Maurice Utrillo

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Maurice Utrillo
Portrait de Maurice Utrillo par sa mère Suzanne Valadon.jpg
Maurice Utrillo portree, mille autor on tema ema Suzanne Valadon
Sünninimi Maurice Valadon
Sündinud 26. detsember 1883
Montmartre, Pariis, Prantsusmaa
Surnud 5. november 1955
Montmartre, Pariis, Prantsusmaa
Rahvus Prantslane
Žanr Maalikunst

Maurice Utrillo (26. detsember 18835. november 1955), sünninimega Maurice Valadon, oli Prantsuse maalikunstnik, kes maalis peamiselt linnamaastikke. Utrillo oli üks vähestest Montmartre'is tegutsenud kunstnikest, kes seal ka sündinud oli.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Utrillo oli kunstnik Suzanne Valadoni (sünninimega Marie-Clémentine Valadon) vallaspoeg. Tema tollal kaheksateist aastat vana olnud ema ei paljastanud kunagi seda, kes oli lapse tegelik isa. On spekuleeritud, et ta sündis kas suhtest sama noore amatöörkunstniku Boissy'ga, suhtest end juba tõestanud kunstniku Pierre-Cécile Puvis de Chavannes'iga või isegi suhtest Auguste Renoir'iga. Aastal 1891 allkirjastas Hispaania kunstnik Miguel Utrillo y Molins dokumendi, millega ta tunnistas end Maurice'i isaks, kuid ikkagi jäi õhku kahtlus, et tegemist ei olnud lapse bioloogilise isaga.[1]

Utrillo ema teenis poja sündimise aegu leiba kunstnike modellina. Valadon, kellest sai modell peale seda kui ta pidi peale trapetsilt kukkumist lõpetama enda valitud akrobaadikarjääri tsirkuses, leidis, et kunstnikele, kelle hulka kuulusid näiteks Berthe Morisot, Pierre-Auguste Renoir, Henri de Toulouse-Lautrec, poseerimine andis talle võimaluse nende tehnikate õppimiseks. Mõnel juhul sai temast ka nende armuke. Ta õppis ise maalima ning peale seda kui Toulouse-Lautrec teda Edgar Degas'le tutvustas, sai viimasest tema mentor. Hiljem sai temast nendega, kellele ta varem oli poseerinud, võrdväärne kunstnik.

Noor Maurice jäeti oma emapoolse vanaema kasvatada ning üpris varakult näitas ta murettekitavat kaldumust kohustustest kõrvale hiilimisele ning alkoholismile.[2] Kui 21-aastast Utrillot hakkas vaevama vaimuhaigus, julgustas ta ema teda maalimisega tegelema ning peagi näitas ta üles tõelist kunstiannet. Kunstiõpetust oli ta saanud vaid oma emalt ning peagi ta joonistas ja maalis asju, mida ta Montmartre's nägi. Peale 1910. aastat pälvisid tema tööd juba kriitikute tähelepanu ning 1920. aastaks hinnati teda ka rahvusvaheliselt. Prantsusmaa valitsus autasustas teda 1928. aastal Auleegioni ordeniga.[3] Kogu oma elu jooksul viibis ta aga korduvalt vaimuhaiglates.

Utrillo haud Pariisi Saint Vincent'i surnuaial

Tänapäeval leiavad paljud piirkonda külastavad turistid tema maale postkaartidelt. Üks neist on tema üks populaarsemaid töid: 1936. aasta maal pealkirjaga "Montmartre'i tänavanurk" ehk Lapin Agile.

Keskeas muutus Utrillo tulihingeliseks usklikuks ning 1935. aastal, olles viiskümmend kaks aastat vana, abiellus ta Lucie Valore'ga ning kolis Pariisist veidi väljas asuvasse Le Vésinet' piirkonda. Selleks ajaks oli ta väljas töötamiseks juba liiga haige ning pidi maastikke maalima akendest ja postkaartidelt nähtu põhjal ning ka oma mälupiltide järgi.

