La Philosophie du non

"La Philosophie du non: essai d'une philosophie du nouvel esprit scientifique" ("Ei filosoofia: uue teadusliku vaimu filosoofia katse") on Gaston Bachelardi filosoofiline raamat. See ilmus esmakordselt PUF-i väljaandel 1940. aastal.

Kokkuvõte

Eessõna: filosoofiline mõtlemine ja teaduse vaim

Kui kasutada mõnd filosoofilist süsteemi kaugel oma lättest, osutub see viljatuks või petlikuks, kaotab oma sidususe tõhususe. Filosoofia vaim on lõplik, ja see teeb filosoofilise süsteemi tugevaks, selgeks ja elusaks. Kui püüda heita teaduse probleemidele valgust metafüüsika abil või segada matemaatika teoreeme filosoofiliste vormidega, siis rakendatakse lõplikku, suletud filosoofiat teaduslikule mõtlemisele, mis on lahtine. Siis ei jää tõenäoliselt rahule ei teadlased, filosoofid ega ajaloolased. Teadlased peavadki metafüüsilist ettevalmistust tarbetuks, vaid toetuvad esialgu kogemusele ja tõestustele. Teaduste filosoofiale jääb siis üle teaduse tulemuste, faktide kokkuvõtmine. Et teadus ei ole täielik, on teadlaste filosoofia eklektiline, lahtine ja ebakindel. Tulemustele ei tohi süsteemsust juurde anda, nagu filosoofia tahab teha. Teadlase jaoks on teadusfilosoofia faktide vallas. Filosoofid jälle arvavad, et süstematiseeritud mõtte üle juurdlemisest piisabki, muretsemata faktide paljuse ja mitmekesisuse pärast. Filosoofid on küll eri meelel selles, miks süstematiseerimine on vajalik ja millised on kogemushierarhia printsiibid (mõned arvavad isegi, et subjektiivse sidususe saab ära seletada tavalise objektiivse kogemusega), kuid filosoof teadvustab kindlasti mõtte sidusust või vähemalt formuleerib teadmise sünteesi tingimused. Filosoof asetab teadmise üldise probleemi selle ühtsuse, sidususe või sünteesi suhtes. Teadus paistab talle hästi omandatud ja tervikuks koondatud teadmiste rikka kogumina. Filosoof otsib teadusest ainult näiteid vaimufunktsioonide harmoonilise toimimise kohta, arvates, et selle analüüsimiseks ta teadust ei vaja. Ta ei arenda neid näiteid edasi. Mõnikord ta kommenteerib neid mitteteaduslike printsiipide alusel ning kasutades metafoore, analoogiaid ja üldistusi. Filosoofi käes võib relatiivsusest saada relativism, hüpoteesist eeldus, aksioomist algtõde. Hälbides teaduse vaimust, arvab ta, et teadusfilosoofia saab piirduda teaduse printsiipide ja üldiste teemadega, või isegi et teadusfilosoofia ülesanne on siduda teaduse printsiibid puhta mõtlemise printsiipidega, jättes kõrvale mis tahes praktiliste rakenduste küsimused. Filosoofi jaoks ei jää filosoofia kunagi täielikult faktide valda. Teadusfilosoofia kipub kinni jääma liiga üldisesse, aprioorset rõhutavasse, või liiga vahetusse, aposterioorset rõhutavasse uurimisse, tunnistamata aprioorse ja aposterioorse, kogemus- ja mõistusväärtuste üksteiseks muundamist, millega tänapäeva teaduslik mõtlemine tegeleb.

