Mihkel Piperal

Soomusrongide divisjoni juhtkond Vabadussõja ajal koos merejõudude juhataja Johan Pitkaga. Istuvad (vasakult): Tartus haiglaravil viibiv soomusrongide ülemjuhataja kapten Karl Parts, "soomusrongide isa" ja Eesti merejõudude juhataja Johan Pitka, Soomusrongide divisjoni ülema kohuseid täitev kapten Anton Irv. Tagareas vasakult teine Soomusrongide divisjoni intendant Mihkel Piperal. (1919. aasta kevad-talvel)

Mihkel Piperal VR I/3 (24. juuli 1890 Päärdu küla, Päärdu vald, Läänemaa – 6. juuli 1953 Lowell, Massachusetts, Ameerika Ühendriigid) oli Eesti sõjaväeametnik. Soomusrongide divisjoni intendant Vabadussõjas.

Elulugu

Mihkel Piperal sündis 1890. aastal Läänemaal, Päärdu vallas, Päärdu külas.

Õppis 1899–1903 vallakoolis, 1903–1909 Tallinna Katariina II linnakoolis ja samas pedagoogilistel kursustel.

Töötas 1910–1914 Valtu vallakooli õpetajana ning kohaliku telliskivivabriku kontoriametniku ja töödejuhatajana.

Oli 1911–1914 Rapla tarvitajate ühisuse juhatuse esimees.

Õppis 1918–1919 Tallinna tehnilistel kursustel ja maalikunstnik professor Ants Laikmaa juures.

Esimeses maailmasõjas

Oli Esimese maailmasõja ajal augustist 1914 23. diviisi laatsareti vanemkirjutaja.

Veebruarist 1917 19. Siberi kütidiviisi intendantuuri asjaajaja. Ja augustist 1917 diviisi intendantuuri toitluslao valitseja.

Oktoobrist 1917 7. Siberi kütipolgu intendantuuris. Sõjaväeametnik veebruarist 1917.

Eesti Vabadussõjas

Vabadussõjas alates 29. novembrist 1918 vabatahtlikult laiarööpmelise soomusrongi nr 1 majandusülem ja Soomusrongide divisjoni intendant (varustusülem).

Augustist 1919 soomusrongide intendandivalitsuses ning detsembrist 1919 sõjaväe varustusvalitsuse noorem käsundusametnik.

Jaanuarist 1920 sõjaväe varustusvalitsuse majandusjaoskonna ülem. Septembris 1920 vabastati teenistusest.

Eesti Vabariigis

Oli peale sõjaväeteenistusest vabastamist 1920–1923 võõrastemaja-restorani pidaja.

Seejärel 1923–1940 OÜ Esto-Muusika direktor.

Üleriigilise muusikakaupmeeste ühingu ja Tallinna ümbruse talupidajate ühingu esimees.

Kindlustusseltsi Põhja Kotkas juhatuse liige. Kaitseliidu Tallinna maleva ja VRVÜ Tallinna osakonna liige.

Okupeeritud Eestis ja välismaal

Suveni 1941 varjas end Pärnus, kus töötas kalurina.

Septembris 1944 põgenes Saksamaale, kust 1949. aastal siirdus edasi USA-sse.

Bostoni Eesti Seltsi abiesimees.

Suri 6. juulil 1953 Massachusettsi osariigis Bostoni eeslinnas Lowellis. Maetud Lowelli Edsoni kalmistule.

Kirjandus

• Jaak Pihlak, Mati Strauss, Ain Krillo, "Eesti Vabaduse Risti kavalerid". Viljandi, Vabadussõja Ajaloo Selts, Viljandi Muuseum, 2016.