2G

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Teise põlvkonna mobiilside (2G) on digitaalsidel põhinev mobiilside tehnoloogia, mis on peamiselt disainitud hääle serverite ja aeglase andmevahetuse jaoks. [1]

Eestis avati esimene GSM-võrk aastal 1998 EMT (AS Eesti Mobiiltelefon) poolt.

Teisele põlvkonnale eelnes esimene generatsioon. Uuendus võrreldes esimese põlvkonnaga oli krüpteerimine ja mobiilandmeside, näiteks SMS ehk kiirsõnumid. Kuigi tänapäeval on kasutusel uuema põlvkonna mobiilside, leidub ka kohti maakeral, kus on ikkagi kasutusel teise põlvkonna tehnoloogia.[2]

Eelised[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi teise põlvkonna raadiotornide vahel olid võrreldes esimese omaga kasutusel digitaalsignaalid, andis selle kasutamine ka telefoni ja raadiotorni vahelistel ühendustel parema kõne kvaliteedi. Digitaalsete kõnede puhul esines staatilisi ja soovimatuid taustahelisid palju harvem.[2] Digitaalside võimaldas ka krüpteerimise (mis lubas ainult ettenähtud saajal sõnumit vastu võtta ja lugeda) ja mobiilandmeside nt SMS (nii pilt- kui ka tekstsõnumid) või MMS. [1] Seda kõike oli võimalik teha väga väikse aku kasutusega. Suurenes ka süsteemide läbilaskevõimsus, kuna digitaalsignaali on võimalik kompressida, efektiivsemalt multipleksida ja see vähendas koormust, kuna digitaalsignaaliga süsteemid olid disainitud edastama nõrgemaid raadiosignaale.[2]

Puudused[muuda | muuda lähteteksti]

Kui kasutusel oli mittetagasipööratav kompressioon, siis halvendas see heli kvaliteeti. Vastavalt kasutusel olevale sagedusele, mida kõrgemal kasutada, oli teise põlvkonna puuduseks see, et kui signaal ei olnud piisavalt tugev, siis ei saanud seda edastada. Lisaks katkes digitaalside kohe levialast väljumisel, samas kui analoogside läheb üle sujuvalt.[2]

Standardid[muuda | muuda lähteteksti]

Sellel põlvkonnal on olemas mitmed standardid, mis jagunevad multipleksimise tüübi alusel:[2] [1]

  • GSM – pärineb Euroopast, seda kasutas suurem osa maailmast väljaspool Põhja-Ameerikat.
  • CDMA – Ameerikas ja mõnes Aasia osas kasutusel, paljud migreerisid üle GSM-i peale.
  • PDC – kasutusel Jaapanis.
  • iDEN – kasutusel Nexteli poolt Ameerika Ühendriikides ja Telus Mobility poolt Kanadas.
  • TDMA – oli Ameerikas kasutusel, aga paljud migreerisid üle GSM-i peale.

Innovatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

General Packet Radio Service ehk GPRS ( n-ö 2.5G) – siiani kasutati ühenduse hoidmiseks kasutajaga ühte stabiilset ühendust, võimaldas see tehnoloogia jagada ühte ühendust mitme kasutaja vahel. See saavutati tänu sellele, et ühendus ise muudeti väikesteks pakkideks. EDGE (n-ö 2.75G ) – GPRS-süsteemi põhjal väljaarendatud võrk, kus ühe ühebitise pakikese asemel hakati saatma kolmebitiseid pakikesi, suurendades läbilaskekiirust raadiotorni ja kasutaja vahel. Teoreetiline maksimaalne andmevahetuse kiirus on GPRS-i kasutamise korral 50 kbit/s ja EDGE-i kasutamise korral 1 Mbit/s. Aga tegelikult oli GPRS-i kiirus 40 kbit/s ja EDGE-i oma 500 kbit/s.[3]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Gordon A. Gow, Richard Keith Smith. (2006). Mobile and Wireless Communications: An Introduction
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Narang. (2006). 2G Mobile Networks
  3. Kasera. (2008). 2.5G Mobile Networks