Nii et meil pole olnud teadusfilosoofiat, mis näitaks, millistel subjektiivsetel ja objektiivsetel tingimustel üldprintsiibid viivad konkreetsete tulemusteni ja fluktuatsioonideni ning millistel tingimustel tulemustest ilmnevad üldistused ning dialektika, mis viib uute printsiipideni. Tänapäeva teaduslikule mõtlemisele on iseloomulik aprioorse ja aposterioorse vaheldumine. Empirismi ja ratsionalismi vahel on seal sama tugev side nagu naudingu ja kannatuse vahel. Empirismi ilma selgete süsteemsete deduktiivsete seadusteta ei saa mõelda ega õpetada, ratsionalism ilma käegakatsutavate tõenditeta ja rakenduseta vahetule reaalsusele ei saa olla täiesti veenev. Empiirilise seaduse väärtus tõestatakse sellega, et see asetatakse arutluse algusesse. Arutluse legitimeerib katse aluseks olemine. Teadus on tõestuste ja katsete, tõendite ja faktide summa ning vajab kahe poolusega filosoofiat, dialektilist arengut, sest iga mõistet valgustatakse komplementaarselt kahest filosoofilisest vaatekohast. See ei ole lihtsalt dualismi lubamine. Epistemoloogiline polaarsus näitab, et empirism ja ratsionalism täiendavad teineteist. Teaduslik mõtlemine toimub pinnal, mis vahendab teooriat ja praktikat, matemaatikat ja katseid. Loodusseaduse teaduslik teadmine on selle teadmine ühtaegu fenomeni ja noumenonina. Rohkem tuleb rõhutada suunda ratsionalismilt kogemusele. Selle abil hakkab Bachelard iseloomustama kaasaegse füüsika filosoofiat ning tõlgendama matemaatilise füüsika ülimuslikkust selles. Tulevasel rakenduslikul ratsionalismil, mis omandab reaalsuse õppetükid ning teeb nendest katsekava, tundub olevat see eelis, et rakendamine teda ei riku, matemaatilisest ratsionalismist juhinduv teaduslik tegevus ei tee printsiipides järeleandmisi. Mõistuspärase katsekava elluviimine määrab kogemusliku reaalsuse ilma irratsionaalsuseta. Niiviisi korrastatud nähtus on looduslikust nähtusest rikkam. Reaalsus ei ole ammendamatu irratsionaalsuse summa. Kaasaja füüsika on mõistuspärane ehitis, mis kõrvaldab oma materjalidest irratsionaalsuse. Taibatud nähtus peab olema irratsionaalsete häirete eest kaitstud. Selline ratsionalism vastandub argumendile, mis jaatab reaalsust fenomenide põhjatu irratsionaalsuse põhjal. Teaduslik ratsionaliseering ei kaota rakendusega midagi. Ta vajabki rakendamist. Ta ei eita selle pärast oma printsiipe, vaid teeb nendest dialektika. Füüsikafilosoofia on võib-olla ainus filosoofia, mis on rakendatav isegi siis, kui ta otsustab oma printsiipidest üle astuda, ainus lahtine filosoofia. Kõigi teiste filosoofiate printsiibid on puutumatud, lõpuleviidud algtõed, nad uhkustavad oma suletusega.

Filosoofia, mis tahab pidevalt evolutsioneeruva teadusliku tõe jaoks adekvaatne olla, peab eeldama, et teaduslik tõde mõjutab vaimu ülesehitust. Põrkume vaimu ülesehituse ja evolutsiooni probleemiga. Teadlane arvab, et ta saab alustada ülesehituse ja teadmisteta vaimust. Filosoof postuleerib pigem vaimu, millel on juba reaalsuse mõistmiseks vajalikud kategooriad. Teadlase jaoks ilmub teadmine teadmatusest nagu valgus pimedusest. Teadlane ei märka, et teadmatus on positiivsete, jonnakate, omavahel seotud eksituste kude. Ta ei tunnista, et vaimupimedusel on struktuur, nii et iga õige objektiivne kogemus peab kaasa tooma mõne subjektiivse eksituse parandamise. Eksitusi on raske lõhkuda ükshaaval, need on koordineeritud. Teaduslik vaim saab end kehtestada üksnes mitteteaduslikku vaimu lõhkudes. Teadlane kipub usaldama fragmenteeritud õpetamist, kuid tuleks taotleda täielikku subjektiivset uuendust. Reaalne progress teaduslikus mõtlemises nõuab konversiooni. Kaasaja teadusliku mõtte edusammud on muutnud teadmise printsiipe endid.

