Tüübel

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Plasttüübel

Tüübel (inglise keeles wall plug) ehk ankur on kiud- või plastmaterjalist (algselt puidust) kinnitusvahend, mis võimaldab kasutada kruvi kinnitamist poorsesse või haprasse materjali või kohtadesse, mis ei talu kinnitatud objekti kaalu kruvi otsas. See on seda tüüpi ankur, mis võimaldab kinnitada kruvi ka betooni sisse.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Enne kaubanduslikke tüübleid tehti algselt kinnitused puidust, kuid see nõudis palju aega ja suurt auku ning seina võis ainult teatud koguses puittüübleid panna. Algse tüübli leiutas John Joseph Rawlings aastal 1911, ning turustas neid nime Rawlplug all. Need tüüblid said populaarseks pärast Esimest maailmasõda, tänu millele hoiti kokku palju tööaega ehitustel. Rawlings koos oma vennaga tegi tuhandeid katsetusi, et leida ideaalne materjal tüübli jaoks. Katsetati palju materjale, näiteks klaasi-, puidu- ja kanepikiude, looduslikku ja sünteetilist kautšukit ning tsinki ja pliid. Kõige levinumat tüüpi tüüblid on nüüdseks plasttüüblid, need leiutas 1958. aastal sakslane Artur Fischer.[1]

Klassikaline tüübel[muuda | muuda lähteteksti]

Tüübli kasutus (video)

Tänapäeval on plasttüübel üks levinumaid vahendeid esemete seinale kinnitamiseks. Tüübel koosneb kahest osast, mis lähevad rohkem lahku, kui kruvi tungib vahele ning tüübliribid takistavad tüübli väljatulekut.[2]

Kiu- ja vaigusegud[muuda | muuda lähteteksti]

Pehmesse seina, kuhu on raske puurida korralikku auku või kus tüübli laienemine võib tekitada pragunemist kasutatakse kõvendavat või pahtlisegu.

Üks esimestest segudest oli toodetud Rawlplugi poolt, see koosnes valgest asbestikiust, mida müüdi lahtiselt tinanõus. Kasutaja märgas segu ning lükkas segu tüübliauku. See segu toimis väga hästi, kuid asbesti ohtlikkuse tõttu pole segu enam saadaval. Väike tamper ja nael kuulusid samuti komplekti. Teine võimalus on paigaldada puuvillane riie, mis on eelnevalt immutatud spetsiaalse kipsiseguga seina külge. Riie tehti märjaks, mässiti ümber tüübli ja lükati auku, mõne aja möödudes segu kivistus ning oli valmis kasutamiseks. Sellist kombinatsiooni kasutati müüritiste, keraamiliste, puit- ja kipsseinte puhul. Nüüdisaegsed vaikude segud põhinevad polüestervaikudel.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Artur Fischer, Inventor With More Patents Than Edison, Dies at 96". William Grimes. The New York Times. 
  2. Mark W. Huth (2015). Residential Construction Academy: Basic Principles for Construction. Cengage Learning. lk 215. ISBN 978-1-305-53729-3.