Loomkatse

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Mälestusmärk katseloomadena hukkunud merisigadele Riemsis
Wistari laborirott

Loomkatse (loomsed uuringud, in vivo katsed) on inimeste asemel loomade peal tehtav uuring. Loomkatseid hõlmavaid uurimusi viiakse läbi ülikoolide teadusasutustes, meditsiinikoolides, farmaatsiafirmades, kaitseasutustes ja ka kommertsettevõtetes, mis pakuvad loomkatsete võimalust.[1] Loomkatsed võivad olla nii alusuuringuteks (geneetika, arengubioloogia, käitumisuuringud) kui ka rakendusuuringuteks (biomeditsiinilised uuringud, ravimiuuringud, toksikoloogia, kosmeetika).

Loomi kasutatakse ka hariduses, tõuaretuses ja kaitseuuringutes. Katsetuste regulatsioonide rangus erineb riigiti. Kasutatavate loomade allikad erinevad riigiti ja olenevad loomaliigist. Enamik loomi on spetsiaalselt aretatud, kuid teised on kas püütud metsikust loodusest või vahendatud edasimüüjate kaudu varjupaikadest või oksjonitelt.[2][3][4]

Loomkatsete tulemusi ei saa alati inimestele üle kanda, nii näiteks väidetakse loomkatsete põhjal, et kanep ravib vähki, kuid käimasolevad kanepi toime inimuuringud ei ole seda adekvaatselt tõestanud.[5]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vanimad viited loomkatsete kohta on leitud vanadest 2. ja 4. eKr sajandi aegsetest Vana-Kreeka kirjutistest. Aristoteles ja Erasistratos olid ühed esimestest, kes tegid katseid elavate loomade peal. 2. sajandil elanud Vana-Rooma arst Galenos lahkas sigu ja kitsi ning on tuntud ka nn vivisektsiooni isana. Avenzoar, 12. sajandil Hispaanias elanud Araabia päritolu arst, kes samuti praktiseeris lahkamist, soovitas kasutada loomkatseid, et katsetada kirurgiliste meetoditega enne, kui neid inimeste peal kasutada.[6]

I. Pavlovi katse koeraga

1880. aastatel demonstreeris Louis Pasteur veenvalt pisikuteooria tõesust, kui tal õnnestus lammas nakatada Siberi katkuga.[7] 1890. aastatel kirjeldas Ivan Pavlov tingitud refleksi kuulsaks saanud katsetega koertel.[8] Insuliin isoleeriti esmakordselt koertest 1922. aastal ja see tõi pöörde diabeedi ravis.[9] 3. novembril 1957 sai Nõukogude Liidu koer Laika esimeseks mitmetest loomadest, kes on Maa ümber tiirelnud. 1970. aastatel töötati välja antibiootilised ravimid ja vaktsiinid leepra vastu vöölaste peal ja seejärel kasutati neid inimeste peal.[10] Oskus muuta loomade geneetikat astus suure sammu edasi 1974. aastal, kui Rudolf Jaenisch suutis luua esimese transgeense imetaja, integreerides DNA-d SV40 viirusest hiire genoomi.[11] Geneetika arenes kiiresti ning 1996 sündis esimene täiskasvanud looma rakust kloonitud imetaja, lammas Dolly.[12]

Toksikoloogia katsed said tähtsaks 20. sajandil. Enne seda, 19. sajandil, olid ravimite tootmist reguleerivad seadused palju vabamad. Kuid pärast mitut traagilist ravimikatastroofi[13][14] võtsid paljud riigid vastu seadused, mis nõudsid ravimite katsetamist loomade peal, enne kui neid võis müüa.[15]

Loomade tingimused ja kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kolm R-i (ingl The Three Rs) on kolm juhtivat põhimõtet katseloomade eetilisema kasutamise ja kohtlemise tarbeks. Põhimõtted pakkusid välja W.M.S. Russel ja R. L. Burch 1959. aastal.[16] Kolm R-i tähendavad:

asendamine (ingl replacement), mis viitab sellele, et võimalusel asendataks ja eelistataks meetodeid, mis ei vaja loomade kasutamist saavutamaks samu teaduslikke väljundeid;

vähendamine (ingl reduction), mis tähendab, et tuleks rakendada meetodeid, kus vähema arvu loomadega saaks piisava koguse informatsiooni või saada rohkem informatsiooni sama arvu loomadega.;

täiustamine (ingl refinement), mis viitab sellele, et loomkatsete puhul peaks püüdma tekitada neile võimalikult vähe valu, piinlemist ja stressi ning parandama loomade üldisi elutingimusi.