Olgugi, et terve ta elu kummitasid teda alkoholiprobleemid, elas ta seitsmekümnendatesse eluaastatesse. Maurice Utrillo suri 1955. aasta 5. novembril ning ta maeti Montmartre'is asuvale Saint-Vincent'i kalmistule (Cimetière Saint-Vincent).

Suzanne Valadoni ning tema poja Maurice Utrillo keerulisi omavahelisi suhteid kirjeldab Elaine Todd Koren'i kirjutatud provokatiivne elulooromaan "Armastuse ja kunsti Suzanne" (Suzanne of Love and Art).[4]

Utrillo isast[muuda | muuda lähteteksti]

Diego Rivera tööde ameeriklasest kollektsionääri Ruth Bakwini avaldamata memuaarides leidub selgusetu päritoluga anekdoot, mida Rivera Utrillo isapoolsest põlvnemisest rääkis:

"Peale seda kui Suzanne Valadon'ile oli sündinud [poeg] Maurice, läks ta Renoir', kellele ta oli üheksa kuud varem poseerinud, juurde. Renoir vaatas last ja ütles: "Ta ei saa olla minu, värv on kohutav!". Järgmiseks läks ta Degas', kellele ta oli samuti poseerinud, juurde. Ta ütles: "Ta ei saa olla minu, kuju on kohutav!". Kohvikus nägi Valadon aga tuttavat kunstnikku nimega Miguel Utrillo, kellele ta oma muredest südant puistas. Mees ütles talle, et ta kutsuks imikut Utrilloks: "Ma paneksin hea meelega oma nime ükskõik kas Renoir' või Degas' tööle!".[5]

2010. aasta näitused ja müügid[muuda | muuda lähteteksti]

2010. aastal korraldati Ameerika Ühendriikides Atlanta linnas asuva Oglethorpe'i Ülikooli kunstimuuseumis[6] ning Pariisis Montmartre's mitu retrospektiivnäitust, mis kulmineerusid 30. novembril oksjoniga, kus oli pakkumisel kunstniku 30 tööd.[7] Tööd pärinesid Utrillo tööde vahendaja Paul Pétridès'e (1901-1993) kogust. Ta oli olnud Utrillo agent juba aastast 1937 ning ka tema tööde ulatusliku kataloogi autor. Pétridès'e galerii Galerie Pétridès vahendas veel mitmete kunstnike töid (nt Jacques Thévenet). Näituste näol oli tegemist järjega 2009. aastal Pariisis peetud Suzanne Valadoni ja Maurice Utrillo tööde näitusele.[7]

Töid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Warnod 1981, p.48.
  2. Warnod 1981, pp.57-59.
  3. Warnod 1981, p.85.
  4. "Suzanne of Love and Art".
  5. [http://www.nytimes.com/2006/04/22/arts/design/22gogh.html?pagewanted=print "Parting With the Family van Gogh". New York Times, 22.04.2006.
  6. "Pastel exhibit, Utrillo oils create colorful contrast at Oglethorpe". Chris North, reporternewspapers.net, 03.06.2010. Vaadatud 01.12.2010.
  7. 7,0 7,1 "PAUL PÉTRIDÈS COLLECTION: 30 Works by Maurice Utrillo". Vaadatud 01.12.2010.
  • Jean Fabris, Claude Wiart, Alain Buquet, Jean-Pierre Thiollet, Jacques Birr, Catherine Banlin-Lacroix, Joseph Foret. "Utrillo, sa vie, son oeuvre" ("Utrillo, tema elu, tema tööd"). Editions Frédéric Birr, Paris, 1982.
  • Longstreet, Stephen & Ethel. (1958). "Man of Montmartre, A Novel based on the Life of Maurice Utrillo". New York, Funk & Wagnalls.
  • Warnod, Jeanine. (1981). "Suzanne Valadon". New York: Crown. ISBN 0-517-54499-7.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]