Laibach

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib Sloveenia ansamblist; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Laibach (täpsustus)
Laibach
Laibach 2011. aastal
Laibach 2011. aastal
Päritolu  Sloveenia
Stiilid industriaal, avangard, uusklassitsism, eksperimentaal
Tegev 1980 –
Plaadifirma Staalplaat, ŠKUC, V2_Archief, Walter Ulbricht Schallfolien, Side Effects, Cherry Red, Mute Records, The Grey Area, Dallas Records, Abbey Road Live Here Now
Seotud esitajad 300.000 V.K., Borghesia, Kazimirov Kazneni Korpus, Lačni Franz, Profili Profili, Melodrom
Veebileht www.laibach.org
Koosseis
Milan Fras
Jani Novak
Janez Gabrič
Luka Jamnik
Sašo Vollmaier
Mina Špiler

Laibach on Sloveenia ansambel, mis viljeleb industriaal-, uusklassitsistlikku, avangard- ja eksperimentaalset muusikat. Ansambel asutati 1. juunil 1980 Trbovljes, toonases Jugoslaavia SFV-s. Ansambli nimi on ühtlasi Sloveenia pealinna Ljubljana ajalooline saksakeelne nimi.

Algusest peale on Laibach oma tegevuses arendanud Gesamtkunstwerk'i (tervikliku kunsti) kontseptsiooni. See tähendab, et lisaks muusikale on Laibachi tegevuses olulisel kohal popkultuuri erinevad vormid ja kujutav kunst. Laibach on provokatiivse stiiliga, rõhutatult militaristlik ning kasutab propagandistlikke ja totalitaarseid elemente.[1]

Laibachi loomingus on olulisel kohal kaverid ja töötlused varasemate muusikute teostest, teiste hulgas on kasutatud näiteks Queeni, The Rolling Stonesi ja The Beatlesi loomingut.

Laibachi stiil on pälvinud ka teoreetikute, teiste seas Slavoj Žižeki[2] tähelepanu, kes on Laibachi fenomeni analüüsinud.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

1980–1985[muuda | muuda lähteteksti]

Laibach moodustati 1980 pärast Jugoslaavia diktaatori Josip Broz Tito surma. Tema surmaga algas Jugoslaavias võimuvõitlus konservatiivsete rahvuslaste ja liberaalsete poliitikute vahel, samuti ilmnesid erimeelsused erinevate Jugoslaavia vabariikide vahel. Laibachi eesmärgiks oli selle taustal esineda "totalitaarse organisatsioonina", mis teatas oma tegevuse alustamisest plakatikampaaniaga Trbovljes ja Ljubljanas, kasutades seejuures natsionaalsotsialistliku ja sotsrealismi propaganda elemente, mis olid põimitud rahvuslike sümbolitega.[1]

Laibachi esimene esinemine pidi toimuma septembris 1980 etendusega "Rdeči revirji" ("Punased rajoonid" – nii nimetati Trbovlje piirkonda, kus 1937 loodi Sloveenia kommunistlik partei). Esinemine pidi aset leidma Laibachi kodulinnas Trbovljes, ent provokatiivne etendus keelati ära enne selle toimumist.[3]

Juunis 1981 lubati Laibachil esineda vaid väikese näitusega Belgradi üliõpilaste kultuurikeskuses, mis oli Laibachi esimene avalik ja legaalne ülesastumine.[4] Näitus sisaldas maale, graafikat, artikleid ja Laibachi muusika esitlusi.[1]

1982 jätkas Laibach oma tegevust jõulisemalt. Toimus esimene kontsert Ljubljanas ja seejärel esinemised mujal Jugoslaavias. Septembris esines Laibach Ljubljana Novi Rocki festivalil, kus selle liikmed olid riietatud musta ja halli (peamiselt Jugoslaavia armee) vormirõivastusse. Nende esinemine sisaldas müra ning sõjaaegseid slaide koos Tito, Wojciech Jaruzelski, Benito Mussolini ja teiste diktaatorite kõnedega.[1] Esinemise ajal tabas laulja Tomaž Hostnikit publikust visatud pudel, ent vigastusest hoolimata jäi Hostnik lavale ja viis esinemise lõpule. Laibachi viimane kontsert koos Hostnikiga toimus 11. detsembril 1982, sest kümme päeva hiljem sooritas Hostnik enesetapu.[5]