Filosoofi jaoks, kes otsib algtõdesid iseenda seest, kinnitab objekt tervikuna üldprintsiipe ilma raskusteta. Häiritused, fluktuatsioonid ja variatsioonid teda ei kõiguta. Ta kas ignoreerib neid kui ebaolulisi või kuhjab neid, et veenda end andmete fundamentaalses irratsionaalsuses. Mõlemal juhul on ta valmis välja töötama selge, kiire ja lihtsa teadusfilosoofia, mis jääb ikkagi filosoofi filosoofiaks. Ühest tõest piisab, et kahtlusest, teadmatusest, irratsionaalsusest lahti saada, hinge valgustada. Selle enesestmõistetavus peegeldub refleksioonide lõputus reas. See on üksainus valgustav ilmsus ilma liikide ja teisenditeta. Vaim elab sellest ega püüagi luua teist ilmsust. Vaimu samastamine cogito-ga on nii selge, et selle selge teadvuse teadusest saab vahetult teaduse teadvus, teadmise filosoofia leidmise kindlus. Teadlikkus vaimu identsusest kõigis teadmistes tagabki püsiva fundamentaalse deduktiivse meetodi. Miks siis postuleerida, et on tarvis vaimu muuta ja otsida uut teadmist? Filosoofi jaoks tulenevad kõik teaduste metodoloogiad ühest algsest meetodist, mis peab informeerima kogu teadmist ning käsitlema kõiki objekte ühtemoodi. Siinne tees peab filosoofi häirima, sest see postuleerib teadmise vaimu evolutsioonina ja tunnistab cogito ühtsuses ja püsivuses variatsioone. Aga mingile sellisele järeldusele me tahes-tahtmata tuleme, kui tahame defineerida teadusliku teadmise filosoofiat avatud filosoofiana, vaimu teadvusena, mis kujundab end tundmatu kallal töötades, otsides reaalsusest seda, mis on eelneva teadmisega vastuolus. Uus kogemus ütleb vanale kogemusele ei, muidu meil uut kogemust ei olegi. Vaimu jaoks, mis oskab teha printsiibist dialektika, mis suudab mahutada uut liiki kogemust, mis suudab rikastada oma seletusi, hoidmata kinni väidetavalt loomulikust tööriistast, mille abil saab kõik olematuks seletada, ei ole see ei kunagi lõplik.

Toome näite eksperimentaalsest transtsendentsist, sellest, kuidas instrumentaliseeritud teadus transtsendeerib loomuliku vaatluse teaduse. Meelelise ja teadusliku teadmise vahel on lõhe. Ilma teooriata ei oleks teada, kas termomeetri näit ja soe, mida tuntakse, vastavad samale nähtusele. Tuleb vastata vastuväitele, mis teeb suure numbri sellest, et teaduslikku teadmist tuleb tahes-tahtmata tõlgendada meeleliselt, ning taandab katsed näitude lugemisele. Objektiivne verifitseerimine näitude lugemise teel lihtsalt kuulutab objektiivseks selle mõtte, mida verifitseeritakse. Ja varsti asendatakse katsekõvera reaalsus matemaatilise funktsiooni realismiga. Ei taheta võib-olla hästi uskuda, et instrumendid ulatuvad meeleelunditest kaugemale, nii et tuleb põhjendada, et mikrofüüsika postuleerib objekti teispool tavaobjekte. Objektistamises on vähemalt lõhe, sellepärast saabki öelda, et füüsikakatsetel on teispoolsus. Ratsionalism, mis neid katseid toidab, peab kohe omaks võtma selle empiirilise teispoolsusega kaasneva lahtisuse. Kriitilist filosoofiat tuleb muuta, et ta selle lahtisusega sobiks. Et arusaamise raamistikku tuleb laiendada ja paindlikumaks muuta, tuleb teadusliku vaimu psühholoogia rajada uutele alustele. Teaduslik kultuur peab mõtlemist sügavalt muuta.

