõnalt muskusparti.[7]

Muskuspart asetati esmalt parafüleetilisse rühma "puispardid". Kuid üsna pea arvati muskused ujupartide (Anatinae) hulka. Mitokondriaalse DNA uuringud viitavad aga lähimat sugulust perekonnaga Aix seetõttu peaksid muskuspardid kuuluma pigem alamsugukonda Tadorninae. Varem kuulus muskuspardi perekonda ka tontpart (C. scutulata), kes aga praegu kuulub omaette perekonda tontpart (Asarcornis). Muskuspardi perekonnanimi Cairina vihjab piirkonnale Egiptuses. Mistõttu on levinud eksiarvamus, justkui muskuspart pärineks Kairost (Cairina moschata – Kairost pärit muskuse part).

Ökoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Muskuspart katusel ümbrust uurimas

Muskuspart on paigalind, tavaliselt elutseb metsastunud märgaladel, järvede ja jõgede ääres, rohumaade ja viljapõldude läheduses.[8] Muskuspart puhkab enamasti puu oksal, kaugel kiskjatest. Muskuspardid söövad taimset materjali, mida saavad kas kaldaäärsest madalast veest või rohumaalt. Lisaks söövad nad kalu, konni, sisalikke, koorikloomi, putukaid, sajajalgseid ja vihmausse.[9] Isased muskused on ka üsna agressiivsed, rünnates konkureerivaid isaseid ja võideldes nendega territooriumi üle. Emased võitlevad üksteisega samuti, kuid suhteliselt vähem. Täiskasvanud linnud tihti kiusavad ka samast toiduallikast söövaid noorlinde ja tibusid.

Mehhikos kasutavad muskused ka pesakaste, samas kui ida pool on selline käitumine harv, kuna küttimissurve on lindudele suur. Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) muskusparte globaalselt ohustatuks ei hinda.[10]

Paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Emane muskuspart tibudega

Sarnaselt sinikael-pardiga ei moodusta muskuspardid püsivaid paare. Nad paarituvad nii vees kui ka maismaal, eelistades vett. Kodustatud muskused sigivad kuni 3 korda aastas. Emaslind muneb 8–16 valget või rohekat muna, tavaliselt puutüve sisse. Mune haudutakse 34 päeva. Hauduv emaslind lahkub pesalt üksnes toitumiseks. Haudumise alguses kestavad toiduotsingud napilt 20 minutit, haudumise lõpuosas aga kuni poolteist tundi. Munad kooruvad 24 tunni jooksul, seda sünkroonivad tibud häälitsuste kaudu. Tibud jäävad ema juurde umbes 4 kuuks. Tibude kehva termoregulatsiooni tõttu vajavad nad esimestel elunädalatel emalt lisasoojust, öösiti magavad tibud ema all soojas olles.

Tihti jääb ka isaslind mitmeks nädalaks emaslinnu ja tibude lähedusse. Isaslind saadab tibusid toiduotsinguil ja vajadusel kaitseb neid hädaohu eest. Säärane käitumine on pigem iseloomulik hanedele kui partidele. Esimestel elunädalatel toituvad tibud teradest, maisist, rohust, putukatest ja kõigest muust, millest jõud üle käib.

Kodustatu muskused alustavad munemist 7–10 kuu vanuselt. Loodusliku valgustatuse korral aprillis-mais. Lisavalgustuse korral võivad linnud muneda aasta läbi. Üks emaslind muneb 20–60 muna, seejärel kas läheb hauduma või peab munemises pausi ja siis jätkab munemist. Aastas võib muskuspart muneda kuni 150 muna. Enamasti jääb munade hulk 50 piiresse.

Metsistunud linnud[muuda | muuda lähteteksti]

Metsistunud muskused on levinud nii linnades kui linnaäärsete järvede lähedal, kus pesitsevad puuõõnsustes, urgudes, puude ja põõsaste all, rõdudel ja katuste all. Mõned populatsioonid, eelkõige Floridas, on juba muutunud kahjuriteks, kahjustades looduslikult levinud lindude elupaikasid.[11] Öösiti puhkavad nad vee ääres, et ohu korral kiiresti vette varjule minna. Väike populatsioon muskusparte on ennast kinnitanud ka Suurbritannias Cambridgeshire'is ja Lincolnis. Muskusparte on nähtud ka Walsall Arboretumi ja Buxtoni parkides.[12]

Ameerika Ühendriikides on muskuspardid invasiivsete võõrliikide nimekirjas. Neid võib kasvatada üksnes toiduks, mitte jahipidamiseks. Lisaks on lubatud omanikuta muskusparte loodusest küttida, nende mune ja pesi hävitada. Üksnes Texase osariigi valdustes pole selline tegevus lubatud, kuna liik on seal põline. Florida populatsioon on hinnanguliselt mitu tuhat lindu suur.[13]

Legaalsed meetodid muskuspartide paljunemise kontrollimiseks on nende mitte toitmine, hirmutamine munade kahjustamine raputamise näol, munade tagasi pessa viimine, et vältida uue kurna munemist. Viimased seadused Ameerika-Ühendriikides piiravad muskustega kauplemist.[9]

Kodustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Muskuspardid kodustati põliste ameeriklaste poolt juba enne Columbuse jõudmist Põhja-Ameerika mandrile. Esimesed muskused tõi Euroopasse Columbus 16. sajandil, kohe pärast Ameerika avastamist.

