LiAZ-677
| LiAZ-677 | |
|---|---|
 | |
| Tootmine | |
| Tootja | Likino Autobussitehas |
| Aasta tootmine | 1968–1994 |
| Tehnilised andmed | |
| Pikkus | 10 450 mm |
| Laius | 2500 mm |
| Kõrgus | 2990 mm |
| Tühimass | 7800 kg |
| Mootori võimsus | 132 kW |
| Suurim kiirus | 70 km/h |
| Interjöör | |
| Istekohti | 26 |
| Seisukohti | 80–84 |
 Commons: LiAZ-677 | |
LiAZ-677 (slaavi transkriptsioon ЛиАЗ-677) on Likino Autobussitehases aastail 1967–1994 (Venemaa autoremonditehastes koostekomplektidest 2000. aastateni) toodetud suure mahutavusega eesmootoriga linnaliinibuss.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Autobuss töötati Likino Autobussitehase, Moskva Lihhatšovi-nimelise autotehase (ZIL) ja Lvovi Autobussitehase (LAZ) koostöös välja 1960. aastate alguses-keskpaigas eesmärgiga asendada Likinos seni toodetud linnabussimudel ZiL-158. Esimene prototüüp valmis 1962. aasta sügisel ning osales sama aasta Likino-Duljovo linna oktoobripühade demonstratsioonil.
1964. aastal läbisid kaks LiAZ-677 prototüüpi edukalt Sotši linnaliinidel peetud katsetused, samuti toimus samal aastal katsesõit marsruudil Moskva-Harkov-Novosibirsk-Sotši-Tbilisi-Jerevan-Ordžonkidze-Moskva. Kaks aastat hiljem läbis mudeli 677 prototüüp edukalt NSV Liidu autotööstusministeeriumi korraldatud katsetused ning sai soovituse tootmisse võtmiseks.
Esimene katsepartii valmis aastal 1966, väikeseeriatootmist alustati 1967 ning suurseeriasse läks mudel aasta 1968 alguses. Samal ajal lõpetati Likinos ka mudeli ZiL-158V tootmine ning tehas spetsialiseerus täielikult uue mudeli tootmisele.
LiAZ-677 oli esimene NSV Liidu suurseeria-autobuss, millel kasutati automaatkäigukasti. Bussi jõuallikaks oli sõiduki ninas asuv 7-liitrine V8-bensiinimootor ZiL-375 (180 hj), telgede vahes paiknes kahekäiguline automaatkäigukast, veojõud kanti üle tagaratastele. Kolme uksega (juhiuks ja kaks reisijateust) vagunkere mahutas 25 iste- ja kuni 110 seisukohta.
Järgnenud aastakümnetel muutus LiAZ-677 NSV Liidu suuremate linnade levinuimaks linnaliinibussiks. 1972. aastal anti mudelile Leipzigi messi kuldmedal ja 1. järgu diplom. Suurimad muudatused tulid 1978, mil mõnevõrra muudeti mudeli välimust ning mudeli tähiseks sai LiAZ-677M.
LiAZ-677M oli Likinos seeriatootmises aastani 1994, mil LiAZ läks lõplikult üle diiselmootoriga mudeli LiAZ-5256 tootmisele, mõningates NSV Liidu / Venemaa autoremonditehastes (Jahroma, Bor, Orehhovo-Zujevo, Tosno) komplekteeriti mudelit 677M siiski veel 2004. aastani. Kokku toodeti 27 aasta jooksul Likinos 194183 seda tüüpi bussi, millest eksporditi 7133 (16 eri riiki).
Endise NSV Liidu linnades kasutati LiAZ-677 tüüpi busse 2000. aastate esimese pooleni, viimastel aastatel on antud mudel käigust võetud näiteks Moskva (2004), Peterburi (2006), Kiievi (2004) ja Minski (2007) linnaliinidelt. Väiksemates kohtades on käesolev bussitüüp siiski veel siin-seal kasutuses.
