Liimpuit
Liimpuit on mitmest puidukihist koosnev toode, kus puidukihid on omavahel kokku liimitud vastupidava ja niiskuskindla konstruktsiooniliimiga.
Liimpuitu kasutatakse puitkonstruktsioonides. Lamineerides mitu väiksemat puidutükki, saadakse üks suur ja tugev struktuuri tugiosa. Neid struktuuri tugiosi kasutatakse vertikaalsete tulpadena või horisontaalsete taladena, samuti kaarja kujuna. Liimpuitu saab valmistada erineva välimuse ja kujuga, näiteks on sellele kerge anda kaarjas kuju.[1] Kahe liimpuidu tugiosa ühenduskohad ühendatakse tavaliselt poltidega või terasest tüüblite ja terasplaatidega.
Liimpuidu valmistamisel on võimalik ära kasutada väheväärtuslikku puitu, see ei vaja ilmtingimata kvaliteetset saematerjali. [2] Nii on võimalik puitmaterjal maksimaalselt ära kasutada.
Liimpuidul on palju väiksem energiasisaldus kui raudbetoonil või terasel ning see on samaväärne või väiksem täispuidu energiasisaldusega. Lamineerimisprotsess võimaldab liimpuidul kauem vastu pidada, kanda raskemaid koormusi ja olla vormitud erikujuliseks. Liimpuit on ⅔ võrra kergem terasest ja 1/6 võrra kergem betoonist. Liimpuidu tootmiseks kuluv energia on kuus korda väiksem kui sama tugevusega terasel.[viide?]
Liimpuitu saab toota nii sirgelt kui ka kumeralt, mis annab arhitektidele kunstilise vabaduse, ilma et peaks tegema järeleandmisi struktuurilistes nõuetes.[3] Puidul on suurem tõmbetugevus kui terasel ja suurem survetugevuslik jõud kui betoonil.[4]
Tugev ja jäik lamineeritud puit võimaldab taladele ja kaartele pikki vahemaid, ilma et vahepeal peaks olema sambaid, mis omakorda võimaldab rohkem disaini paindlikkust, kui see oleks võimalik traditsioonilisest puidust ehitades. Suurused on piiratud ainult veo- ja käitlemise piirangutega.