Luis Carrero Blanco
 | See artikkel vajab toimetamist. (November 2023) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (November 2023) |
Luis Carrero Blanco (4. märts 1904 Santoña – 20. detsember 1973 Madrid) oli Hispaania poliitik, peaminister ja mereväeohvitser.[1]
Ühtlasi ka Hispaania ajaloos prominentne isik ning üks Francisco Franco lähedastest liitlastest. Franco oli Hispaania diktaator aastatel 1936–1975.[2] Carrero Blanco surm on paljudele frankismi uurijatele huvi pakkunud, nimelt oli tegemist esimese suurema rünnakuga, mis pandi toime Franco võimu all oleva Hispaania vastu, pärast 1936–1939. aastal riiki laastanud Hispaania kodusõda.[3]
.jpg)
Haridus ja sõjanduskarjäär[muuda | muuda lähteteksti]
Luis Carrero Blanco sündis Santoñas Hispaanias 1904. aastal. Ta oli kolonelleitnant Camilo Carrero Gutiérrezi poeg ning ka ta vanaisa Camilo Carrero Senral oli kolonel.
Carrero Blanco õppis Manzanedo de Santoña koolis ja 1918. aastast San Fernando mereväekoolis. 1920.–1921. aastal reisis ta Lõuna-Ameerikasse ning võttis osa Rifi sõjast. Õpingud lõpetas ta 1922. aastal. 1924. aastal läbis ta kursuse allveelaevanduskoolis ning 1925. aasta märtsis osales ta Maroko sõjas. Seal tutvus ta Francisco Francoga. 1926. aasta septembris ülendati Carrero Blanco laeva leitnandiks. Ta asus tööle laeval Cánovas del Castillo. 1927. aastal sai temast allveelaeva B-2 teine komandör.[1]
1930. aastal määrati Carrero Blanco üksuse komandöriks allveelaeval B-5. 1931. aasta septembris suundus ta Madridi mereväe sõjakolledžisse (la Escuela de Guerra Naval) ning läbis kahe aasta jooksul kindralstaabi kursuse. 1932–1933 viibis Carrero Blanco Pariisi merekoolis ning seal suhtles ta taas Francoga, kes oli tol ajal Baleaari saarte sõjaväeülem. Baleaaridel toimuvatest sündmustest ajendatuna kirjutas Carrero Blanco prantsuskeelse teose "Baleaari saared Ameerika sõja ajal 18. sajandil" (“Las Baleares durante la Guerra de América en el siglo XVIII”).
1935. aastal sai Carrero Blanco Madridi mereväe sõjakolledži allveelaevataktika professoriks.[1]
Isiklik elu[muuda | muuda lähteteksti]
1929. aastal abiellus Luis Carrero Blanco María del Carmen Pichot y Villaga (1909–1984), kellega ta sai 5 last.[4]
Elu Hispaania kodusõja ajal[muuda | muuda lähteteksti]
1936 algas Hispaania kodusõda ning omavahel sõdisid parempoolsed natsionalistid, keda juhtis Francisco Franco, ja vasakpoolsed vabariiklased. Carrero Blancot ähvardas oht, sest ta oli konservatiivsete vaadetega natsionalist ja lisaks ka sõjaväelase taustaga.[3]
Carrero Blanco varjas ennast nii Mehhiko kui ka Prantsusmaa saatkondades. Sealt edasi suundus ta Prantsusmaale.1937. aasta juulis naasis ta Franco juhitavasse natsionalistlikku Hispaaniasse ning teenis sõja ajal natsionalistide poole peal mereväes hävituslaeva Huesca ning allveelaeva General Sanjurjo pardal. Samal ajal kirjutas Carrero Blanco aruande pealkirjaga ,,Mereväe operatsioonide plaani lühikirjeldus Vahemerel" (“Esquema de un plan de operaciones navales en el Mediterráneo”).[1] Pärast Hispaania kodusõja lõppu 1939. aastal sai temast admiraliteedi staabi mereväe operatsioonide juht ning seega ka diktaator Francisco Franco lähedane usaldusisik.[5]
