Limatünnik
| Limatünnik | |
|---|---|
 Limatünnik Sarcosoma globosum | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Seened Fungi |
| Hõimkond |
Kottseened Ascomycota |
| Alamhõimkond |
Pezizomycotina |
| Klass |
Pezizomycetes |
| Selts |
Liudikulaadsed Pezizales |
| Sugukond |
Limatünnikulised Sarcosomataceae |
| Perekond |
Sarcosoma |
| Liik |
Limatünnik |
| Binaarne nimetus | |
|
Sarcosoma globosum (Schmidel) Rehm 1891 | |
Limatünnik (Sarcosoma globosum) on limatünnikuliste sugukonda Sarcosoma perekonda kuuluv looduskaitsealune seeneliik.[1]
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Limatünniku tünnikujuline kuni 8-sentimeetrise läbimõõduga tumepruunide kortsus seintega viljakeha kujutab endast veereservuaari. Väljastpoolt on seen pruun-sametjas ja kortsuline, tema sisemus aga vesiselt sültjas. Viljakeha kuivainesisaldus on vaid umbes 0,2 protsenti. Kuivade ilmade püsides elab seen nädalaid omaenese, varakevadise lumesulamise aegsetest või esimese kevadvihmaga saadud veevarudest. Alguses kuni detsimeetrikõrgune tünn vajub madalamaks ja selle seinad voldiliseks. Kui seen on kaotanud oma kaalust üheksa kümnendikku, lõpeb viljakeha ülapinnal asuvas kausjas eoslavas eoste produtseerimine ja nende õhku paiskamine.[2][3] Limatünnik on kõdusaproob.[4]
Levila ja kasvukohad
[muuda | muuda lähteteksti]
Algselt terves Euroopas levinud limatünnik on 21. sajandiks paljudes riikides (näiteks Norras) hävinud ning mujal (näiteks Rootsis) kaduvaks liigiks kuulutatud. Limatünnikut leidub ka Ameerika Ühendriikide põhjaosas ja Kanadas.[5]
Limatünnik kasvab peamiselt kuuse-põlismetsades ainult kuuskede all samblasse varjunult. Sümbioos kuusega on tõenäoline, kuid tõestamata. Tartu Zooloogia ja Botaanika Instituudis on limatünnikut laboratooriumitingimustes edukalt kasvatatud ka kunstlikul söötmel ilma kuusega mükoriisat moodustamata.[3]
Eestis kirjeldati limatünnikut esimest korda 1937. aastal Taevaskojas. See on ka ainus paik, kus peaaegu igal aastal limatünniku viljakehi kasvab.[3] Meil kasvab limatünnik Põhja- ja Kagu-Eesti samblarikastes kuusemetsades märtsist maini, harva isegi jaanuaris ja veebruaris.[6] 2003. aasta seisuga oli Eestis teada 17 kasvukohta.[3]
Kuigi limatünnik on harvakasvav seen, võib soodsatel tingimustel mõnel aastal seda väga suurel arvul esineda. 2007. ja 2008. aasta kevadel, mis olid limatünnikutele eriti soodsad, leiti neid kümnete ja sadade kaupa kasvamas ka sellistes kohtades, kus varem oli nähtud heal juhul vaid üksikuid seeni. Näiteks 2008. aasta aprilli lõpus luges Eesti Maaülikooli mükoloogide uurimisrühm Ahja jõe äärses kuusikus kokku 522 viljakeha.[6]
See reliktne häviv liik kuulub Eesti punasesse raamatusse ja looduskaitsealuste liikide I kategooriasse. Selle söögiks kõlbmatu seeneliigi korjamine on keelatud.[2] Mitmed limatünniku kasvukohad, näiteks Akstes,[7] on looduskaitse alla võetud ning 2011. aasta seisuga kaalub Keskkonnaamet kõigi limatünniku kasvukohtade kaitse alla võtmist.[6]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Limatünniku klassifikatsioon eElurikkuse andmebaasis
- ↑ 2,0 2,1 Limatünnik[alaline kõdulink] Eesti Loodusmuuseumi kodulehel
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Erast Parmasto: "Peitust mängiv kevadseen" Loodusesõber, 2/2003
- ↑ Kuulo Kalamees (toim.) 2001. Seente süstemaatika konspekt koos esiviburlaste ja ainuraksete riiki kuuluvate seenetaoliste organismidega. Tartu: Tartu Ülikooli Botaanika ja Ökoloogia Instituut. lk 49.
- ↑ Kent H. McKnight ja Vera B. McKnight. 1998. A Field Guide to Mushrooms: North America. Sarjas "Peterson Field Guides". New York: Houghton Mifflin Harcourt. lk 35. (ISBN 0-395-910900)
- ↑ 6,0 6,1 6,2 Ulvar Käärt: "Üliharuldane limatünnik saab kaitsealad" Eesti Päevaleht, 19. märts 2011
- ↑ "Akste looduskaitseala sai uue kaitse-eeskirja" LõunaLeht, 21. november 2010
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Limatünnik andmebaasis eElurikkus
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Limatünnik |