Laibach 1983. aastal

Laibach otsustas Hostniki surma järel tegevust jätkata ja juunis 1983 toimus ansambli esimene teleesinemine. Laibachi liikmed kandsid seal valgeid käesidemeid musta ristiga, millest sai edaspidi üks Laibachi põhisümboleid. Provokatiivse välimuse tõttu tituleeriti nad saates "rahvavaenlasteks" ning rahvast kutsuti üles seda ohtlikku grupeeringut hävitama. Samal aastal avaldas Laibach oma manifesti ajakirjas Nova revija, milles ansambli liikmed kasutasid varjunimesid Eber, Saliger, Keller ja Dachauer. Ansambli liikmed jätkasid nende pseudonüümide kasutamist ka edaspidi. Samal ajal keelati kõik Laibachi avalikud esinemised Sloveenias ja ka Laibachi nime kasutamine.[1]

See ei takistanud Laibachil 1983. aasta novembris ja detsembris pidamast oma esimest Euroopa turneed, mille nad ise nimetasid "Okupeeritud Euroopa tuuriks". Turnee jooksul esines Laibach 16 linnas kaheksas Ida- ja Lääne-Euroopa riigis.[6] Reaktsioonid väljaspool Jugoslaaviat olid vastuolulised: Tšehhoslovakkia ei lubanud Laibachit riiki, Poolas peeti neid kommunistideks ja mujal Euroopas fašistideks.[1]

Hoolimata esinemiskeelust astus Laibach anonüümsena üles Malči Beliči hallis Ljubljanas, kus Laibach koos loominguliste kollektiividega Irwin ja Scipion Nasice Theatre moodustasid kunstirühmituse Neue Slowenische Kunst (Uus Sloveenia Kunst, lühend NSK). NSK osutus edukaks projektiks ja tegutses kuni 1990. aastate esimese pooleni.[6][7]

1985–1990[muuda | muuda lähteteksti]

Laibachi logo

Aprillis 1985 ilmus Laibachi esimene album, mille kaanel ei olnud võimalik nimekasutuskeelu tõttu esitada ansambli nime ning selle asemel kujutati Laibachi sümboliks kujunenud musta risti.[6] Samal aastal ilmus ka Laibachi teine album, mille andis välja Hamburgi plaadifirma Walter Ulbricht Schallfolien ja mis kandis nime "Rekapitulacija 1980–1984". Järgmisel aastal ilmus Suurbritannia plaadifirma Cherry Red all album "Nova Akropola".[8] Kolmanda plaadi ilmumise järel toimus Laibachi esimene Suurbritannia turnee.[1]

1987 ilmus "Opus Dei", mille andis välja Suurbritannia plaadifirma Mute Records. Ansambel jätkas ka selle albumiga provokatiivset stiili. Lisaks natsionaalsotsialistliku sümboolika kasutamisele tekkis Laibachil probleeme ka albumi nime tõttu, kuna katoliiklik organisatsioon Opus Dei süüdistas ansamblit oma nime kasutamises, ent kohtusse konflikt ei jõudnud.[1] "Opus Dei" toodi välja 2005 ilmunud kogumikus "1001 Albums You Must Hear Before You Die" ("1001 albumit, mida elu jooksul peab kuulama", eesti keeles ilmus 2006).[9]

1987 toimus Laibachil mitmeid esinemisi Euroopas. Ansambel pidas ka oma esimese legaalse kontserdi Sloveenias pärast 1983. aasta esinemiskeeldu.[1]

1988 avaldas Laibach kaks kaveralbumit: "Sympathy of the Devil" (The Rolling Stones) ja "Let it Be" (The Beatles). 1989. aastal toimusid Laibachi kontserditurneed nii Euroopas kui Ameerika Ühendriikides, kuhu neid paar aastat varem ei olnud lubatud.[1][10]

Laibach 1989. aastal

Samal aastal toimus turnee Jugoslaavias, mis sisaldas kahte äärmiselt provokatiivset kontserti Belgradis. Enne kontserte näidati Teise maailmasõja aegset Saksa propagandafilmi Belgradi pommitamisest, taustaks Slobodan Miloševići agitatsioonikõned.[1] Vahetult enne Laibachi esinemist pöördus publiku poole ansambli partner NSK-st Peter Mlakar, hoiatades kuulajaid sõja eest, teisalt pidi kõne publikut ärritama serbia natsionalistliku retoorika kasutamisega, põimides selle vahele fraase saksa keeles, mis oli Jugoslaavias saanud fašismi sümboliks.[11] Samal ajal olid rahvuslikud konflikid Jugoslaavias üha teravamaks muutumas.

