Willi Apel

Willi Apeli teose "Mitmehäälse muusika notatsioon 900–1600" saksakeelne väljaanne

Willi Apel (10. oktoober 1893 Konitz – 14. märts 1988 Bloomington) oli saksa päritolu ameerika musikoloog, eelkõige varajase muusika uurija.

Eluloolist

Sündinud Konitzis Lääne-Preisimaal (nüüd Chojnice Poolas), õppis ta matemaatikat 1912–1914, ja pärast Esimest maailmasõda 1918–1922, Weimari vabariigi ajal, mitmes Saksamaa ülikoolis. Muusikahuvi elavnes temas matemaatikaõpingute ajal ja ta hakkas võtma klaveritunde. Hiljem tegutses ta täiskohaga muusikuna ning hakkas iseennast täiendama musikoloogia vallas. Kaitses 1936. aastal Berliinis doktorikraadi dissertatsiooniga 15. ja 16. sajandi tonaalsuse teemal ("Accidentien und Tonalität in den Musikdenkmälern des 15. und 16. Jahrhunderts") ja emigreerus samal aastal Ameerika Ühendriikidesse. 1936–1943 õpetas õppeasutuses "Longy School of Music" Cambridge'is (Massachusetts), samal ajal olles professor Harvardi ülikoolis (1938–1942) ning alates 1950. aastast õpetas muusikateadusi Indiana Ülikoolis. 1972. sai ta ülikooli audoktori tiitli.

1940. aastatel töötas Willi Apel mitmesuguste üldteoste kallal, näiteks Harvard Dictionary of Music (1944) toimetajana ja Historical Anthology of Music koostajana (1949, kaasautor Archibald Thompson Davison). Tema lähenemise aluseks oli soov anda muusikateatmeteostes keskaja, renessanss- ja maailmamuusikale sama palju tähelepanu, kui oli antud varem näiteks Mozartile või Beethovenile. Tema vaatenurk mõjutas oluliselt Ameerika Ühendriikides antavat kõrgemat muusikaharidust ja tema teos varajase polüfoonia notatsioonist (ilmus 1942) on siiamaani selle valdkonna üks põhilisi teoseid.

1950. aastatel viis Apeli huvi varajase polüfoonia üleskirjutuste vastu publikatsioonini 14. sajandi lõpu Prantsusmaa ilmalikust muusikast. 1958. aastal avaldas ta teose gregooriuse laulu kohta, mis andis olulist teavet selle repertuaari ja allikate kohta. 1960ndate alguses asutas ta sarja "Corpus of Early Keyboard Music (CEKM)", milles ilmusid uurimused varajase klahvpillimuusika kohta, tutvustades vähem tuntud 16. ja 17. sajandi heliloojaid ja vähetuntud muusikakäsikirju sellest perioodist; Apel ise oli pikalt sarja peatoimetaja.

1967 ilmus temalt "Geschichte der Orgel- und Klaviermusik". Willi Apeli viimane raamat oli kogumik esseesid aastaist 1973–1981, kõik käsitesid 17. sajandi Itaalia viiulimuusikat.

Willi Apel suri 94 aasta vanusena Bloomingtonis Indianas.

Teosed

• The Notation of Polyphonic Music, 900–1600. The Mediaeval Academy of America, Cambridge MA 1942 (saksa keeles Die Notation der polyphonen Musik. 900–1600. 5. Auflage. Breitkopf & Härtel, Wiesbaden u. a. 2006)
• Harvard Dictionary of Music, 1944 (toimetaja) Harvard University Press, Cambridge MA 1944
• Masters of Keyboard. A brief Survey of Pianoforte Music. Harvard University Press, Cambridge MA 1947.
• The Historical Anthology of Music Volume I: Oriental, Medieval and Renaissance Music, (1949) (kaasautor A. T. Davison)
• The Historical Anthology of Music Volume II: Baroque, Rococo and Pre-Classical Music, (1950) (kaasautor A. T. Davison)
• Gregorian Chant (1958)
• Geschichte der Orgel- und Klaviermusik bis 1700. Bärenreiter-Verlag, 1967 (inglise keeles The History of Keyboard Music to 1700. Translated and revised by Hans Tischler. Indiana University Press, 1972).
• Die italienische Violinmusik im 17. Jahrhundert (= Archiv für Musikwissenschaft. Beiheft 21). Franz Steiner Verlag, 1983 (inglise keeles Italian Violin Music of the Seventeenth Century. Edited by Thomas Binkley. Indiana University Press, 1990)

Välislingid

• Lühike elulugu Indiana ülikooli veebilehel (inglise keeles)
• Willi Apeli teosed e-kataloogis ESTER