Eestis leidsid LiAZ-677 versioonid laialdast kasutamist Ida-Virumaa linnades (põhiliselt Kohtla-Järvel ja Narvas), mujal Eestis kasutati antud bussitüüpi suhteliselt vähe. Mudeli mitte just kõige parema maine põhjusteks Eestis olid vilets koostekvaliteet, janune (reaalne kütusekulu üle 50 l/100 km) bensiinimootor ZiL-375, eesmootori tõttu ebaefektiivne ruumikasutus ning lärmakas ja väikest lõppkiirust lubav kahekäiguline automaatkäigukast. Oma rolli mängisid seal ka Ida-Virumaa bussiettevõtete head sidemed Venemaaga. Samuti kasutati mõnel pool Eestis LiAZ-677M busse kauplusautona.
Modifikatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]
- LiAZ-677 (ЛиАЗ-677) – põhimudel (1967–1979);
- LiAZ-677A (ЛиАЗ-677А) – Kaug-Põhja piirkondades kasutamiseks ettenähtud autobuss, erinevus põhimudelist tõhustatud kere soojusisolatsioonis (1967–1982);
- LiAZ-677B (ЛиАЗ-677Б) – linnalähiliinide autobuss 35 istekohaga ja kere tagaseinale viidud tagavararattaga (1973–1982);
- LiAZ-677G (ЛиАЗ-677Г) – surugaasimootoriga linnaliinibuss (1983–1994);
- LiAZ-677V (ЛиАЗ-677В) – turismibuss 37 istekoha, ühe reisijateukse ja kere tagaseinale viidud tagavararattaga (1970–1975);
- LiAZ-677M (ЛиАЗ-677М) – moderniseeritud põhimudel (1978–1994);
- LiAZ-677MB (ЛиАЗ-677МБ) – moderniseeritud linnalähiliinide autobuss 35 istekohaga ja kere tagaseinale viidud tagavararattaga (1982–1994);
- LiAZ-677MS (ЛиАЗ-677МС) – moderniseeritud Kaug-Põhja piirkondades kasutamiseks ettenähtud autobuss, erinevus põhimudelist tõhustatud kere soojusisolatsioonis ja kahekordsetes aknaklaasides (1982–1994);
- LiAZ-677P (ЛиАЗ-677П) – lennujaamade perroonibuss nelja reisijateuksega (2 vasakul, 2 paremal) ja 10 istekohaga (1974–1975);
- LiAZ-5930 Lotos (ЛиАЗ-5930 «Лотос») – liikuv TV-ülekandejaam mustvalgete ülekannete jaoks (1970–1974);
- LiAZ-5931 Lotos (ЛиАЗ-5931 «Лотос») – liikuv värvi-TV ülekandejaam (1970–1974);
- LiAZ-5932 Magnolija (ЛиАЗ-5932 «Магнолия») – liikuv värvi-TV ülekandejaam (1974–19?);
- KAvZ-3100 Sibir (КАвЗ-3100 «Сибирь») – Kurgani Autobussitehases toodetud, ühe sektsiooni jagu lühendatud kerega autobuss Kaug-Põhja piirkondade jaoks (katsemudel 1970. aastate lõpust, seeriatootmisse ei läinud).
Tehnilised andmed (põhimudel)[muuda | muuda lähteteksti]
- Mootor – ZiL-375 (ZiL-509.10-401); V8 bensiinimootor, 7000 ccm, 132 kW (180 hj);
- Käigukast LAZ-NAMI-Lvov 22.19; koosneb hüdrotransformaatorist ja 2-käigulisest (+tagasikäik) automaatkäigukastist;
- Vedrustus – sõltuv, poolelliptilised lehtvedrud; ees 2 ja taga 4 amortisaatorit;
- Rehvid 280-508P;
- Kütusepaak – maht 300 l, kütus A-76;
- Mõõtmed (PxLxK) – 10 530 × 2500 × 3033 mm;
- Tühimass – 8380 kg;
- Täismass – 14 050 kg;
- Kere – vaguntüüpi täismetall-kandekere; 3 ust (juhiuks ja kaks paremal küljel asuvat reisijaust);
- Istekohti – 25+1, kuni 110 seisukohta;
- Max kiirus – 70 km/h;
- Kiirendus 0–60 km/h – 46,5 s.
- Kütuse kontrollkulu kiirusel 40 km/h – 35–39 l/100 km.