1989. aastal pidas Laibach ka Euroopa turnee, misjärel lõpetati 1990 ilmunud album "Macbeth".[1]

Detsembris 1990 toimus Laibachi esimene kontsert kodulinnas Trbovljes pärast 1980. aasta esinemiskeeldu. Kontsert tähistas nende 10 aasta pikkust tegevusaega ja langes ühtlasi kokku Sloveenia iseseisvusreferendumi toimumisega. Kontserti nimetati selle taustal hüüdlausega "10 aastat Laibachi – 10 aastat Sloveenia iseseisvust".[12]

1990–2000[muuda | muuda lähteteksti]

Sloveenia iseseisvumise järel muutis Laibach käsitletavaid teemasid. Esile tõusid uus maailmakord ja endise idabloki üleminek vabaturumajandusele, mida kasutati 1992 välja antud albumis „Kapital“.[1]

1993 ilmus Daniel Landini dokumentaalfilm "Laibach: A Film from Slovenia" ("Laibach: film Sloveeniast", tuntud ka "Bravo" nime all). Laibachi eelnev tegevusperiood võeti kokku ka 1993 ilmunud albumiga "Ljubljana-Zagreb-Beograd", mis sisaldas muuhulgas tagasivaateid nende esimesele kontserdile ja esinemisele Novi Rocki festivalil. Plaadil kõlab ka ansambli esimese laulja ja liidri Tomaž Hostniki hääl, samuti on teda kujutatud albumi kaanel.[1]

Samal ajal tegeles Laibach edasi NSK projektiga. 1990. aastate alguses moodustati nn NSK riik, mis andis välja passe, postmarke ning millel oli oma valuuta ja lipp. 1992 peeti NSK saatkonna üritusi Moskvas ja 1993 Berliinis.[1][13]

1990. aastate sündmused Bosnias ajendasid ansamblit 1994 välja andma albumi "NATO". Albumit tutvustati 1994 ja 1995 toimunud kontserditurneega Euroopas, mis kandis nime "Occupied Europe NATO Tour 1994–95" ("Okupeeritud Euroopa NATO tuur 1994–95").[14] Turnee lõppes kahe kontserdiga sõjast laastatud Sarajevos, mis olid ühtlasi osaks "NSK riik Sarajevo" üritusest.[1]

1995. aasta oktoobris esilinastus Michael Bensoni film Laibachist ja NSK-st "Predictions of Fire" ("Tule ennustus"). Filmis võeti kokku Laibachi ja NSK tegevus 1990. aastate esimesel poolel.[15]

1996. aasta sügisel ilmus singel "Jesus Christ Superstar/God is God" ja album "Jesus Christ Superstars". Plaadi ilmumisega kaasnesid kontserditurneed Euroopas ja Ameerika Ühendriikides. Turnee raames esineti 1997. aastal esmakordselt pärast 1989. aastat ka Belgradis, kus Peter Mlakar pidas taas provokatiivse kõne.[14]

1997. aastal toimus Laibachi üks olulisemaid kontserte, kui ta esines Euroopa kultuurikuu avamisüritusel Ljubljanas. Kontserdil esitas Laibachi muusikat lisaks ansamblile endale veel Sloveenia filharmooniaorkester ja koor. On leitud, et see oli Laibachi märgiline avalik heakskiitmine, ent kontsert ei jäänud ka negatiivse reaktsioonita, kui kontserdieelse kõne tõttu otsustas sellelt lahkuda Ljubljana konservatiivne peapiiskop.[12]

2000–[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast 1996. aastat tekkinud pausi andis Laibach uue albumi välja 2003. Album "WAT", milles ansambel esitab nii saksa- kui ka ingliskeelseid lugusid, käsitles Iraagi sõja, antisemitismi, terrorismi ja ühiskonna kriisi teemasid. Samal aastal toimus plaadiesitlusturnee Euroopas.[16]

