Vaagen

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib luulisest vaagnast; neeruvaagna kohta vaata artiklit Neeruvaagen; lauanõu kohta vaata artiklit Vaagen (lauanõu)

Vaagen (ladina pelvis, rahvapärane nimetus ka vaagnaluu) on paljude selgroogsete loomade skeleti luuline osa - luurõngas.

Vaagen ühendab kahel jalal kulgevatel inimestel keret jalgade (alajäsemete) vabaosaga[1]ning neljal jalal kulgevatel loomadel tagajäsemete vabaosaga.

Vaagnana käsitletakse vahel ka luulist vaagnat koos vaagnaõõnega - vaagnapiirkonna lihaste ja siseelunditega (nagu kusepõis, emakas, pärasool jt).[2]

Vaagna areng, anatoomia, asend, kuju, luud, sooned (arterid, veenid), närvid, sellele kinnituvad lihased ja morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad suuresti erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Vaagen jaotatakse:

Roomajatel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Madudel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõigil tänapäeva maolistel vaagen puudub, kuid mõnel mao liigil, nii emastel kui ka isastel anakondadel, boadel ja püütonitel on tagakeha küljes, kloaagi läheduses, on säilinud vaagna ja tagajäsemete paarilised väiksemõõtmelised jäänused (vaagnakannused).[3]

Imetajatel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimestel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimestel koosneb luuline vaagen puusaluudest, ristluust ja õndraluust.

Mehe vaagen eestvaates.
Naise vaagen eestvaates.

Naise vaagen[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaagnal esinevad ka soolised iseärasused.

Luuline vaagen koos väikevaagna pehmete kudede ja vaagnapõhjaga moodustavad sünnituskanali. [4]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Eesti nõukogude entsüklopeedia. 8. köide: TINK-YVER. Tallinn: Valgus, 1976, lk 244.
  2. "Meditsiinisõnastik" 816:2004.
  3. Hermann Schlegel, Essay on the Physiognomy of Serpents, translated by Thos. Stewart Traill, Edinburgh, Maclachlan Stewart and Company, lk 27, 1843, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 23.10.2013) (inglise keeles)
  4. Marge Mahla RM, MSc,[1], Veebiversioon (vaadatud 07.01.2014)