Laurentius
See artikkel räägib märterpühakust; vastupaavsti kohta vaata artiklit Laurentius (vastupaavst), kunstniku kohta artiklit Lauri Sillak |
Püha Laurentius (ka Püha Laurentsius; 26. detsember 225 arvatavasti Valencia – 10. august 258 Rooma) oli märterpühak.
Laurentius sündis Hispaanias. Sünnilinnaks nimetatakse tavaliselt Valenciat, mõnikord ka Huescat. Ta kohtus tulevase paavsti Sixtus II-ga Caesaraugustas, tänapäeva Saragossas. Lõpuks rändasid mõlemad Rooma. 257 valiti Sixtus paavstiks. Ehkki Laurentius oli alles noor, nimetas Sixtus ta esimeseks seitsmest diakonist ja sellepärast nimetatakse teda Rooma arhidiakoniks. Arhidiakon oli kiriku varahoidja ja vastutas ühtlasi almuste jagamise eest vaestele.
Laurentius suri kristlaste tagakiusamise perioodil Roomas tulesurma. 258. aasta augusti alguses käskis keiser Valerianus kõik kristlikud piiskopid, preestrid ja diakonid viivitamatult hukata. Paavst Sixtus II vahistati 6. augustil ja hukati samal päeval. Laurentiusel kästi kogu kiriku vara keisrile üle anda. Seepeale palus Laurentius ja sai 3 päeva varade kogumiseks. Selle asemel jagas ta kogu kiriku vara laiali ning esitas selle asemel hulga vaeseid, vigaseid, pimedaid ja muid kannatajaid, väites need olevat kiriku tõelise varanduse. Ta hukati diakonitest viimasena: põletati raudrestil. Tema tunnused on praerest, rahavaagen ja tuleleek. Ta on kõigi tulega tegelejate (tuletõrjujad, söepõletajad, kokad jne.) patroon. Kui ta oli tükk aega praadimise piinu kannatanud, olevat ta öelnud: «Ma olen juba küps. Keerake mind ümber!» Seetõttu peetakse Laurentiust ka koomikute kaitsepühakuks.
Ilmselt on see kujukas suremisviis siiski väljamõeldis. Kuna Laurentius oli Rooma kodanik, siis korra kohaselt tuli tal mõõgaga pea maha raiuda - saatus, mis tabas paljusid teisigi Rooma märtreid (sealhulgas Püha Paulust). Üks versioon on niisugune, et hiljem sündmust jäädvustades pandi kirja passus est asemel assus est, mis tähendas, et 'suremise' asemel räägiti 'praadimisest'.[1]
Laurentiuse märtrisurma olevat kirja pannud Kartaago piiskop Cyprianus, kes ise vahistati 13. septembril 258 ja hukati järgmisel päeval.
Eesti rahvapärimuses tuntakse teda Lauritsana ja tema päeva tähistatakse 10. augustil. Lauritsapäeva kombestikku kuulus keeld tuld teha: muidu tulevat tulekahju.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Lodwick, Marcus (2002). Kunstisaali kaaslane (esimene trükk). Sinisukk. Lk 174. ISBN 9985-73-570-6.