Mobiilse interneti modem

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Elisa netipulk

Mobiilse interneti modem ehk netipulk ehk USB-modem on modem, mis kasutab mobiilset internetti, et ühendada end internetti teenusepakkuja mobiilsidevõrkude kaudu. Mobiilset internetti on võimalik kasutada kõikjal mobiilside levialas. Mobiilse interneti modem on väike mälupulga suurune ja keskmiselt 40 g kaaluv "pulk", mis ühendatakse arvutisse enamjaolt USB-liidese kaudu. Enamasti on modemitel ka tuluke, mis näitab, kas modem on ühendatud 3G- või 2G-levialasse.

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Mobiilse interneti teenust saab kasutada ühendades mälupulgasuuruse modemi arvutiga. Tavaliselt ühendatakse modem arvutiga USB-liidese kaudu. Mõnele arvutile on 3G-modem juba tehases sisse ehitatud ja on vaja vaid sisestada sim-kaart. Samuti on olemas ka interneti kaardid mis ühendatakse arvutisse PCMCIA/PC card/ExpressCardi pessa, paljudel neist on ka GPS. Paljud mobiilse interneti modemid sisaldavad ka microSD-kaardi pesa, mis võimaldab netipulka kasutada ka mälupulgana ja/või liidest, mille külge on võimalik ühendada ka väline antenn. Tänapäeval kasutatakse 3.5G-USB modemeid, sülearvutites kasutatakse mobiilset internetti ka läbi telefoni, mis tähendab et kui mobiiltelefonil on internet, siis jagatakse seda ka arvutile, kas üle Wi-Fi või näiteks ühendatakse mobiiltelefon arvutisse juhtmega ning jagatakse internetti sedamoodi.

On palju erinevaid pakette ja teenuseid. Osad pakuvad Piiramatu mahu ja kiirusega internetti, mis on ka kõige kallim, näiteks Elisa Mint Extra Strongi pakett, mis maksab 22,31 eurot kuus. Pakutakse ka piiramatu mahu, aga kiiruspiiranguga internetipakette, enamik pakette piirab oma kiiruse 1–10 Mbit/s. Samas osteks kõrge kiiruspiiranguga või piiramatu kiirusega mobiilse interneti paketi peab veenduma, et mobiilse interneti modem võimaldaks internetis surfata kõrgetel kiirustel.Andmeside maksimumkiirus sõltub peaasjalikult kahest komponendist: kliendi valitud paketist ja teenuse kasutajat ümbritsevast keskkonnast. Samas sõltub mobiilse interneti kiirus ka paljudest muudest asjaoludest. Andmesidekiirus nõrgema signaalitugevuse korral, või erinevate tugijaamade piirialal on väiksem kui teenuse maksimaalne kiirus. Erinevate tugijaamade piirialal võib telefon hakata pidevalt tugijaama vahetama. See vahetamine aga tähendab ühenduse sulgemist ning uue jaamaga ühenduse avamist, mille ajal ühenduse kiirus väheneb kindlaks perioodiks miinimumini. Tugijaamade piiriala tunneb ära näiteks telefoni kärjeteate pidevast muutumisest isegi olukorras, kui telefon on paigal. Seetõttu võib nõrgema signaaliga ja erinevate võrdse signaalitugevusega tugijaamade piirkonnas proovida kiiruse parandamiseks kasutada välisantenni, mis on suunatud kindlale tugijaamale. Samuti võib kiirus kõikuda GSM- ja 3G-võrkude vahel, kui kasutusel on 3G-telefon. Mobiiltelefon valib endale kasutamiseks alati selle tehnoloogia ja selle võrgu, mis antud ajal ja antud kohas võimaldab parimat ühendust. Modemid võivad olla ka võrgulukus, mis tähendab et neid saab kasutada vaid kindla mobiilsideoperaatoriga, Paljud "unlockivad" oma modemeid, et saada neid ka kasutada teistes võrkudes, sellel on omad eelised, tavaliselt "unlockitakse" modemeid, installide kindla "firmware" või lihtsalt uuendades seda.

USB-modemite erinevused[muuda | muuda lähteteksti]

Modemid erinevad enamjaolt oma maksimaalse üles- ja allalaadimiskiiruste poolest. HSUPA üleslaadimiskiirus on enamikul modemitel 5,76 Mbit/s, kuid on ka suurema ja väiksema kiirusega modemeid. Allalaadimiskiirus võib aga rohkem erinevate modemite vahel erineda. Tavaliselt on allalaadimiskiiruseks 7,2 Mbit/s, kuid need võivad ka ulatuda 100 Mbit/s. Erinevusteks on veel UMTS-i tugi, mis on kolmanda põlvkonna mobiilsidetehnoloogia. UMTS-i kasutamiseks on vaja eraldada uued sagedusvahemikud. UMTS võimaldab suurima andmesidekiirusena 25 Mbit/s. Uuematel modemitel on ka 4G tugi, mis võimaldab modemitel allalaadida kiirusel kuni 100 Mbit/s ja üles laadida kiirusel 50 Mbit/s, juhul kui antud modemid asuvad 4G-võrgus. Mõne modemiga on ka võimalik helistada ja kõnesid vastu võtta, kui ka SMS-e saata. Modemitel on ka kindlad töösagedused, tavaliselt on modemi 4G töösagedusteks 850/900/1700/1900/2600 MHz. 3.5G-modemitel GSM 900/2100 850/900/1800/1900 MHz. Mälupulgasuurused modemid kaaluvad enamasti 30–80 grammi. Üle 80-grammised on juba veidi suuremad ja võimsamad modemid, mis siiski ühendatakse USB-liidesesse.