Poliitkarjäär[muuda | muuda lähteteksti]
1951. aastal määrati Carrero Blanco Hispaania ministeeriumite asekantsleriks ning tema ülesandeks oli ministeeriumite poliitika koordineerimine. 1967–1973 oli ta asepeaminister ning 1973. aasta juunis otsustas Franco, et riigipea ja valitsusjuhi ülesanded on nüüdsest lahus, seega sai Luis Carrero Blanco Hispaania peaministriks. Ta oli suhelnud ka rühmitustega, kelle eesmärgiks oli see, et Hispaaniast saaks taas kuningriik. Seetõttu peeti Carrero Blanco peaministriks nimetamist osaks Franco plaanist taastada monarhia. Diktaator soovis, et tema järglaseks saaks õiguslik troonipärija, kes oli ühtlasi Bourbonide suguvõsa järeltulija Juan Carlos I.[5]
Surm[muuda | muuda lähteteksti]
Luis Carrero Blanco oli Hispaania peaminister 9. juunist 1973 sama aasta 20. detsembrini, mil ta mõrvati. Tema atentaati on kutsutud ka koodnimega Operación Ogro.[6] Baskimaa separatistliku rühmituse ETA terroristid õhkisid 20. detsembril 1973 Madridis autopommi. Aizpeolea (2013) kirjutas oma artiklis ajalehele El País: ,,Plahvatuse tagajärjel paiskus peaministri sõiduk 35 meetri kõrgusele õhku, lennates üle hoone ning kõikus katuseräästas, enne kui paiskus alla sisehoovi."[7] Rünnakus hukkusid lisaks peaminister Luis Carrero Blancole ka tema autojuht José Luis Pérez Mogena ja üks tema ihukaitsjatest Juan Antonio Bueno Fernández. Lisaks kolmele hukkunule sai rünnakus vigastada seitse lähedal viibinud inimest, kellest viis olid täiskasvanud ning kaks lapsed.[6]
20. detsembri õhtul kell 23.00 andis ETA raadio Pariis vahendusel teada, et on atentaadi eest vastutav. Rünnakul oli kolm peamist eesmärki, nimelt taheti kätte maksta oma üheksa surnud liikme eest, samuti sooviti saada rahvusvahelist tähelepanu ja ühtlasi murda Franco diktatuurirežiimi selgroog.[7]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Martínez, Laura Lara. "Carrero Blanco, escritor: Bases ideológicas del pensamiento del almirante" (PDF). Comunicaciones del I Encuentro de Jóvenes Investigadores en Historia Contemporánea de la AHC. Vaadatud 14. novembril 2022.
- ↑ Jensen, Geoffrey (2005). Franco. Washington: Potomac Books. Lk 15,17.
- ↑ 3,0 3,1 Beevor, A (5. jaanuar 2007). "The Spanish Civil War" (PDF). Chalmersi Tehnikaülikool. Vaadatud 23. detsembril 2022.
- ↑ "Luis Carrero Blanco, 1. duque de Carrero Blanco". Geneall. Vaadatud 23. detsembril 2022.
- ↑ 5,0 5,1 "Luis Carrero Blanco". Columbia Electronic Encyclopedia. 2021. Vaadatud 10. novembril 2022.
- ↑ 6,0 6,1 Soldevilla Fernández, Gaizka; Varela García, Pablo (13. veebruar 2022). "The murder of Carrero Blanco. History, conspiracy theories and fiction". Araucaria. Vaadatud 13. novembril 2022.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 7,0 7,1 Aizpeolea, R. Luis (18. detsember 2013). "The day ETA struck a lethal blow to the Franco regime". El País. Vaadatud 12. novembril 2022.