Muskusparti on kodustatud sajandite vältel, eelkõige just tema liha pärast. Muskuspardiliha on populaarne tugeva maitse poolest, mis mõnikord meenutab küpsetatud veiseliha. Liha on võrreldes sinikael-pardist pärinevate parditõugudega rasvavaene. Õrnuselt võrreldakse muskuspardiliha vasikalihaga. Muskuspardid on ka vaiksemad kui kodupardid. Tehes väga vähe häält, nimetatakse neid ka "vaikivateks partideks", kuigi täiesti tummad nad pole. Lihakeha on kodupardi omast samuti suurem, see teeb muskuspardist ideaalse laualinnu.

Kodustatud muskusparte on erinevates värvustes, alatest mustast ja valgest, siniste ja pruunideni. Lihalindudena eelistatakse valge sulestikuga linde, kuna nende nahk on kollane ja sobib lauale paremini kui tumeda linnu keha, mis on kergelt hallika nahaga.

Muskuspardid annavad hübriide sinikaelpardiga ja temast pärinevate koduparditõugudega. Lisaks hübridiseerub muskuspart kanada laglega. Tõenäoliselt annab hübriide ka teiste haneliste sugukonda kuuluvate liikidega. Kõik hübriidid on viljatud ning neid nimetatakse mullarditeks. Tavaliselt paaritatakse omavahel kodupardi emaslind ja muskuse isaslind. 40–60% saadud munadest, mis on viljastatud, kasvatatakse mullarditeks ja neid kasutatakse toiduks või rasvase maksa ehk foie gras' saamiseks. Mullardid kasvavad kiiresti nagu nende kodupardist esivanemad, kui saavutavad suurema kehamassi nagu muskuspardid. Kuigi hübriide saab ka isase kodupardi ja muskuse emaslinnu vahel, neid tööstuses ei kasutata.[14][15]

Lisaks kasutatakse muskuseid kashrut-nimelise toote tootmiseks Iisraelis.

Loode-Colombias läbi viidud uuringu kohaselt nakatub muskuspart tihti vereparasiidiga nagu Haemoproteus ja malaaria. Olles vastuvõtlikum kui kanad, kodutuvid ja kodukalkunid. Samas võib olla, et need parasiidid nakatavadki muskuseid rohkem kui teisi uuritud liike.[16]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Donkin 1988.
  2. Holderread 2001, p. 17
  3. "Non-Native Aquatic Species in the Gulf of Mexico and South Atlantic Regions". Gulf States Marine Fisheries Commission. Archived from the original on 12 April 2008. Retrieved 6 February 2012.
  4. "Non-Native Aquatic Species in the Gulf of Mexico and South Atlantic Regions". Gulf States Marine Fisheries Commission. Archived from the original on 12 April 2008. Retrieved 6 February 2012.
  5. Wójcik & Smalec 2008.
  6. Sample, Ian (23 December 2009). "Video reveals twists and turns of genital warfare in ducks"The Guardian. Retrieved 23 December 2009.
  7. Linnaeus, Carl (1758). "61.13". Anas moschataSystema naturae per regna tria naturae, secundum classes, ordines, genera, species, cum characteribus, differentiis, synonymis, locis (in Latin). vol. 1 (10th ed.). Stockholm ("Holmius"): Lars Salvius. p. 124
  8. Accordi & Barcellos 2006.
  9. 9,0 9,1 US Fish and Wildlife Service (1 March 2010). "Migratory Bird Permits; Control of Muscovy Ducks, Revisions to the Waterfowl Permit Exceptions and Waterfowl Sale and Disposal Permits Regulations" (PDF). Federal Register75 (39): 9316.
  10. BirdLife International (2012). "Cairina moschata"IUCN Red List of Threatened Species. Version 2013.2International Union for Conservation of Nature. Retrieved 26 November 2013.
  11. Johnson & Hawk 2009.
  12. ""muscovy duck"""http://www.ispotnature.org". Retrieved 29 August 2016.
  13. Pranty, Bill (24 May 2001). "Re: Red-crowned Parrot".
  14. Holderread 2001, p. 97
  15. Zivotofsky, Rabbi Ari Z.; Amar, Zohar (2003). "The Halachic Tale of Three American Birds: Turkey, Prairie Chicken, and Muscovy Duck"Journal of Halacha and Contemporary Society6: 81–104.
  16. Londoño, Pulgarin-R & Blair 2007.