Lubadus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Lubadus on moraalile ja südametunnistusele tuginev vanne või tõotus, mida antakse kellelegi kui tagatist, kuidas ja mis viisil edaspidi toimitakse. ”Laps, ära parem luba, kergel käel antud lubadused on rasked pidada!”- A. H. Tammsaare.

Lubadused ja nende täitmine on üks laialdasemalt levinud intuitiivseid ja enesestmõitsetavaid moraalseid hinnanguid, mistõttu on see läbi aegade huvitanud filosoofe ja sotsiaalteadlasi selle üldise mõju tõttu moraalsetele kohustustele, mille põhiliseks tagatiseks on vaid südametunnistus ning nende andmine ja täitmine põhineb usaldusel. Sarnased fenomenid on tõotused, vanded, tagatised, lepingud ja kokkulepped, mis on olulised elemendid õigusemõistmissüsteemis, sotsiaalsetes lepetes ja poliitilises korralduses.

Filosoofias[muuda | muuda lähteteksti]

Immanuel Kant’i eetika kohaselt tuleb lubadustest alati kinni pidada olenemata nende tagajärgedest. Ta sõnastas üldised moraaliprintsiibid, ning nimetas need hüpoteetilisteks ja kategoorilisteks imperatiivideks. Hüpoteetiline on pigem soovituslik käitumisjuhis ning ei kehti moraaliotsustele, kategooriline aga absoluutne moraaliseadus, mille põhivormiks on käitumine sellise maksiimi kohaselt, mille kohta saad samal ajal soovida, et sellest saaks universaalne seadus. Selleks, et teada, milline otsus on moraalselt õige, peab see läbima kategoorilise imperatiivi testi. Oletame, et mul on vaja laenata raha ning selleks tuleb mul anda lubadus raha hiljem tagasi maksta, samas ei plaani ma oma lubadusest kinni pidada. Testime seda näidet kategoorilise imperatiiviga: alati, kui keegi vajab raha, peab ta andma võltslubaduse see tagasi maksta. Näeme, et väide ei läbi kategoorilise imperatiivi testi, sest väide kummutab iseennast – lubadus pole lubadus, kui poleks mingit ootust, et see lubadus ka täidetakse[1].

Kant’le oponeerivaks mõtteviisiks on tägajärjepõhisus (Consequentialism[2]), mis väidab, et lubadusi võib murda parema lõpptulemuse hüvanguks. Iain King üritas oma raamatus (”How to Make Good Decisions and Be Right All the Time”[3]) neid kahte suunda kokku sobitada väites, et lubadustest peaks kinni pidama, kuid neid võib murda juhul, kui teisele osapoolele on lepe vähem väärtuslik võrreldes uue leppe lõpptulemustega. Samuti kui uus lahend pakub asjakohaseid, mõistuspäraseid, ettenägematuid muudatusi, mis on olulisemad, kui lubadus ise ning mis tekkisid ka hiljem peale selle sõlmimist. Kantile vastandudes väitsid ka mõned Vene pluralistid, et moraalse suhtumist õigesse ja valesse ei saa formaliseerida kirjalike lepetega. Teatud asjaoludel võib lubaduse murdmine olla tunduvalt kasutoovam kui sellest kinni pidamine. Need moralsed printsiibid vajavad head nõustamist ja hinnanguvõimet, et suurendada lubaduse leppega seotud indiviidide kasu.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. (2005). Pojman. Lk 228-229. 
  2. "Consequentialism".
  3. "How to Make Good Decisions and Be Right All the Time".