Bachelard palub järeleandmisi nii filosoofidelt kui ka teadlastelt. Filosoofidele jääb õigus kasutada filosoofilisi elemente lahus süsteemidest, mis on need sünnitanud. Mõnikord koondub süsteemi tugevus ühesse funktsioonisse. Miks siis mitte pakkuda teaduslikule mõtlemisele just seda? Näiteks on pühaduseteotus näidata, et Immanuel Kanti kategooriamõiste on teadusliku mõtlemise organiseerimise seisukohast huvipakkuv. Eesmärkide eklektilisus ajab kõik süsteemid liiga sassi, kuid vahendite eklektilisus võiks olla lubatav teadusfilosoofias, mis tahab rinda pista kõikide teadusliku mõtlemise ülesannetega, saada mingi selgus teooria tüüpide asjus, kindlaks teha oma rakendusulatust ja eelkõige rõhutada avastusteooriate suurt mitmekesisust. Filosoofidel palub Bachelard ka loobuda taotlusest leida üksainus vaatekoht füüsikale. Teaduste filosoofia osutub filosoofiliseks pluralismiks, mis ainsana suudab toita katse ja teooria väga mitmekesiseid elemente, mis pole kaugeltki mitte võrdse filosoofilise küpsusastmega. Me defineerime teaduste filosoofia hajutatud, jaotatud filosoofiana. Teaduslik mõtlemine osutub väga organiseeritud hajutamismeetodiks, väga peeneks analüüsimeetodiks mitmesuguste filosoofiliste ütluste jaoks, mis on liiga massiivselt rühmitatud filosoofilisteks süsteemideks. Teadlastele jääb õigus teadus korraks positiivsest tööst, objektiivsustahtest kõrvale tõmmata, et avastada subjektiivne jääk kõige rangemateski meetodites. Hakkame esitama teadlastele küsimusi, mis tunduvad psühholoogilised, ning näitame, et kogu psühholoogia käib kokku metafüüsiliste postulaatidega. Kuidas sa mõtled, mida sa otsid, milliseid katsetusi ja milliseid vigu sa teed, mis ajendil sa muudad arvamust, miks sa oled nii napisõnaline, kui jutt on uue uurimistöö psühholoogilistest tingimustest? Näita oma ebamääraseid ideid, kinnisideid, vastuolusid, tõestamata eeldusi. Teid on nimetatud realistideks; kas see massiivne õmblusteta, dualismita, hierarhiata filosoofia ikka vastab sinu mõtete mitmekesisusele ja sinu hüpoteeside vabadusele? Mida sa laboris mõtled? Anna meile oma hommikute jõuline ratsionalism, oma matemaatiliste unistuste aprioorsus, oma projektide kihk, oma salatud intuitsioonid. Tundub peaaegu ilmne, et selline uurimine näitaks, et teaduslik vaim on tõeliselt psühholoogiliselt hajutatud ning seetõttu ka tõeliselt filosoofiliselt hajutatud, sest filosoofia juurdub mõtlemises. Teadusliku mõtlemise erinevad probleemid peaksid saama erinevad filosoofilised koefitsiendid. Realismi ja ratsionalismi tasakaal ei oleks kõigi mõistete puhul sama. Teaduste filosoofia saaks täpsed ülesanded iga kord mõistetasandil. Iga hüpotees, probleem, katse, võrrand nõuaks oma filosoofiat. Epistemoloogiliste üksikasjade filosoofia peab olema maandatud, diferentsiaalne filosoofia, lisa filosoofide integraalsele filosoofiale. Mõtlemise arengu mõõtmine jääks selle ülesandeks. Teadusliku mõtlemise areng oleks umbes nagu standardiseerumine: realistlike valemite muutumine ratsionalistlikeks. See muutumine pole kunagi täielik. Kõik mõisted ei ole ühes staadiumis. Mediteerides filosoofiliselt iga mõiste üle, teadvustaksime selgemalt valitud definitsiooni vaieldavust ning kõike, mis see definitsioon on kõrvale jätnud. Tavadefinitsioonist erineva teadusliku definitsiooni dialektilised asjaolud saaksid selgemaks ning mõistete üksikasjalik vaatlus teeks arusaadavaks selle, mida Bachelard nimetab ei filosoofiaks.

