Leon Johanson
Leon Johanson (20. oktoober (vkj) / 1. november 1897 Rakvere – 2. märts 1984 Tallinn) oli eesti arhitekt.
1903. aastal asus perekond elama Peterburi[1], kus Leon õppis Larini gümnaasiumis (1908–1917) ja Tsiviilinseneride Instituudis (1917–1920). 1920–1921 jätkas ta õpinguid Tallinna Tehnikumis ning seejärel (1921–1924) Karlsruhe Tehnikaülikoolis, mille lõpetamisel sai arhitektikutse.[2]
Johanson töötas Eesti Raudtee Valitsuses ja Tallinna linnavalitsuse ehitusosakonnas planeerimisarhitektina, 1945. aastast Arhitektuuri Valitsuses.[2]
Töid
[muuda | muuda lähteteksti]Leon Johansoni projektide järgi ehitati raudteejaamahooneid, sealhulgas ka peahooneid ja elamuid. Johansoni tööd esindavad 20. sajandi esimese poole traditsionalismi.[2]
- 1926–1928 hooneid Lelle–Pärnu ja Viluvere-Vändra raudteel;
- esimese tüüpprojekti järgi ehitati suured puidust peahooned järgmistesse jaamadesse: Eidapere, Sindi, Tori, Viluvere ja Vändra, neist Tori ja Viluvere jaama peahoone on tänapäevaks hävinenud;
- teise tüüpprojekti järgi ehitati peahooneid järgmistesse pooljaamadesse: Luuri, Koogiste, Kõnnu, Tammiste ja Tootsi.
- 1928–1931 Rapla–Virtsu raudteel;
- 1929–1931 Tartu–Petseri raudteel;
- Ilmselt on tema projekteeritud ka siiani säilinud Turba raudteejaama peahoone;
- Korterelamu Nõmme-Kase 6; veel elamuid ja eramuid Nõmmel.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Petrogradi Kontroll-Opteerimise Komisjon. Johannson, Leon-Roderich Maksi p. Eesti Rahvusarhiiv, RA ERA.28.2.4020. Leht 2p
- 1 2 3 Leo Gens, Mart Kalm. Johanson, Leon, arhitekt. // Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 1996. Lk 133
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Leo Gens, Mart Kalm. Johanson, Leon, arhitekt. // Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 1996. Lk 133