Louis Le Vau
Louis Le Vau (sünninimi Louis Le Veau; 1612 Pariis – 11. oktoober 1670 Pariis) oli prantsuse arhitekt, kes esindab klassitsistlikku barokki.
Le Vau on tuntud eeskätt Versailles' lossi projekteerijana. Lisaks Versailles' lossile oli Le Vau tegev ka Louvre'i, Château Vaux-le-Vicomte'i, hôtel Tambonneau', Hôtel Lambert'i, Château du Raincy ja Collège des Quatre-Nations loomise juures.
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]Louis Le Vau sündis 1612. aastal Pariisis müürsepa peres. Tema isa oli ehitusmeistrina, kes õpetas käsitööoskusi ka oma poegadele Louis’le ja François’le. Arhitekt võttis hiljem kasutusele nimekuju Le Vau, kuna prantsuskeelne sõna le veau tähendab vasikat. Tema varase elu ja sünnikodu kohta on säilinud vähe andmeid, kuid eeldatavalt sai ta esimesed arhitektuuriteadmised isa käest.
Juba noores eas unistas Le Vau kõrgemale ühiskondlikule positsioonile jõudmisest. Arvatakse, et perekonnanime muutmine oli osa soovist tõusta Prantsuse ühiskonna kõrgkihti. Ka abielu Jeanne Laisnéga, kes oli tunnustatud juristi tütar; on peetud teadlikuks sammuks sidemete loomiseks toonase ühiskonna eliidiga.[1]
Le Vau alustas arhitektikarjääri Pariisis, kavandades linnapaleede (hôtel particulier) interjööre ja eksterjööre. Tema esimeseks silmapaistvaks tööks peetakse 1634. aastal valminud Hôtel de Bautru’d, mis hävis mõni aasta hiljem. Tuntuse tõi Le Vaule Hôtel Lambert, mis asub Île Saint-Louis’l ja on säilinud tänapäevani. Le Vau sai tellimusi kõrgetelt riigiametnikelt, kes soovisid endale luksuslikke linnaresidentse samasse piirkonda. 1639. aastal kutsus teda koostööle tuntud arhitekt François Mansart, kes palus Le Vaul osaleda Hôtel de La Vrillière’i (tänapäeval Hôtel de Toulouse) projekteerimisel, usaldades talle lossi magamisruumide planeerimise. 1640. aastateks oli Le Vau saavutanud tunnustuse ühe Pariisi juhtiva arhitektina, mis avas talle tee õukonna teenistusse.[1]
1654. aastat võib pidada Louis Le Vau elus murranguliseks, kui kuningas Louis XIV nimetas ta oma esiarhitektiks pärast endise peaarhitekti Jacques Lemercier' surma.[2] Kuningale avaldasid sügavat muljet samal aastal valminud Louvre’i tiibhoonete kavandid.[2] Le Vaule usaldati Louvre’i lõunapoolse tiiva projekteerimine, mis valmistas 1663. aastaks.[3]
Elu lõpuaastad veetis Le Vau koos abikaasa ja tütardega Louvre'i lähedal asuvas Hôtel de Longueville'is, kus asus tema silmapaistev raamatu- ja kunstikogu. Louis Le Vaud peetakse Prantsuse barokkarhitektuuri üheks suurimaks ja olulisemaks arhitektiks. Le Vau käekirjaks on baroki ja klassitsismi süntees – mida ühelt poolt 17. sajandi Prantsusmaale ainupärane laad, teisalt eklektitsism. Le Vau teeneks peetakse Itaalia baroki elementide sulandamist olemasolevasse kaanonisse tasakaalukalt, tutvustades seeläbi uudset lähenemist veel kõrgrenessansi lummuses olevale Prantsuse aadelkonnale.
Looming
[muuda | muuda lähteteksti]Vaux-le-Vicomte
[muuda | muuda lähteteksti]Louis Le Vau karjäär kuningakoja arhitektina algas 1656. aastal Vaux-le-Vicomte'i lossiga. Tellijaks oli tolleaegne rahandusminister ja Le Vau patroon Nicolas Fouquet. Lossi peetakse oma aja arhitektuuris uuenduslikuks. Eriti tähelepanuväärne on planeering, kus kõrge katusega tiibhooned muudavad fassaadi monumentaalseks ning keskosast eenduv portikusega ovaalne kuppel annab hoonele erilise ilme. Le Vau rakendas lossiansamblis mitmeid ruumilisi ja visuaalseid lahendusi, mis suurendasid hoone maalilisust – näiteks on trepilt avanev vaade aiaosale läbimõeldult kompositsiooni osa.