Samuti on olemas veel mobiilside ruuterid, nende ruuterite tööpõhimõtteks on ühendada ISP-ga mobiilside võrgu abil ning seejärel jagada internetti kas üle Wi-Fi või siis läbi Ethernet kaabli. Sellised modemid on enamasti suuremad ja näevad tavaliste modemitega väga sarnased välja, kuid on juhtmeta. Modemite hinnad on enamasti 0–250 eurot. Tasuta jagavad modemeid Eestis operaatorid, liitumise korral. Modemite peal on kirjas tavaliselt kõneoperaatori firma nimi, ning on ka vastavalt kujundatud, otsides pildi järgi õiget modemit võib osutuda keeruliseks. Enamikul modemitest on ka sisseehitatud mälu, mis võimaldab installida draiverid ja muu vajaliku, sisestades pulga arvutisse. Mõned modemid toetavad ainult Windowsi ja, et installida modem arvutisse, millel on teistsugune operatsioonisüsteem, tuleb leida eraldi tarkvara. Suuremad ja kallimad modemid kasutavad tihti Mini-USB-kaablit arvutiga ühendamiseks, mitte ei ühendu niisama, nagu tavalised mälupulgasuurused modemid.

Mobiilse interneti areng[muuda | muuda lähteteksti]

Mobiilset internetti tutvustati avalikkusele esmakordselt Soomes, aastal 1996. Avalikust sai too aeg esimest korda kasutada mobiilset internetti TeliaSonera ja Radiolinja võrkudes, kasutates telefoni Nokia 9000 Communicator. Esimene veebiteenus loodi aga Jaapanis 1999. aastal, mis viis edasi kahe põhilise mobiilse formaadini, mida kasutatakse mobiilsetes brauserites, XHTML ja WML. Alates aastast 2008 kasutatakse mobiilset internetti mobiiltelefonides rohkem kui lauaarvutites juhtmega internetti.

Esimesed modemid, pisteti RJ11-pessa, mis võimaldas internetis surfata väga aeglastel kiirustel, umbes 2,4 kbit/s või vähem (analoog). Järgmise generatsiooni ehk 2G-telefonid olid digitaalsed, ja neil oli suurem kiirus, 9,6 või 14,4 kbit/s, ilma eraldi modemita. Sellest arenes HSCSD, mis kasutas mitut GSM kanalit ja lubas kiirust kuni 43,2 kbit/s. Need olid kõik telefoniliinide kaudu, mitte telefoni enda. 2.5G muutis seda ja kasutusele tulid andmesidepaketid. 2.5G-võrgud tegid digitaalse hääle ja informatsiooni väiksesteks tükkideks ja panid võrku, mis lubas telefonidel häält ja informatsiooni samaaegselt vastu võtta ja saata, erinevalt ühest kanalist, mis lubas vaid saata või vastu võtta. 3G kasutab teisi võtteid, kuid samu põhimõtteid. Tänu suurtele internetikiirustele on interneti jagamine kasutades WLAN-i saanud reaalsuseks. Seadmed, mis lubavad internetiühenduse jagamist või muud säärast tegevust, nimetatakse ruuteriteks, mitte modemiteks, mis lubavad ühtepidi ühendust. Edasised 3.5G modemid lubavad kiirusi, mis ulatuvad mitme megabitini sekundis.

WiMAX, ehk asendab see kunagi mobiilse interneti modemi, on sarnane Wi-Fi-ga, kuid palju suurema levialaga, on osa 4G-tehnoloogiast. Kui Wi-Fi levi ulatub umbes 30 m kanti, siis WiMAX-i leviala on 50 km. WiMAX-iga võib kaasneb global area network, mis tähendab, et kasutades seda tehnoloogiat, on interneti juurdepääs kõikjal maailmas.

Mobiilne internet mujal[muuda | muuda lähteteksti]

Mobiilset internetti võib kasutada telefoni, sülearvuti või ka lauaarvutiga. Enamikul uutel telefonidel on nii 3G- kui ka 2G-modem, mis võimaldab ka telefoniga internetis käia kasutades mobiilside leviala. Eestis pakuvad seda teenust kõik mobiilside operaatorid (EMT, Elisa, Tele2). Tavaliselt kasutatakse mobiilset interneti sülearvutis, kuna sel juhul on internet kättesaadav peaaegu kõikjal ning põhiliseks asjaoluks on see, et seda on võimalik ka kaasas kanda igal pool.