Kolm R-i ei toeta ainult alternatiivide kasutamist, vaid rõhub ka üldise teadusliku töö täiustamisele ja parandamisele loomadega ning nende elutingimuste parandamisele.

Statistika[muuda | muuda lähteteksti]

Täpsete andmete saamine ülemaailmselt kasutavate loomanumbrite kohta on väga keeruline. Assotsiatsiooni Suurbritannia Ühing Vivisektsiooni Tühistamiseks (BUAV) hinnangu kohaselt kasutatakse loomkatsetes ligi 100 miljonit selgroogset  iga aasta.[17]

2011. aastal andmete kohaselt on Euroopa Liidus (edaspidi EL) katsetes ja muudel teaduslikel eesmärkidel kasutatud selgroogsete koguarv peaaegu 11,5 miljonit. Närilised koos küülikutega moodustavad 80% kõikidest ELis katseteks kasutatud loomadest. Kõige tavalisem katseloomade liik on hiired, kes moodustavad 61% katseloomade koguarvust, neile järgnevad rotid (14%). Nagu varasematelgi aastatel, oli teine enim kasutatud loomade rühm kõigusoojased loomad (peaaegu 12,5%). ELis ei ole alates 1999. aastast kasutatud katsetes inimahvlasi.[18]

Kasutatavate loomade päritolu[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa liidus on kasutatavate loomade päritolu reguleeritud direktiivi 2010/63/EL järgi, mille kohaselt peavad laboriloomad olema spetsiaalselt aretatud, välja arvatud juhul, kui loom on seaduslikult imporditud ega ole metsik ega hulkuv loom (erikorralise leppega võib ka sellel olla erandeid). Enamus 2011. aastal kasutatud loomaliike pärineb ELi loomakasvatuskeskustest. Teatavad liigid, näiteks kassid, koerad, tuhkrud ja Vana Maailma ahvid pärinesid nii ELis kui ka väljaspool ELi asuvatest kasvatuskeskustest.[18] Katseloomad pärinevad eri kohtadest. Erinevad selgrootute loomaliinid paljundatakse laboris koha peal. Selgroogsed loomad ostetakse enamasti sisse kasvatuskeskustest, kuid osade loomade puhul kasutatakse ka loodusest püütud või oksjonilt ja varjupaigast ostetud isendeid.[19]

Selgrootud[muuda | muuda lähteteksti]

Drosophilia melanogaster ehk äädikakärbes

Kuigi selgrootuid kasutatakse palju rohkem kui selgroogseid, on nendega seotud uuringud palju vähem reguleeritud. Enim kasutatud selgrootud liigid on Drosophilia melanogaster, puuviljakärbes ja Caenorhabditis elegans, varbuss. C. elegansi puhul on tegemist ümarussiga, kelle keha on üleni läbipaistev ja kelle keharakkude täpne järjekord on teada.[20] D. melanogasteri puhul on võimalik kasutada väga suurt valikut geneetilisi tööriistu.[21] Selgrootute eelisteks selgroogsete ees on lühikene elutsükkel ja lihtsam suure hulga isendite uurimine ja hoiustamine. Samas putukatel puuduv omandatud immuunsus ei võimalda neid kasutada mitmesugustes meditsiinilistes uuringutes nagu näiteks vaktsiini väljaarendamine.[22]

Selgroogsed[muuda | muuda lähteteksti]

Lahatud hiire preparaat

Närilised koos küülikutega moodustavad 80% kõikidest ELis katseteks kasutatud loomadest. Kõige tavalisem katseloomade liik on hiired, kes moodustavad 61% (u 7 miljonit) katseloomade koguarvust, neile järgnevad rotid (14% ehk umbes 1,6 miljonit).[18] Hiiri kasutatakse katseloomadena enim nende väikese suuruse, madala hinna, kerge käsitlemise ja kiire reproduktsiooniaja pärast. Hiire geenid on 99% ulatuses inimese omadega sarnased ja neid peetakse parimaks inimese geneetiliste haiguste mudeliks. Geeniteholoogia abil on võimalik luua erinevaid geneetiliselt muundatud hiiri, kes oleksid mudeliks laiale valikule inimese haigustest.[23] Rotte kasutatakse samuti palju füsioloogilistes, toksikoloogilistes ja vähiuuringutes, kuid rottide puhul on geneetiline manipulatsioon palju raskemini teostatav, mis limiteerib nende kasutamist.[24]

