Maaturism

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Maaturism (ingl rural tourism) on turismivorm, kus välis- või siseturist külastab maapiirkondi. Tegemist on väikesemahulise turismiga väljaspool linnakeskkonda.[1]

Maaturismi põhieesmärk on puhkus ja reisimine. Maaturismi hulka kuulub ka taluturism, näiteks majutusteenus taludes. Maaturismi mõiste on taluturismist siiski tunduvalt laiem, hõlmates ka teisi maal leiduvaid majutusliike ning reisimis- ja puhkamisvorme, näiteks jalgsi-, hobu-, kanuu-, ratta- ja suusamatkad, loodus-, jahi-, kalastus-, seiklus- ja kultuuriturism.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Maaturismi areng algas 19. sajandil. Sel ajal alustas ühiskonna kõrg- ja keskklass väljasõite väljapoole linna ja oma villasid. Põhjuseid võis olla mitmeid: oma sugulaste külastamine, looduse nautimine, enda valduses olevate talude ülevaatamine ja palju muud. Maaturism sai hoogu aga suuresti 20. sajandi keskel, kui liiklusvahendid (nt autod, jalgrattad ja bussid) muutusid kättesaadavamaks ka keskklassile.

Maaturism hakkas maailmas laiemalt arenema 1960. aastatel ja muutus 1980. aastate lõpuks arvestatavaks maamajandusvaldkonnaks paljudes Euroopa riikides (nt Austria, Saksamaa, Rootsi). Maaturismi areng suurendas maaettevõtluse mitmekesisust, soodustas huvitavate töökohtade loomist, elukeskkonna parandamist, tekitas koostöövajadust ja lõi ääremaade elanikele sissetulekuvõimalusi.

Alge ja huvi[muuda | muuda lähteteksti]

Üks põhjus, miks maaturism populaarsust kogus, oli kirjandus. Inimesed soovisid näha ja tutvuda kirjanikele loomingulist inspiratsiooni andnud maastikkude ning kohtadega. Samuti sooviti näha paiku, kus kirjanduses tuntud tegevused aset leidsid. Eestis võib näiteks tuua Järva vallas tegutseva SA Tammsaare Vargamäe Muuseumi, mis on pühendatud Eesti kirjanikule A. H. Tammsaarele. Muuseum on alates oma algusest olnud kirjandushuviliste seas väga populaarne. Suurt rolli mängib selles fakt, et enamik Tammsaare raamatutest on inspiratsiooni saanud just talulähedasest maastikust ja elust selles piirkonnas.[3]

Teine põhjus, miks maaturism arenenud on, on äri. Liiklusvahendite levikuga tekkis ärimeestel võimalus oma firmad rajada ka linnast eemale, ilma et see väga suuri kulusid tekitaks. Sellega seoses algasid ärimeeste ja nende partnerite sõidud linnast välja. Tänu sellele suurenes maakohtade külastajate arv. Samuti suurenes inimeste silmaring sellest, mis toimub linnast väljas, mille tõttu tunti selle vastu ka rohkem huvi.[4]

Praeguseks on Eestis levinud kolm põhilist maaturismi liiki. Esiteks käiakse maamuuseumides, näiteks Tammsaare muuseumis. Teiseks on ülipopulaarseks saanud matkaradadel matkamine. Selle kaudu on võimalik sportlikult tutvuda Eesti loodusega. Näitena võib tuua matkaraja, mis saab alguse Lahemaa rahvuspargist ning lõpeb 370 km kaugusel Ikla piiripunktis. Kolmas liik on hooajaline taliturism, näiteks Valgehobusemäel või Otepääl. Taliturismi raames sõidetakse sihtkohta ka tegelema talispordiga, näiteks suusatama.