Samuti ilmus 2003. aastal Laibachist ja NSK-st Briti kultuuriteoreetiku Alexei Monroe raamat "Pluralni monolit" ("Mitmuslik monoliit"). Raamat käsitleb Laibachi fenomeni Sloveenia 1980. ja 1990. aastate kultuurilises ja poliitilises kontekstis.[17] Kaks aastat hiljem anti välja raamatu ingliskeelne versioon pealkirja all "Interrogation Machine: Laibach and NSK" ning 2014 ilmus raamat ka saksa ("Laibach & NSK – Die Inquisitionsmaschine im Kreuzverhör") ja prantsuse ("Interrogation Machine Laibach & Le NSK") keeles.[18]

2004 ilmus Laibachi parimatest lugudest kogumik "Laibach Anthems".[16]

Samal aastal toimus kontserditurnee Ameerika Ühendriikides. Turnee nimetati "Ameerika lahusriikide tuuriks" ("The Divided States of America Tour") ning sellest ilmus 2006. aastal film "Divided States of America"[19]. Film linastus ka PÖFFil pealkirja all "Ameerika lahusriigid".[20] Turnee ja filmi pealkiri oli inspireeritud USA presidendivalimiste järgsest meeleolust, mida iseloomustas riigi jagunemine "kaheks vastandlikuks poliitiliseks ja kultuuriliseks pooluseks". Filmi DVD versioon sisaldas ka Laibachi esinemist Pariisis.[21]

2006 ilmus ka Laibachi uus album "Volk", mis oli kollektsioon riigihümnide töötlustest ja sisaldas muuhulgas NSK riigi hümni. Lood on albumil valdavalt inglise keeles, ent sisaldavad kohati vastavate riikide keelseid fraase. Esindatud on interpretatsioonid näiteks Saksamaa, Suurbritannia, USA, Venemaa, Iisraeli ja Türgi hümnidest, pealkirja all "Slovania" esitati töötlus endise Jugoslaavia hümnist. Album anti välja koostöös teise Sloveenia ansambli Silence´iga.[22] Albumi väljaandmisega kaasnes üle 100 kontserdiga turnee Euroopas ja Ameerika Ühendriikides. Esinemine Trbovljes jäädvustati DVD-le pealkirjaga "Dead in Trbovlje".[16]

2008 andis Laibach välja töötluse Johann Sebastian Bachi teosest "Die Kunst der Fuge" ("Fuugakunst") nime all "Laibachkunstderfuge BWV 1080". Teos valmis suuremas osas juba 2006. aastal ning sellega esineti ka sama aasta Bachi festivalil Leipzigis. Bach ei täpsustanud oma "Fuugakunsti" komponeerides instrumente, millel seda esitama peaks ning seega on seda esitatud väga erinevate vahenditega saksofonist sümfooniaorkestrini. Kuna teos põhineb matemaatilistel algoritmidel, otsustas Laibach oma esituses põhiinstrumendina kasutada arvutit ning tulemuseks olnud elektrooniline töötlus laseb Bachi näidata "elektroonilise ja tehnomuusika pioneerina".[23]

2008 ja 2009 toimus Laibachi Euroopa turnee, mille üks kontsert toimus Sloveenia filharmooniaseltsi ajaloolises hoones.[16]

Laibach Riias 19. märtsil 2015

2008. aasta lõpus sisenes Laibach irooniliselt kommertslikku veebiturunduse maailma avades provokatiivse kontseptsiooniga veebipoe Laibach WTC.[16]

2010 sügisel avati Trbovljes Laibachi 30. tegevusaastale pühendatud näitus, lisaks toimusid juubeli tähistamiseks sümpoosionid ja kontserdid.[24]

Laibach kirjutas muusika 2012 valminud ulmeparoodiafilmile "Iron Sky". Kuna "Iron Sky" oli osaliselt inspireeritud Laibachi muusikast ja eriti albumist "Volk", soovis režissöör Timo Vuorensola, et just Laibach filmile muusika kirjutaks.[25] Filmi soundtrack ilmus samal aastal ka albumina.