Üks: ühe teadusliku mõiste erinevad metafüüsilised seletused

Kõik teaduslikud mõisted pole jõudnud ühele küpsusastmele, paljud jäävad enam-vähem naiivse realismi juurde, paljusid määrab ikka veel positivismi ülbe alandlikkus, sellepärast ei saa teadusliku vaimu filosoofia olla homogeenne. Filosoofilised arutelud teaduse üle on segased sellepärast, et soovitakse üldist vastust, kuigi tegu on konkreetse käitumisega. Me ütleme, et teadlane on realist, loetledes juhtumeid, kus ta on alles realist. Me ütleme, et ta on positivist, valides teadusi, kus ta on alles positivist. Me ütleme, et matemaatik on ratsionalist, arvestades mõtteid, mille poolest ta on alles kantiaan. Nagu allesedki, ei pea ka jubad filosoofilisest tõest kinni. Epistemoloogid nimetavad füüsikut ratsionalistiks, loetledes juhtumeid, kus ta on juba ratsionalist, dedutseerides katseid eelnevatest seadustest. Teised ütlevad, et sotsioloog on positivist, valides need vähesed näited, kus ta juba on positivist, jättes väärtused kõrvale ja piirdudes faktidega. Ka seikluslikud filosoofid peavad möönma, et nad saavad oma sürratsionalistlikku õpetust õigustada ainult nende väga väheste hiljutiste ja vähekindlate juhtumitega, kus teadus on juba dialektiline. Sürratsionalistid peavad taipama, et suurem osa teaduslikkust mõttest on jäänud filosoofiliselt algeliseks ning nende eksimist näitavad igapäevaelu, terve mõistus, vahetu tunnetus, tehnika, isegi terved teadused, näiteks bioloogia, kuigi mõned bioloogia teemad võiksid kiiresti areneda, kui vormpõhjuslikkust, mille realistid on kergekäeliselt tagasi lükanud, kui seda saaks uues filosoofilises valguses arutada. Sürratsionalist saab vastu väita, et teaduse filosoofilisi seletusi on palju, kuigi väidetakse, et realistlik teadus ei tohiks tõstatada metafüüsilisi probleeme. On teada, et erinevad eoistemoloogiad on evolutsioneerunud: energiateooria muutis 20. sajandi alguses täielikult oma iseloomu. Iga teadmine evolutsioneerub ratsionaalse sidususe poole. Kui on teada kaks objekti omadust, siis need kohe seotakse omavahel. Arenenum teadmine kasvab ülevoolavalt koordineeritud mõtlemise poole. Teooriate roll üha kasvab. Praegu otsivad reaalsuse tundmatuid omadusi ainult teooriad. Võib vaielda moraalse ja ühiskondliku progressi, luule progressi ja õnne progressi üle, aga intellektuaalne teaduse progress on kindel. Filosoofiliselt läbib see animismi, realismi, positivismi ja lihtsa ratsionalismi ning jõuab välja sürratsionalismini. Filosoofilisel progressil on puhtas filosoofias vähe tähendust. Teaduslike mõistete filosoofilise evolutsiooni suund on aga nii selge, et tuleb järeldada, et teaduslik teadmine korrastab mõtlemist, teadus korrastab filosoofiat. Teaduslik mõtlemine annab võtme filosoofiate klassifitseerimiseks ja mõistuse progressi uurimiseks.

Võtame näiteks massi mõiste.

