Mihhail Tšubinski

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Mihhail Tšubinski

Mihhail Pavlovitš Tšubinski (7. november 1871 Kiiev19. jaanuar 1943 Belgrad) oli ukraina päritolu Venemaa ja Serbia õigusteadlane.

1916–1918 oli ta Tartu Ülikooli professor.

Tšubinski sündis aadlike peres. Tema isa Pavel Tšubinski oli etnograaf ja Ukraina hümni sõnade autor.

Mihhail Tšubinski omandas alghariduse kodus, keskhariduse Kiievi 2. gümnaasiumis ja Pavel Galagani kolleegiumis ning kõrghariduse õigusteaduse alal Kiievi Ülikoolis.

Ta oli väljapaistev tudeng, kes pärast lõpetamist jäeti kooli juurde tööle, et teda õppejõu tööks ette valmistada. 1897 sai ta eradotsendiks ja hakkas ülikoolis loenguid pidama. Ühtlasi töötas ta Kiievi politsei jälitusosakonnas ja Kiievi ringkonnakohtus. Seejärel täiendas ta end Halles ja Viinis ning kirjutas magistritöö "Kriminaalse käitumise motiivid ja nende tähtsus kriminaalõiguses", mille kaitses 1900 Moskva ülikoolis.

Seejärel hakkas Tšubinski tööle õigusteaduse õppejõuna. 1900–1902 töötas ta Jaroslavlis Demidovi-nimelise õigusteaduse lütseumi (tänapäeva Jaroslavli Riikliku Ülikooli eelkäija) kriminaalõiguse kateedris professorina, 1902–1906 samas kateedris Harkovi ülikoolis. 1904 avaldas Tšubinski oma peateose "Kriminaalõiguse ajaloo kirjeldus", mille eest sai kriminaalõiguse doktorikraadi.

1906–1916 töötas ta Peterburi Riiklikus Ülikoolis eradotsendina, olles 1906–1909 Demidovi-nimelise ülikooli direktor. 1909 kolis ta püsivalt Peterburi, töötades lisaks Aleksandri lütseumis, Aleksandri sõjaõigusakadeemias ja Neeva kohtupalatis. Ta osales rahvusvahelise kriminalistide liidu vene grupi töös ja käis näiteks Budapestis 2. rahvusvahelisel vanglakongressil. 1916–1918 oli ta Tartu Ülikooli professor.

Mihhail Tšubinski kuulus paljudesse rahvavalgustusega tegelevatesse ühingutesse, näiteks Harkovi kirjaoskuse levitamise ühingus koguni juhatusse. Ta avaldas artikleid ajakirjanduses, peamiselt "Õiguse Teatajas" ja "Justiitsministeeriumi Ajakirjas". Poliitilistelt vaadetelt oli ta mõõdukas liberaal ja pooldas Konstitutsioonilis-Demokraatlikku Parteid. 1905–1906 juhatas ta koguni selle erakonna Harkovi osakonda. Alates 1906. aasta algusest esindas ta Harkovi Ülikooli Peterburis ülikoolireformiteemalistel nõupidamistel. Alates 1917. aasta maist oli ta Valitseva Senati kriminaalkassatsiooniringkonna senaator. Bolševike omavoli ja õiguslik nihilism olid talle vastumeelsed.

Kui pärast Oktoobrirevolutsiooni hakkas hetman Pavlo Skoropadski koondama Ukraina konservatiivseid jõude, asus Tšubinski teda toetama. 1918. aasta aprillist juulini oli ta hetmani valitsuses kohtuminister, seejärel senaator ja kriminaalkohtu esimees. Detsembris Skoropadski valitsus langes ja võimule tuli Ukraina Direktoorium, mille äärmusrahvuslus oli Tšubinskile vastuvõetamatu; niisiis sõitis ta Donimaale ja ühines Denikini valitsusega, saades selle peaprokuröriks. Ühelt poolt jagas ta Denikini soovi taastada ühtne Venemaa kogu selle tsaariaegsetes piirides, teisalt kritiseeris valitsuse soovi jagada algharidust üksnes vene keeles.

Pärast Denikini purustamist taganes Tšubinski Krimmi, kus ühines Wrangelli valitsusega ja püüdis koos Ukraina rahvuslastega luua ühisrinnet kommunistide vastu. Pärast Krimmi langemist sõitis ta Jugoslaaviasse, kus tegutses õigusteaduse õppejõuna Belgradis ja Suboticas.