Teine enim kasutatud loomade rühm ELis (2011. aastal) on kõigusoojased loomad (peaaegu 12,5%). Kolmas enim kasutatud loomade rühm olid linnud, kes moodustasid üldkasutusest 5,9%.[18]

Primaadid (v.a inimesed)[muuda | muuda lähteteksti]

Šimpans Ham, esimene inimlane kosmoses

Primaate kasutatakse toksikoloogiatestides, AIDSi- ja hepatiidiuuringutes, neuroloogia-, käitumis- ja kognitsiooniuuringutes, reproduktsiooniuuringutes, geneetilistes uuringutes ja ksenotransplantatsiooni uurimisel. Primaadid kasvatatakse uuringu otstarbeks või püütakse metsikust loodusest.[25] Kokku kasutatakse Euroopa liidus ja USAs loomkatseteks ligi 70 000 primaati aastas.[26] Enamus katseid tehakse makaakide peal[27], kuid kasutatakse ka marmosette ning perekondade Ateles ja Saimiri ahve. USAs kasutatakse ka šimpanse ja paaviane.[28] Kasutades primaate, loodetakse leida ravi Huntingtoni tõve vastu, luuakse paremaid AIDSi mudeleid.[29][30]

Uuringute klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Alusuuringuid tehakse selleks, et avastada, kuidas organismid arenevad, talitlevad ja käituvad. Loomkatsete vastased protesteerivad, et alusuuringutel on väike praktiline otstarve, kui üldse. Kuid teadlaste sõnul pakuvad just alusuuringud vajalikke teadmisi rakendusuuringute teostamiseks ja arenemiseks.[31]

Rakendusuuringute eesmärgiks on spetsiifilisi ja praktilisi küsimusi ning probleeme lahendada. Rakendusuuringud kasutavad tihti loomade haigus- ja seisundimudeleid, mis on loodud alusuuringute käigus. Need rakendusuuringud omakorda võivad olla uue ravimi avastamise algfaasiks.

Ksenotransplantatsiooni uuringud hõlmavad ühe liigi kudede või elundite transplantatsiooni teisele liigile. Seda tehakse eelkõige selleks, et lahendada doonorelundite puudus.[32]

Toksikoloogia testid viiakse enamasti läbi farmaatsiafirmade poolt, kes katsetavad ravimeid ja nende turvalisust. Vastavalt 2011. aasta raportile kasutati Euroopa Liidu liikmesriikides 1 004 873 looma toksikoloogilise ja muu ohutuse hindamiseks (mis on 8,75% kõigist loomkatsetest).[18] Toksikoloogiatestid tehakse ilma anesteesiata, kuna ravimivahelised interaktsioonid võivad mõjutada tulemusi.[33]

Kosmeetikumiuuringud loomade peal on eriti vastuolulised. Sääraseid uuringuid viiakse siiani läbi USAs ja hõlmavad ainete toksilisuse, ärrituse tekitavuse, fototoksilisuse ja mutageensuse uurimist.[34] Kosmeetilised uuringud loomade peal on keelatud Indias, Euroopa Liidus, Iisraelis ja Norras.[35][36]

Ravimikatsetused – enne 20. sajandit oli ravimeid reguleerivaid seadusi vähe, kuid praegu läbivad kõik uued farmaatsiatooted range kontrolli, kasutades selleks ka loomkatseid. Tehtavad katsed uurivad mõju metabolismile, ravimite toksilisust, efektiivsust ja spetsiifilisi omadusi (mõju viljakusele, embrüo arenemisele, kantserogeenne mõju).