Taluturismi areng Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis on okupatsioonide ja ajaloo keerdkäikudele tõttu maaturism küllaltki kõikunud. 20. sajandil mängis Eestis suurt rolli just näiteks taluturism. Läbi terve sajandi võib näiteks taluturismi liigitada põhiliselt nelja kategooriasse.

  • Aastatel 1920−1930 levis laialdaselt peretalu ideoloogia, kus talu kuulus perele ning enamiku mainitud valdkonna turistidest võis liigitada just talus töötavateks siseklientideks. Seega, väliseid külastajaid väga ei olnud, pigem käidi talus tööeesmärgil.
  • 1940. aastatel kadus Nõukogude okupatsiooni tõttu peaaegu täielikult üksiktalu idee ning loodi kolhoosi ideoloogia. Seega, talusid külastas rohkem rahvast kui varem.
  • Aastatel 1980−1990 hakati uuesti looma peretalusid.
  • Pärast 1990. aastaid hakkas suurenema turismitalude levik ja tuntus, mis on ka siiani tõusuteel ning mille vastu tuntakse ka laialdast huvi.[5]

Talude arvukus on 20. sajandil suuresti mõjutatud moderniseerimisest ja linnastumisest. Kui okupatsioon tõi endaga kaasa kommunismist tuntud jagamise ja defitsiidi. Talunikud ei saanud enam ainult endale teenida, vaid kõik läks suuremale kogukonnale. Linnadesse ja nende lähedale loodi tehaseid, kus inimestel oli võimalus teenida just nimelt endale.

Eesti maaturismi arenguks andis võimaluse nõukogude korra lagunemine, sest varasematel aastatel pääses saartele ja rannikualadele erilubade alusel ning välisturist võis külastada vaid suuremaid linnu.[6]

Tänapäeval on Eestis maaturismi arenenud märgatavalt. Taluturismist on huvitatud aina enam inimesi. 2014. aastast alates on Eestis korraldatud selleks ka avatud talude päevi, kus soovi näidanud talunikud avavad väravad kõigile, kellel on huvi tutvuda maaeluga.[7] Suurt rõhku pannakse ka matkaradade arendamisele ja taastamisele. Matkaradade äärde on loodud puhkekohad ja lõkkeplatsid, et muuta matkajate kogemus võimalikult meeldejäävaks.

Siseturist on hakanud ka aina enam otsima teed linnast välja. Selle suur mõjur on linnastumine. Inimesed soovivad aina enam näha ja kogeda väärtusi, mis neile ajaga võõraks on jäänud − neid, mida väärtustasid nende vanemad ja vanavanemad.

Lõuna-Eestis ja Saaremaal tegeleb pool maaelanikkonnast 30–35% ulatuses maaturismiga. Eesti perspektiivikamad turismipiirkonnad väljaspool linnasid on loodus- ja maastikukaitsealad. Maaturismi vahendamisel on suur roll maakonnakeskustesse loodud turismiinfo punktidel (I-punktid), kuhu turismitalu pidajad võivad oma kontaktandmeid pakkuda. Infopunktid levitavad ka trükiseid ja infolehti, millega teavitatakse turiste piirkonna ööbimis-, vaba aja veetmise ja reisiteenuste võimalustest. [8]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Spetsialiseerumine maaturismis, vaadatud 19.04.2016.
  2. Spetsialiseerumine maaturismis, vaadatud 19.04.2016.
  3. Roberts, L., Hall, D., Morag, M., Roberts, L., & Ioannides, D. (2004). New directions in rural tourism. Abingdon, UK: Routledge.
  4. George, W., Mair, H., & Reid, D. G. (2009). Rural tourism development: Localism and cultural change. Bristol, UK: Channel View Publications.
  5. Bardone, E. (2013). My farm is my stage: A performance perspective on rural tourism and hospitality services in Estonia. Tartu
  6. Ajalugu, vaadatud 19.04.2016
  7. AVATUD TALUDE PÄEV 2019
  8. Tegevusvõimalused, vaadatud 19.04.2016