Mihhal Vituška
Mihhal Apanasavitš Vituška (valgevene keeles Міхал Апанасавіч Вітушка; 5. november 1907 Niaśviž – 7. jaanuar 1945 Rudnitski mets Valgevenes, teistel andmetel 27. aprill 2006 München) oli valgevene poliitik ja sõjaväelane (kindral), Teise maailmasõja järel Nõukogude-vastase vastuspanuliikumise juht Valgevenes.
Elukäik ja tegevus[muuda | muuda lähteteksti]
Lõpetas valgevene gümnaasiumi Vilniuses. Õppis seejärel Praha Karli Ülikoolis ja Varssavi Tehnikaülikoolis, kus ühines valgevene rahvusliku liikumisega. Juhtis aastatel 1932-1939 Valgevene üliõpilasorganisatsioonide liitu. Pärast Teise maailmasõja algust septembris 1939 läks Varssavist tagasi kodukanti Niasviži, mis kuulus nüüd Nõukogude Liidule, kus töötas algul miilitsas, seejärel tee-ehitusel. Talvel 1940 vahistati Nõukogude julgeoleku poolt koos nõbu Dmitri Kasmovitšiga süüdistatuna sidemetes Valgevene natsionalistlike organisatsioonidega välismaal. Nad vabastati tänu sugulase, Nõukogude salateenistuste veterani professor A. Prokoptšuki eestkoostele. Pärast Saksamaa kallaletungi Nõukogude Liidule juunis 1941 organiseeris omakaitse loomist Polesjes. Seejärel oli ta sügiseni 1941 Minski valgevene politsei ülema asetäitja. Aastatel 1942–1943 osales ta partisanidevastastes operatsioonides Brjanski- ja Smolenskimaal ning Mahiloŭ ümbruses.
Kuulus 1942. aasta augustis loodud illegaalse Valgevene Sõltumatuse Partei (Беларуская Незалежніцкая Партыя) ja Valgevene Rahva Omaabi juhtide hulka. Juunis 1944 võttis ta osa Teise Valgevene Kongressi tööst, oli osaline sakslastevastase ülestõusu kavandamises eesmärgiga taasluua Valgevene Rahvavabariik.
1944. aastal treeniti Ida-Preisimaal Dallwitzis valgevene rahvusest parašütiste-diversante, tegutsemaks rinde tagalas, ja Vituškast sai selle nn Dallwitzi pataljoni juures Saksa armee major. Üksust nimetati "Mustaks kassiks" ("Чорны кот"). 17./18. novembri öösel 1944 visati 27-meheline üksus, mida juhtis Vituška langevarjudega Vilniuse lähedal alla. Nõukogude Liidu versiooni kohaselt tapeti ta Nõukogude julgeoleku poolt 7. jaanuaril 1945 Rudnitski metsas.[1] [2]
Teise, valgevene pagulaste versiooni kohaselt juhtis ta 1944. aastast Nõukogude-vastast sissisõda nn Valgevene Vabastusrinde eesotsas peamiselt Valgevene kesk- ja lääneosas, kuid ka mujal. Pärast aktiivse vastupanu lõppemist 1956. aastal lahkus osa sissidest Läände või legaliseerus Valgevenes. Ka Vituška lahkus Nõukogude Liidust 1950. aastal, põgenedes üle Poola Lääne-Saksamaale. Tal õnnestus ennast Lääne-Euroopas varjata Nõukogude luure eest ja ta elas kõrge vanuseni Saksamaal, kus tema poja teatel suri Alpides asuvas sanatooriumis 27. aprillil 2006.[3] Selle versiooni kohta mingeid vettpidavaid tõendeid pole. Tänapäevases Valgevenes esindab seda valgevene ajaloolane Sergei Jorš (Сяргей Іванавіч Ёрш), tema väiteid on kahtluse alla seatud ka Lukašenka diktatuuri oponeerivates väljaannetes.[4]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Arhiivikoopia" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 4. oktoober 2020. Vaadatud 13. septembril 2020.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 18. september 2018. Vaadatud 13. septembril 2020.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ http://www.nashaniva.by/index.php?c=ar&i=2534[alaline kõdulink]
- ↑ https://budzma.by/news/yak-dva-chalavyeki-prydumali-mif-pra-mikhala-vitushku.html
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- http://slounik.org/32043.html (entsüklopeediaartikkel valgevene keeles)
- Сяргей Ёрш "Адважны генэрал" (valgevene keeles)
- Lühimärge Vituška tegevuse kohta (inglise keeles)