Eestis pakutakse paljusid teenuseid, mis sobivad kasutajatele, kes soovivad internetis surfata kasutades mobiiltelefoni. Uuemad nutitelefonid näitavad veebilehti üsna samal kujul kui arvutist vaadates. Paljud veebilehed on ka muudetud vastavalt, just inimestele kes soovivad uudiseid lugeda mobiiltelefonist. Seesugustel veebilehtedel on enamasti URL-s kirjas "m." (näiteks m.delfi.ee), kuid on ka võimalus vaadata täisvaadet, ehk siis sama vaade kui arvutiski. Mobiilne internet telefonis on ehk paljuski väga hea, kuid väike ekraanisuurus on kindlasti piiranguks, samuti asjaolu, et arvutis on palju brauseriaknaid, ning kõik telefonid ei võimalda seda. Just vanematel telefonidel oli ka see probleem, et kõiki veebilehti ei olnud võimalik vaadata või oli osa sisu kättesaamatu, näiteks veebilehed ei näidanud pilte.

Turvalisus[muuda | muuda lähteteksti]

Mobiilne internet on üpris haavatav häkkimisele, kuna telefonides ei nõua see erilist seadistamist ning ühendamist arvutisse. Kui lairibamobiilside seadmed kasutavad kohalikku IP-d, sarnast kontorivõrguga, siis pole häkkimine nii lihtne. Tegelik IP-address on tulemüüri taga, ning suhtlemiseks ja andmesideks kasutatakse kohalikku IP-d. Kui keegi püüaks häkkida mobiilset sidet siis poleks see võimalik, kuna nad ei tea tegelikku IP-aadressi. Internetti ühendamine on üpris sarnane tavalise ühenduseloomisega, kasutatakse 128-bitist krüpteerimist, mis sarnaneb WEP- või WAP-ühendusega traadita side võrku. Uusim, 4G-ühendus on ka turvalisem kui vanema generatsiooni ühendused.

Negatiivsed ja positiivsed küljed[muuda | muuda lähteteksti]

Negatiivsed küljed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Mobiilne internet on ebastabiilne; kõikjal pole sama kiire internet, ning mõnes kohas võib internetti üldse mitte olla.
  • Mobiilne internet on üsna aeglane, Tallinnas ja muudes suuremates Eesti linnades ulatub tavalise modemiga allalaadimiskiirus umbes 800 Mbit/s, kuid sedagi harva.

Positiivsed küljed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kindlasti üheks peamiseks põhjuseks, miks inimesed kasutavad seesuguseid modemeid on kaasaskantavus, tänu seesugusele seadmele saab igaüks internetti kasutada, kas bussis või mujal, kui puudub avalik Wi-Fi-võrk, paljud inimesed kasutavad seesuguseid modemeid ka kodus.
  • Modemi ja internetiteenused on küll kallimad ja aeglasemad kui püsiühendus, kuid kindlasti väärt.

Levinumad mobiilse andmeside ülekandmise viisid[muuda | muuda lähteteksti]

GPRS – GSM-võrkudes üks lihtsamaid pakettandmeside ülekandeteenuseid, GPRS-i maksimaalseks kiiruseks on 115 kbit/s. GPRS on edasi arendatud EDGE-iks (Enhanched Data rates for GSM Evolution) mis on 3–4 korda kiirem.

3G – allalaadimiskiirused on umbes 14 Mbit/s ja üleslaadimiskiirused 5,8 Mbit/s. 3G on kolmanda põlvkonna mobiilside. 3G-tehnoloogiateks nimetatakse UTMS, WCDMA, CDMA200 ja HSPA+ standardeid. Tänu 3G-ga on tulnud ka palju uusi asju, näiteks MobiilneTV, videokõned, kohalikud teenused jne. 3G turuletulek soodustas märgatavalt mobiilse interneti levikut. 3G on ka turvalisem ühendus kui 2G.

3.5G – nimetatakse ka HSDPA (High Speed Downlink Packet Access, inglise k). Allalaadimiskiiruseks on 21 Mbit/s. See tehnoloogia ja kiirus on oluline siis, kui sirvite mahukaid veebilehti, laadite alla faile või loete e-kirju. 3.5G-ühenduse kasutamiseks on vaja ehitada uus mobiilivõrk.

4G (LTE – Long Term Evolution). Kõige uuem tehnoloogia, neljanda põlvkonna mobiilsidevõrk. Kiirused 4G-võrgus on kuni 100 Mbit/s alla- ja kuni 50 Mbit/s üleslaadimisel. Tavaliselt saavutatavad keskmised allalaadimiskiirused jäävad 4G-võrgus vahemikku 20–80 Mbit/s ja üleslaadimiskiirused 2–40 Mbit/s ning need sõltuvad enamasti tugijaama kaugusest. Eesti suurimatesse linnadesse lubab EMT 4G-võrgu püsti panna 2011. aasta lõpuks.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]