2015 toimub Laibachi kontserditurnee, millega tutvustatakse ansambli 2014. aasta kevadel ilmunud albumit "Spectre".

Koosseis[muuda | muuda lähteteksti]

Milan Fras 2010. aastal
Mina Špiler 2010. aastal

Praegused liikmed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Milan Fras – vokaal
  • Jani Novak – elektroonika, valgus
  • Janez Gabrič – trummid
  • Luka Jamnik – süntesaator
  • Sašo Vollmaier – süntesaator
  • Mina Špiler – vokaal, süntesaator

Endised liikmed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tomaž Hostnik – vokaal (surnud)
  • Dejan Knez – (asutajaliige) klahvpillid, elektroonika, trummid (lahkus ansamblist albumi "WAT" ilmumise järel)
  • Ervin Markošek – trummid, klahvpillid, elektroonika (lahkus ansamblist 1989. aastal, naasis albumi "Kapital" tegemiseks)
  • Srečko Bajda (asutajaliige)
  • Andrej Lupinc (asutajaliige)
  • Bine Žerko (asutajaliige)
  • Nikola Sekulović – basskitarr
  • Matej Mršnik – kitarr
  • Dragoslav Draža Radojković – trummid
  • Dare Hočevar – basskitarr
  • Borut Kržišnik – kitarr
  • Oto Rimele – kitarr
  • Anja Rupel – vokaal
  • Daniel Matič – kitarr

Diskograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Stuudioalbumid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Laibach" (ŠKUC/Ropot, 1985)
  • "Rekapitulacija" (1985)
  • "Nova akropola" (Cherry Red, 1985)
  • "Opus Dei" (Mute Records, 1987)
  • "Kapital" (Mute Records, 1992)
  • "Jesus Christ Superstars" (The Grey Area/Mute Records, 1996)
  • "WAT" (Mute Records, 2003)
  • "Anthems" (Mute Records, 2004)
  • "Volk" (Mute Records, 2006)
  • "Gesamtkunstwerk – Dokument 81–86" (Vinyl-on-demand, 2011)
  • "Spectre" (Mute, 2014)
  • "Also Sprach Zarathustra" (Mute, 2017)

Kaveralbumid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Let It Be" (Mute Records, 1988)
  • "Sympathy for the Devil" (Mute Records, 1988)
  • "NATO" (Mute Records, 1994)
  • "Laibachkunstderfuge" (Mute Records/Dallas, 2008)

Soundtrack'id[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Baptism" (1986)
  • "Macbeth" (Mute Records, 1990)
  • "Iron Sky (The Original Film Soundtrack)" (Mute, 2012)

Kontsertalbumid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Neu Konservatiw" (1985)
  • "The Occupied Europe Tour" (1986)
  • "Ljubljana-Zagreb-Beograd", (The Grey Area/Mute Records, 1993)
  • "Monumental Retro-Avant-Garde (Live At Tate Modern / 14 April 2012)" (Abbey Road Live Here Now, 2012)

Mõju teistele artistidele[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa industriaalmuusikat viljelev ansambel Rammstein on tunnistanud, et Laibach on nende loomingut ja väljenduslaadi oluliselt mõjutanud. Laibachi liikmed on väidet, et Rammstein on nende loomingut kopeerinud, kommenteerinud sõnadega, et nad ei usu originaalsusse ja seetõttu ei saa Rammstein neilt ka midagi "varastanud" olla. Samuti on nad leidnud, et Rammsteini edu näitab, kuidas hea koopia võib "teha rohkem raha" kui originaal.[26] 2004. aastal avaldas Laibach kaveri Rammsteini loost "Ohne dich", mille refrääni sõnad olid vastupidiseks muudetud, viidates asjaolule, et Rammstein ei saaks eksisteerida ilma Laibachita.[27] Samal aastal nentis Laibachi liige Jani Novak, et Rammstein olevat Laibach lastele ja Laibach olevat Rammstein täiskasvanutele.[28]