Varaseimal kujul vastab massi mõiste jämedale kvantitatiivsele hindamisele. Massi hinnatakse silmadega. Ahne lapse jaoks on kõige suurem puuvili kõige parem, kõnetab tema iha kõige selgemini ja on selle kõige olulisem objekt. Massi mõiste konkretiseerib söömise iha. Esimene vastuolu moodustab esimese teadmise. See on suuruse ja kaalu vastuolu. Tühi kest räägib ahnusele vastu. Siit tekib väärtustatud teadmine, "vanarahva kogemus". Kui varandus mahub peopessa, saadakse aru, et kõige suurem asi ei pruugi olla kõige väärtuslikum. Kvantiteedile lisandub intensiivsus. Massi mõiste interioriseerub. See saab sünonüümseks sügava rikkusena, intiimse rikkusena, hüvede kontsentratsioonina. Sellest saab kummalise väärtustamise objekt, mille puhul mitmesugustel animistlikel unistustel on väga vaba voli. See mõiste ei ole teadmiste kokkuvõte, vaid blokeerib teadmise. Võidakse vastu väita, et uurimus algab teadusliku teadmise paroodiaga, postuleerides takistusi, mis reflektiivset mõtlemist vaevalt peataksid. Siiski elab see staadium edasi. Mõned psühholoogid räägivad tegevuse massist või koormusest, nagu see oleks selge mõiste. Nad ütlevad, et see on lihtsalt analoogia, kuid tegu on animistliku massimõistega: kui psühholoog räägib emotsionaalsest ülekoormusest, siis ta räägib suurest massist. Seda mõistet kasutatakse rohkem suuruse kui väiksuse kohta. Dünaamilisest vaatekohast on mass kepp, tahtejõu instrument, selle funktsiooni ei ole kerge analüüsida. Terve mõistus ignoreerib väikeste asjade massi. Massi mõiste ei ole üldrakendatav. Teaduseelne vaim hakkas postuleerima kaaluta kehasid, loobudes rutakalt kaalu seadusest kui üldistusest. See on näide rutakast dialektikast, mis tegeleb aksioomide asemel asjadega. See räägib selle kasuks, et paigutada dialektiline filosoofia väljapoole ratsionalismi. Dialektika kasutamine realismi tasemel on alati ebakindel ja esialgne. Vaim, mis aktsepteerib selliseid ebatäpseid mõistevorme, ei jõua teadusliku kultuurini. Analoogilisuse deklareerimine ohtu ei kõrvalda. Animism astub definitsiooni piiridest kergesti üle ja võtab uuesti mängu vaimu erilised veendumused. Animistlikku mõistet haaratakse väga kiiresti. Mõnest sõnast piisab, et selgitada, mis on emotsionaalne koormus, ja see on halb märk. Reaalsuse teoreetilise teadmise (teadmine, mis ületab lihtsa kirjelduse piirid, kui aritmeetika ja geomeetria kõrvale jätta) korral on kõik kergesti õpetatav ebatäpne. Esimeses massimõistes on viga, mis tuleb parandada mis tahes teadusliku mõiste puhul. Enne objektiivse teadmise juurde jõudmist vajab vaim psühhoanalüüsi, mitte ainult üldiselt, vaid ka kõigi konkreetsete mõistete juures. Et teaduslikku mõistet on väga harva kõigis tarvitustes psühhoanalüüsitud ning alati tuleb karta ühe tarvituse segiminekut teisega, siis tuleb kõigi teaduslike mõistete puhul näidata tähendusi, mis pole psühhoanalüüsitud.

Teine massi uurimise tasand vastab mõistlikule empiirilisele kasutamisele ja täpsele objektiivsele määramisele. Mõiste seostatakse kaalude kasutamisega. See saab kasu mõõteriista, kuigi pikka aega puudub teooria (erinevalt tänapäeva füüsika instrumentidest). Kaale kasutati enne kangi teooriat. Massi mõiste asendas algkogemust, mis oli otsustav ja selge, lihtne ja eksimatu. Isegi siis, kui kaalud toimisid liitselt ei mõeldud nendest liitselt: Rooma kaalude puhul kasutati vihti ja kangi, kuid seda ei teadvustatud. Kaalukäitumine oli sama lihtne nagu Pierre Janet' järgi korvikäitumine, mis iseloomustab üht esimestest inimintellekti vormidest. Kaalukäitumine pärandub lihtsa fundamentaalse kogemusena. Keerulist masinat kasutatakse lihtsalt halbade irratsionaalselt seostatud empiiriliste mõistete abil, mis pannakse kokku pragmaatiliselt mõistlikul moel.