Loomkatseid kasutatakse ka hariduslikel ja sõjaväelistel eesmärkidel, et arendada relvi, vaktsiine, lahingus kasutatavaid kirurgilisi meetodeid ja kaitseriietust.[31]

Eetika[muuda | muuda lähteteksti]

Loomkatsete tegemisega kaasnevad keerulised eetilised küsimused, mis põhjustavad palju vaidlusi ning 20. sajandi jooksul on seisukohad loomkatsete suhtes palju muutunud.[37] Siiani ollakse eriarvamusel, millised protseduurid on kasulikud, teatud eesmärkide saavutamiseks. Samuti vaieldakse selle üle, millised eetilised printsiibid kehtivad teatud liikidele. Domineeriv arusaam tänapäeval on, et teaduslike ja meditsiiniliste eesmärkide saavutamiseks on loomkatsed lubatud, kuni minimeeritakse loomade kannatused.[38] Briti valitsus on vastu võtnud täiendava nõude, et omavahel kaalutaks ja võrreldaks loomadele tekitatud kahju ja loomkatsetest saadavat kasu.[39]

Valu ja kannatused[muuda | muuda lähteteksti]

Küsimus loomkatsetega loomadele põhjustatud valu ja kannatuste ulatusest ja loomade suutelisusest kogeda ja tajuda seda on laia diskussiooni teemaks. Arvamus, et loomad ei taju valu nii nagu inimesed, pärineb 17. sajandist René Descartesilt, kes arutles, et loomad ei koge valu ja kannatusi, sest neil puudub teadvus.[40][41] 

