Leivaküna
Leivaküna oli leivasõtkumise ja hapendamise nõu, mis õõnestati tavaliselt ühest tervikpuust.
See oli Euroopas laialt tuntud. Eestis oli leivakünal piirkonniti ka muid nimetusi: Põhja-Eestis leivaastja; Saaremaal, Muhus ja Läänemaal leivalõim; Tartu-, Viljandi- ja Pärnumaal mõhk või mõhe; Setumaal ruih või vasnja.[1]
Leivaküna valmistati enamasti lehtpuust (nt tammest), sest see hapendas kõige paremini. Küna suurus valiti tavaliselt valmistatava leiva koguse järgi, sellel olid ümara põhjaga kaas ja käepidemed. Leivaküna seisis harilikult raejalgadel. Eestis hakati 19. sajandi lõpul kasutama leivaküna asemel astjat.[2]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 100
- ↑ Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Tallinn, Ühiselu AS trükikoda. Lk 139