Duralumiinium

Korrodeerunud duralumiinium pärast lühiajalist leotamist soolases vees

Duralumiinium (ladina durus 'kõva' + alumiinium) ehk duraal on alumiiniumisulam, mis sisaldab 91–95% alumiiniumi, 2,2–5,7% vaske ja 0,2%–2,7% magneesiumi.

Duralumiinium on deformeeritav ja termiliselt töödeldav. Karastamine suurendab selle plastsust, loomulik või tehislik vanandamine (hoidmine temperatuuril 120–140° 24 tunni jooksul) suurendab sulami tugevust (sitkust ja kõvadust), saavutatakse tõmbetugevus kuni 500·10⁶ N/m² (500 MPa). Korrosioonikindluse suurendamiseks lisatakse sulamile 0,2–0,1% mangaani, plakeeritakse (kaetakse teise metalli sulami kihiga) ese puhta alumiiniumiga või oksüdeeritakse. Duralumiiniumi kasutatakse laialdaselt konstruktsioonimaterjalina (põhiliselt leht- ja profiilmaterjalina) lennukiehituses, masina- ja aparaaditööstuses ning majaehituses.

Duralumiiniumi koostise ja valmistamise menetluse leiutas 1906. aastal saksa insener Alfred Wilm (1869–1937). Uut materjali hakati tööstuslikult valmistama 1909. aastal Düreni metalliettevõttes (Düreni linnas Saksamaal), patenteerides samas ka sulami nimetuse "duralumiinium". Duralumiiniumi valmistati veel teisteski ettevõtetes, kuid teise nimetuse all.

Metallisulami tootmisel jahutatakse see kiiresti kõrgelt temperatuurilt alla ning seejärel kuumtöödeldakse. Nii moodustuvad materjali mikroskoopilised kristalliidid, mis parandavad selle mehaanilisi omadusi. Ühtlasi moodustub nii aga ka galvaaniline paar, kus keemiliselt passiivsem kristalliit toimib katoodina ja seda ümbritsev suurema alumiiniumisisaldusega maatriks anoodina. Nii muutub võimalikuks punktkorrosioon, kus anoodne maatriks hakkab vee ja kloriidioonide toimel hävima. Selle takistamiseks arendatakse näiteks nanokomposiitseid korrosioonivastaseid kaitsekatteid.