Duralumiinium

Allikas: Vikipeedia
Korrodeerunud duralumiinium pärast lühiajalist leotamist soolases vees.

Duralumiinium (ladina durus 'kõva'; teistel andmetel esimese tootmiskoha Saksamaal asuva Düreni linna järgi), duraal, alumiiniumisulam, mis sisaldab 2,2–5,7% vaske ja 0,2%–2,7% magneesiumi.

Duralumiinium on deformeeritav ja termiliselt töödeldav. Karastamine suurendab selle plastsust, vanandamine materjali tugevust (saavutatakse tõmbetugevus kuni 500MN/m2). Korrosioonikindluse suurendamiseks lisatakse sulamile 0,2–0,1% mangaani, plakeeritakse (kaetakse teise metalli sulami kihiga) ese puhta alumiiniumiga või oksüdeeritakse. Duralumiiniumi kasutatakse laialdaselt konstruktsioonimaterjalina (põhiliselt leht- ja profiilmaterjalina) lennukitööstuses, masina- ja aparaaditööstuses ning ehituses.

Duralumiiniumi valmistamise menetluse leiutas 1906. aastal saksa insener Alfred Wilm (18691937).

Metallisulami tootmisel jahutatakse see kiiresti kõrgelt temperatuurilt all ning seejärel kuumtöödeldakse. Nii moodustuvad materjali mikroskoopilised kristalliidid, mis parandavad selle mehaanilisi omadusi. Ühtlasi moodustub nii aga ka galvaaniline paar, kus keemiliselt passiivsem kristalliit toimib katoodina ja seda ümbritsev kõrgema alumiiniumisisaldusega maatriks anoodina. Nii muutub võimalikuks punktkorrosioon, kus anoodne maatriks hakkab vee ja kloriidioonide toimel hävima. Selle takistamiseks arendatakse näiteks nanokomposiitseid korrosioonivastaseid kaitsekatteid.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]