Lossi ümbritseb André Le Nôtre’i kavandatud aed, mis on oluline osa kogu ansamblist. Maastikukujunduses on tähtsal kohal vee kasutamine: Vaux-le-Vicomte’i ümbritseb veega täidetud vallikraav ning aias paikneb suur hulk purskkaeve.[4]
Uuenduslik oli ka lossi siseruumide planeering. Kui varem paiknesid esindus- ja vastuvõturuumid tavaliselt teisel korrusel ning esimene korrus oli mõeldud teenindus- või majandusfunktsioonideks, siis Le Vau muutis seda põhimõtet. Ta kavandas tseremoniaalsed ruumid esimesele korrusele, rõhutades hoone esinduslikkust ja ligipääsetavust. Samuti korraldati ümber teise korruse eluruumide paigutus: läbikäidavad toad asendati koridoriga eraldatud iseseisvate ruumidega, mis võimaldasid elanikele suuremat privaatsust. Sarnast ruumilahendust kasutatakse tänini.[4]
Vaux-le-Vicomte oli eeskujuks Verssailles' lossile.
Louvre
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast töö lõpetamist Vaux-le-Vicomte’is naasis Louis Le Vau Pariisi, et jätkata tööd Louvre’i palee juures. Seal tegeles ta Apolloni saali rekonstrueerimisega, mis oli 1661. aasta tulekahjus tugevalt kahjustada saanud.[5] Koos kunstnik Charles Le Bruniga valmis 1665. aastal saali uus projekt. Seejärel alustasid Le Vau, Le Brun ja arhitekt Claude Perrault koostööd Louvre’i idafassaadi kavandamisel, mille keskseks elemendiks kujunes kolonnaad.[3]
Esialgu oli plaanis, et idafassaadi kujundab Itaaliast kutsutud arhitekt Gian Lorenzo Bernini, kuid riigi peaminister Jean-Baptiste Colbert otsustas töö siiski usaldada Prantsuse arhitektidele. Colbert soovis lahendust, mis väljendaks pigem prantsuse klassitsismi kui Itaalia baroki ülevoolavat stiili. Bernini esitas kaks erinevat projekti, püüdes teisega paremini vastata prantsuse maitsele, kuid ka see jäi Colberti hinnangul ikkagi liiga toretsevaks.[3]
Louvre’i idafassaadi autorluse üle on arhitektuuriajaloolaste seas jätkuvalt arutelu. Üldiselt peetakse Claude Perrault’d kolonnaadi peamiseks kavandajaks, kuid ka Le Vau panust peetakse oluliseks fassaadi lõplikul kujundamisel.[3]
Collège des Quatre-Nations
[muuda | muuda lähteteksti].png)
Samal ajal projekteeris Le Vau ka Louvre’i lähedusse rajatava Collège des Quatre-Nationsi (tänapäeval Institut de France). Hoone tellijaks oli kardinal Jules Mazarin, kelle eesmärk oli luua õppeasutus 60 noormehele Prantsusmaa neljast provintsist. Kooli rajamisest sai Mazarini elueesmärk ning ta pärandas oma vara ja raamatukogu kolledžile. Le Vau alustas projekti 1662. aastal ning töötas selle kallal kuni surmani; pooleliolevad ehitustööd lõpetas tema kaastööline François d’Orbay.
