Mart Sarapuu

Allikas: Vikipeedia

Mart Sarapuu (9. november 196331. juuli 1991) oli eesti ajaloolane, arhivaar ja muinsuskaitsja.

Hariduskäik[muuda | muuda lähteteksti]

Ta lõpetas 1982. aastal keskkooli ja õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis ajalugu. Jõululaupäeval 1982 käis ta koos teiste tudengitega panemas küünlaid Julius Kuperjanovi hauale. Jaanuaris 1983 visati Kuperjanovi haual käimise eest tema, Indrek Tarand ja Aivar Reidla ülikoolist välja.[1]

Seejärel oli ta kohustuslikus ajateenistuses Nõukogude sõjaväes, kus algas hiljem saatuslikuks osutunud südamehaigus.

Ta läks uuesti õppima ajalugu, kuid ei jõudnud ülikooli lõpetamiseni. Akadeemiliselt oli ta Korporatsioon Sakala liige.

Töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Ta töötas pärast sõjaväeteenistust Eesti NSV Oktoobrirevolutsiooni ja Sotsialistliku Ülesehitustöö Riiklikus Keskarhiivis.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Ta uuris nt 1. detsembri riigipöördekatset, Poola allveelaeva Orzełi kinnipidamist ja põgenemist, Nõukogude sõjaväebaaside rajamist Eestisse, Nõukogude teist okupatsiooni, Eesti Vabariigi välispoliitikat jpm.

Kirjutisi[muuda | muuda lähteteksti]

Liikmesus[muuda | muuda lähteteksti]

Südame siirdamine[muuda | muuda lähteteksti]

Tema südameprobleem arvati lahendatavat südame siirdamisega. 24. juuni 1990 siirati talle Helsingi Meilahti haiglas uus süda. Siirdamine toimus professor Severi Mattila juhtimisel. See oli 53. südame siirdamine Soomes ja esimene eestlasele südame siirdamine maailmas.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]