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Animals In The Scientific Procedures parliament.uk
  2. "Use of Laboratory Animals in Biomedical and Behavioral Research", Institute for Laboratory Animal Research, The National Academies Press, 1988 ISBN 0-309-07878-4.
  3. Cooper, Sylvia (1999-08-01). "Pets crowd animal shelter", The Augusta Chronicle.
  4. Gillham, Christina (2006-02-17). "Bought to be sold", Newsweek.
  5. Peeter Padrik: kas usaldada arsti või ravitsejat?, 10. märts 2015, veebiversioon (vaadatud 13.03.2015)
  6. http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3123518/
  7. Mock M, Fouet A (2001). "Anthrax". Annu. Rev. Microbiol. 55: 647–71.doi:10.1146/annurev.micro.55.1.647. PMID 11544370.
  8. Windholz G (1987). "Pavlov as a psychologist. A reappraisal". Pavlov J Biol Sci 22 (3): 103–12. PMID 3309839.
  9. Gorden P (1997). "Non-insulin dependent diabetes–the past, present and future". Ann. Acad. Med. Singap. 26 (3): 326–30. PMID 9285027.
  10. Walgate R (1981). "Armadillos fight leprosy". Nature 291 (5816): 527.Bibcode:1981Natur.291..527W. doi:10.1038/291527a0. PMID 7242665.
  11. Jaenisch R, Mintz B (1974). "Simian Virus 40 DNA Sequences in DNA of Healthy Adult Mice Derived from Preimplantation Blastocysts Injected with Viral DNA". Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America 71 (4): 1250–4.Bibcode:1974PNAS...71.1250J. doi:10.1073/pnas.71.4.1250. PMC 388203.PMID 4364530.
  12. Wilmut I, Schnieke AE, McWhir J, Kind AJ, Campbell KH (1997). "Viable offspring derived from fetal and adult mammalian cells". Nature 385 (6619): 810–3.Bibcode:1997Natur.385..810W. doi:10.1038/385810a0. PMID 9039911.
  13. The Elixir Tragedy, 1937 | The Scientist Magazine®
  14. Bara Fintel, Athena T. Samaras, Edson Carias, (2009) THE THALIDOMIDE TRAGEDY: LESSONS FOR DRUG SAFETY AND REGULATION [1]
  15. Burkholz, Herbert (1997-09-01). "Giving Thalidomide a Second Chance". FDA Consumer (US Food and Drug Administration).
  16. Russell, W.M.S. and Burch, R.L., (1959). The Principles of Humane Experimental Technique, Methuen, London. ISBN 0900767782 [1]
  17. "Vivisection FAQ". British Union for the Abolition of Vivisection.
  18. 18,0 18,1 18,2 18,3 18,4 Seitsmes aruanne Euroopa Liidu liikmesriikides katseteks ja muudel teaduslikel eesmärkidel kasutatud loomi käsitleva statistika kohta, Brüssel, 5.12.2013
  19. "Who's Who of Federal Oversight of Animal Issues". Aesop-project.org.
  20. Antoshechkin I, Sternberg PW (2007). "The versatile worm: genetic and genomic resources for Caenorhabditis elegans research". Nature Reviews Genetics 8 (7): 518–32.doi:10.1038/nrg2105. PMID 17549065.
  21. Matthews KA, Kaufman TC, Gelbart WM (2005). "Research resources for Drosophila: the expanding universe". Nature Reviews Genetics 6 (3): 179–93. doi:10.1038/nrg1554.PMID 15738962
  22. Schulenburg H, Kurz CL, Ewbank JJ (2004). "Evolution of the innate immune system: the worm perspective". Immunological Reviews 198: 36–58. doi:10.1111/j.0105-2896.2004.0125.x. PMID 15199953.
  23. Rosenthal N, Brown S (2007). "The mouse ascending: perspectives for human-disease models". Nature Cell Biology 9 (9): 993–9. doi:10.1038/ncb437.PMID 17762889.
  24. Aitman TJ, Critser JK, Cuppen E, Dominiczak A, Fernandez-Suarez XM, Flint J, Gauguier D, Geurts AM, Gould M, Harris PC, Holmdahl R, Hubner N, Izsvák Z, Jacob HJ, Kuramoto T, Kwitek AE, Marrone A, Mashimo T, Moreno C, Mullins J, Mullins L, Olsson T, Pravenec M, Riley L, Saar K, Serikawa T, Shull JD, Szpirer C, Twigger SN, Voigt B, Worley K (2008). "Progress and prospects in rat genetics: a community view". Nature Genetics 40 (5): 516–22. doi:10.1038/ng.147. PMID 18443588.
  25. International Perspectives: The Future of Nonhuman Primate Resources, Proceedings of the Workshop Held April 17–19, pages 36–45, 46–48, 63–69, 197–200.
  26. Fifth Report on the Statistics on the Number of Animals used for Experimental and other Scientific Purposes in the Member States of the European Union, Commission of the European Communities, published November 2007
  27. Kathleen M. Conlee, Erika H. Hoffeld and Martin L. Stephens (2004) Demographic Analysis of Primate Research in the United States, ATLA 32, Supplement 1, 315–322
  28. "Science article on chimps in the USA". Sciencemag.org. 2007-01-26. Retrieved 2012-07-13.
  29. Yang SH, Cheng PH, Banta H, Piotrowska-Nitsche K, Yang JJ, Cheng EC, Snyder B, Larkin K, Liu J, Orkin J, Fang ZH, Smith Y, Bachevalier J, Zola SM, Li SH, Li XJ, Chan AW (2008). "Towards a transgenic model of Huntington's disease in a non-human primate".Nature 453 (7197): 921–4. Bibcode:2008Natur.453..921Y. doi:10.1038/nature06975.PMC 2652570. PMID 18488016.
  30. Emborg ME (2007). "Nonhuman primate models of Parkinson's disease". ILAR journal / National Research Council, Institute of Laboratory Animal Resources 48 (4): 339–55.doi:10.1093/ilar.48.4.339. PMID 17712221.
  31. 31,0 31,1 "Select Committee on Animals in Scientific Procedures Report", House of Lords, July 16, 2002. See chapter 3: "The purpose and nature of animal experiments." Retrieved July 6, 2010.
  32. Platt JL, Lin SS (1998). "The future promises of xenotransplantation". Annals of the New York Academy of Sciences 862: 5–18. Bibcode:1998NYASA.862....5P.doi:10.1111/j.1749-6632.1998.tb09112.x. PMID 9928201.
  33. Watkins JB (1989). "Exposure of rats to inhalational anesthetics alters the hepatobiliary clearance of cholephilic xenobiotics". The Journal of Pharmacology and Experimental Therapeutics 250 (2): 421–7. PMID 2760837.
  34. Stephens, Martin & Rowan, Andrew.An overview of Animal Testing Issues, Humane Society of the United States
  35. Engebretson, Monica (March 16, 2014)."India Joins the EU and Israel in Surpassing the US in Cruelty-Free Cosmetics Testing Policy". The World Post.
  36. "Cruelty Free International Applauds Congressman Jim Moran for Bill to End Cosmetics Testing on Animals in the United States" (Press release). March 5, 2014.
  37. Rollin BE (2006). "The Regulation of Animal Research and the Emergence of Animal Ethics: A Conceptual History". Theoretical Medicine and Bioethics 27 (4): 285–304.doi:10.1007/s11017-006-9007-8. PMID 16937023.
  38. "1985 Amendment to Animal Welfare Act". Nal.usda.gov. Retrieved 2012-07-13.
  39. "Summary of House of Lords Select Committee on Animals In Scientific Procedures". UK Parliament. 2002-07-24. Retrieved 2012-07-13.
  40. "The Ethics of research involving animals". Nuffield Council on Bioethics.
  41. Carbone, p. 149.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]