Kontserdid Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Filmid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Laibach: Victory Under the Sun" (1988, sloveenikeelne pealkiri "Zmaga pod soncem", režissöör Goran Gajic)
  • "Laibach: A Film From Slovenia" (1993, režissöörid Daniel Landin ja Chris Bohn)
  • "Predictions of Fire" (1996, sloveenikeelne pealkiri "Prerokbe ognja", režissöör Michael Benson)
  • "Divided States of America: Laibach 2004 Tour" (2005, režissöör Sašo Podgoršek)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 "Biography" (inglise).
  2. ↑ Slavoj Žižek. "Why are Laibach and NSK not Fascists?" (pdf) (inglise).
  3. ↑ "Laibachkunst: Rdeči revirji + črn križ" (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 2. aprill 2015.
  4. ↑ "Gesamtkunstwerk Laibach, Fundamentals 1980–1990" (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 24. märts 2015.
  5. ↑ "Tomaž Hostnik 08.11.1961–21.12.1982" (inglise).
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 "Laibach" (inglise).
  7. ↑ "NSK State" (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 2. aprill 2015.
  8. ↑ Emily Smith. The Rammstein Handbook – Everything you need to know about Rammstein. Emereo Publishing 2013, lk 194.
  9. ↑ Robert Dimery (toimetaja). 1001 albumit, mida peab elu jooksul kuulama. Tallinn 2006, lk 578.
  10. ↑ "Biography: Laibach". Spirit of Metal (inglise).
  11. ↑ Inke Arns, Sylvia Sasse (2005). "Subversive Affirmation. On Mimesis as Strategy of Resistance" (PDF) (inglise). London / Ljubljana: Irwin: East Art Map. Lk 6–7. Originaali (pdf) arhiivikoopia seisuga 5. märts 2016.
  12. ↑ 12,0 12,1 Alexei Monroe (18. september 2000). "Twenty Years of Laibach". Central Europe Review (inglise). Vol. 2, No. 31. Originaali arhiivikoopia seisuga 18. jaanuar 2015.
  13. ↑ "The NSK State" (inglise).
  14. ↑ 14,0 14,1 Smith, The Rammstein Handbook, lk 195.
  15. ↑ "Predictions of Fire (1995)" (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 2. aprill 2015.
  16. ↑ 16,0 16,1 16,2 16,3 16,4 "Laibach" (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 6. märts 2017.
  17. ↑ "Pluralni monolit: Laibach in NSK" (sloveeni).
  18. ↑ "French and German translations of Alexei Monroe´s book on Laibach and NSK" (inglise). 28. märts 2014.
  19. ↑ "Razdruzene drzave Amerike (2006)". IMDb (inglise).
  20. ↑ "PÖFFi kava" (PDF). Originaali (pdf) arhiivikoopia seisuga 16. september 2007.
  21. ↑ "DVD Release: Divided States of America" (inglise). 13. november 2006.
  22. ↑ "Silence. Discography" (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 20. mai 2015.
  23. ↑ "Laibachkunstderfuge" (inglise).
  24. ↑ "2010 sees the anniversary of Laibach's first actions in Trbovlje" (inglise).
  25. ↑ "We Come in Peace" (inglise).
  26. ↑ Smith, The Rammstein Handbook, lk 198.
  27. ↑ Daniel Lukes. Rammstein Are Laibach for Adolescents and Laibach Are Rammstein for Grown-Ups. – Rammstein on Fire: New Perspectives on the Music and Performances. John T. Littlejohn, Michael T. Putnam (Toim.). McFarland 2013, lk 53–78, siin lk 73.
  28. ↑ "Songs mit dem Eigencharakter der Sprache". Deutschlandradio Kultur (saksa). 7. aprill 2014.
  29. ↑ 29,0 29,1 "Laibach ja LaibachKunstDerFuge". Rada7. 13. veebruar 2009.
  30. ↑ "Laibach (SLO)". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. märts 2015.
  31. ↑ "Homme Vene Teatris esinev Sloveenia industriaal-skandaal kollektiiv Laibach: Lääne tsivilisatsioon on kahtlemata allakäigutrepil!". www.Publik.ee. 14. november 2017. Vaadatud 24. november 2017.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Jure Matičič. Država Laibach, raziskovalna naloga. Kaminik, 1994. (sloveeni keeles)
  • Alexei Monroe. Pluralni monolit: Laibach in NSK. MASKA, LJ, 2003. (sloveeni keeles)
  • Alexei Monroe. Interrogation Machine: Laibach and NSK. The MIT Press 2005.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Laibach&oldid=6441567"