Kolledž on üks itaaliapärasemaid barokk-ehitisi Pariisis.[6] See paikneb Seine’i jõe kaldal, vaatega Louvre’i poole. Selle keskmes on kupliga hooneosa, mille ees paikneb korintose sammastega portikus. Kupli all asub kardinal Mazarini hauamonument, mis on ühtlasi tema mausoleum. Kupli külgedele on graveeritud prohvet Hesekieli tsitaat “Sedebit sub umbraculo ejus in medio nationum” („Ta istub varjus oma rahvaste seas“).[6]
Versailles' loss
[muuda | muuda lähteteksti]Versailles’ lossi rajamine tõukus 17. sajandi lõpu absolutistliku riigikorra kujunemisega. Monarhidele sai kombeks demonstreerida oma jumala poolt määrtust ja piiritut võimu, võttes ette enneolematuid arhitektuurseid projekte.[2] Versailles’ lossi rajamise otsest ajendit on seostatud 1661. aasta sündmustega, mil kuningas Louis XIV külastas rahandusminister Nicolas Fouquet’ äsja valminud Vaux-le-Vicomte’i lossi. Lossi erakordne hiilgus ja luksus tekitasid kuningas pahameelt. Olles veendunud, et midagi nii luksuslikku sai minister endale lubada vaid riigikassast raha varastades, lasi kuningas Fouquet’ arreteerida ning määras talle eluaegse vangistuse.[7] Arvatakse, et see sündmus oli üks tõukeid kuninga otsusele rajada veelgi suurejoonelisem residents Versailles’sse, oma isa Louis XIII endise jahilossi asemele. Nii sai alguse hiigelprojekt, millest kujunes Prantsuse absolutismi sümbol ja Euroopa barokkarhitektuuri üks mõjukamaid näiteid.[7]
Louis XIV määras lossi arhitektideks ja kunstnikeks samad nimed, kes olid Vaux-le-Vicomte'i hooneosa ja aiakujunduse taga. Lossi projekti tegi Le Vau, interjöörid Le Brun ja aiakujunduse André Le Nôtre.[7] Versailles' loss kujunes Louis Le Vau kõige tuntumaks ja ühtlasi ka viimaseks tööks: alustanud lossi projekteerimist 1667. aastal, suri arhitekt kolm aastat hiljem. Le Vau paremaks käeks sai François d'Orbay, kes pärast arhitekti surma 1670. aastal, tema poolelijäänud töö ka lõpuni viis. Pooleli jäänud ja hiljem valminud töödeks olid kuninglikud asjaajamis- ja eluruumid, prantsuse keeles le grand appartement de la reine ja du roi ehk kuninganna ja kuninga toad – mida kahtlemata võib pidada üheks kõige tähtsamaks hooneosaks – ning suurejooneline trepp – l’escalier des Ambassadeurs, mis hävis 18. sajandil.
Le Vau projekteeritud hooneosa tuntakse kui château neuf (uus loss) või enveloppe (ümbrik), et eristada Louis XIII jahilossi Louis XIV poolt arendatud osast – Le Vau lisas algsele jahilossile sümmeetrilised tiivad.[8] Lisatud osa ehk enveloppe on lossi siseõue avanev fassaadiosa, mis on kaetud valge kiviga. Hoone fassaad on liigendatud kahekordsete pilastritega, teisel korrusel on suured väikeseruudulised aknad, fassaadi mõlemast küljest eendub kahekordsete Korintose sammastega raamistatud väike rõdu, katust ümbritseb parapett, ning fassaadilaiune paviljon avaneb aeda.
1675. aastal sai Versailles' lossi peaarhitektiks Jules Hardouin-Mansart,[8] kes projekteeris teise korruse suure rõdu asemele peeglisaali. Muu hulgas rajati lossi juurde ka apelsini- ja mandariiniistandus.[8]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 Roxane Pajoul (19.12.2016). "The Architecture of Louis Le Vau and its Reflections of Power in Paris and Versailles". Investigating Versailles'. Vaadatud 04.11.2020.
- 1 2 3 "Le Vau and French Baroque Architecture". Vaadatud 04.11.2020.
- 1 2 3 4 Dr. Ranogajec, Paul A. "Claude Perrault, East facade of the Louvre". Khan Academy. Vaadatud 18.11.2020.
- 1 2 Bordier, Cyril. "The Château". Vaux-le-Vicomte.com. Vaadatud 18.11.2020.
- ↑ "European Architecture Series: Louis Le Vau. Biography of French Baroque Architect". Encyclopedia of Art and Design. Vaadatud 04.11.2020.
- 1 2 "Le collège des Quatre - Nations L'Institut de France". Paris Promeneurs. Vaadatud 18.11.2020.
- 1 2 3 Jaak Kangilaski (2010). Kunstikultuuri ajalugu. Renessansist impressionismini. Tallinn: Kunst. Lk 147-148.
- 1 2 3 ChâteaudeVersailles.fr. "Louis Le Vau". Vaadatud 04.11.2020.