L'amour en éclats

"L'amour en éclats" on Jean-Luc Nancy filosoofiline kirjutis. See on ilmunud kogumikus "Une Pensée finie" (1990). Inglise keeles on see ilmunud kogumikus "A Finite Thinking" (2003) pealkirjaga "Shattered Love".

Kokkuvõte

Mõtlemine armastusest palub äärmist napisõnalisust. Asi on tagasihoidlikkuses, kuid ka tüdimuses: kas mitte armastuse kohta ei ole juba kõik öeldud? Kas mitte armastusest rääkimise võimatus ei ole sama ägedalt tunnistatud nagu kogemus armastusest kui rääkimisvõime tõelisest allikast? Võib-olla jutt armastusest (kui siiski midagi öelda on) peaks olema üksiti armastuse sõnum, sest armastus saadab end samapalju kui end ütleb. Aga armastuse sõnad lihtsalt kordavad oma avaldust, mis on alati sama ning alati juba armastuse enese puudumise kahtlustuse all. Muidu see avaldus tõotab alati osutuda avaldatava armastuse ainsaks kehastuseks, ainsaks ja kindlaks, kuigi naeruväärseks ilminguks. Võib-olla polegi muud öelda kui kirjeldada seda tavalist jultumust, liigagi tuttava armastuse hajusaid luitunud välgatusi. Nii et kui me vähegi püüame paluda armastusest mõtlemist, oleme kutsutud äärmisele napisõnalisusele. (Kas seda peaks paluma? Igatahes seda tehakse ühtelugu, et oma nõudmisi sõnastada. Küsitakse, mis on armastuest saanud, kuid ei unustata selle juurde aeg-ajalt tagasi tulla. Kui näiteks armastus ei ole enam luule põhiteema, on pagendatud odavatesse romaanidesse, siis me uurime ja küsime endalt armastuse kohta, armastusest mõtlemise võimalikkuse kohta. Just nagu ilma selleta ei saaks mõelda, kogukond ei saaks elada, inimkonnal ei saaks olla ruumi ja aega; nii ei ole teiste asjadega, nagu Jumala, ajaloo, kirjanduse ja filosoofiata.) See ei tähenda, nagu armastust oleks ebadiskreetne defloreerida. Defloreerimine ja defloreeritud olemine on armastuse olemuses, ja tema olemusse kuulub ehk ka tema ohjeldamatu ja häbitu ekspluateerimine kõigis žanrides, ning see osa tema olemusest on ühtaegu salajane ja kärarikas, armetu ja luksuslik. Aga see napisõnalisus võib tähendada, et kogu armastus on võimalik ja paratamatu, et kõik võimalikud armastused on armastuse võimalused, hääled või tunnusjooned, mida ei saa segi ajada ja mis ometi on lootusetult sassis: ligimesearmastus ja nauding, emotsioon ja pornograafia, ligimene ja laps, armastajate armastus ja Jumala armastus, vennaarmastus ja kunstiarmastus, suudlus, kirg, sõprus... Armastusest mõtlemine nõuaks piiritut suuremeelsust kõigi nende võimaluste suhtes, ja see suuremeelsus käsikski napisõnalisust: mitte valida, mitte privilegeerida, mitte hierarhiseerida, mitte välistada. Armastus ei ole nende substants ega ühismõiste, seda ei saa välja tõmmata ja eemalt vaadata. Armastus oma ainsuses, absoluutselt mõistetuna, ongi võib-olla kõigi võimalike armastuste piiramatu küllus, laskmine neil levida, korratult plahvatada. Armastusest rääkimine peab õppima seda laskmist, aktsepteerima armastuse imelisust, kokkupõrkeid ja vastuolusid, allutamata neid korrale, mida nad olemuslikult salgavad. Aga see suuremeelne napisõnalisus ei erineks mõtlemisest enesest. Mõtlemine hülgab abstraheerimise ja mõistestamise, nagu aru neid tunnistab. Mõtlemine ei tooda teadmise operaatoreid, vaid elab läbi ja laseb elamusel end sisse kirjutada. Mõtlemine toimub olemuslikult napisõnalisuses, mis laseb elamuse ainulistel momentidel end pakkuda ja korrastuda. Armastuse mõtlemine ei pretendeeri kindlale mõtlemisregistrile, vaid kutsub lihtsalt mõtlema. Armastus ei kutsu kindlat liiki mõtlemisele ega armastuse mõtlemisele, vaid mõtlemisele olemuses ja oma totaalsuses. Mõtlemine, ja eriti rääkimine, on armastus. See ongi armastus elamusele jõudva jaoks, oleva aspekti jaoks, mis annab end tervitamiseks. Liikumises läbi jutu, tõestuse ja mõiste on mõtlemise jaoks kaalul ainult see armastus. Ilma selleta oleks aru või mõistuse rakendamine täiesti väärtusetu. Armastuse ja mõtlemise intiimset mahitust reedab sõna "filosoofia": mõtlemise armastus, sest mõtlemine on armastus. (Armastuse armastus, iseenda armastus?) "Mõtlemine on armastus" ei tähenda, nagu armastust võiks mõista vastusena mõtlemise küsimusele, kindlasti mitte sentimentaalse vastusena ühtlustava, ülevoolava või orgialiku mõtlemisdoktriini suunas. "Mõtlemine on armastus" on raske ja karm mõtte, mis ei tõota laialivalguvust, vaid rangust. Tuleb hakata otsima mõtlemise ignoreeritud olemust, millele pole ilmset ligipääsu. Võib-olla ei sobi siia mitte miski, mida armastuse nime all tuntakse. Võib ka olla, et sobib kõik. "Mõtlemine on armastus" pole sama mis "mõtlemine on sama mis armastus" ega "mõtlemine on armastuse liik". Ei sugu ega liik, võib-olla mitte ükski sugu, võib-olla kõik liigid. Igal juhul on "armastus" siin eksistentsiaalne, mitte kategoriaalne, see oleks sama palju või rohkemgi mõtlemise akti kui mõtlemise loomuse nimi. (Eeskujuks on "Jumal on armastus".) Selle tähenduse kohta me rohkem ei tea. Teame ainult hämara kindluse või aimdusega, et on paratamatu või saab paratamatuks tunnistada, et mõtlemine on armastus. Aga filosoofia pole seda kunagi sõnaselgelt tunnistanud. Ainult üks kord on esimene filosoof sõnaselgelt tõendanud armastuse ja filosoofia identsust. Platoni "Pidusöök" ei ole spetsiaalne traktaat armastusest, vaid Platoni jaoks ei ole filosoofia kui niisuguse esitamine võimalik ilma filosoofilise armastuse esitamiseta. "Pidusöök" mitte lihtsalt ei räägi armastusest, vaid avab mõtlemise armastusele kui mõtlemise olemusele. Sellepärast on seal rohkem kui teistes Platoni dialoogides suuremeelsust: sõna saavad needki, kes kõnelevad hoopis teisiti kui Sokratese vestluskaaslased. Rõõmus stseen ise annab tunnistust Platonil ainulaadsest arvestamisest teistega ja jutuainega. Tervitatud on igasugused armastused, välistamist ei ole. Ja armastus, mida lõpuks tõelise armastusena näidatakse, filosoofiline Eros, ei esine ainult triumfeeriva õpetusena, vaid ilmaoleku ja nõrkuse seisundis, mis võimaldab ära tunda kogemust piirist, millel mõtlemine aset leiab. Platon tõmbab seal piire, tema mõtlemine on napisõnaline ja ohjeldatud nagu mujal alati mitte. See tõmbab iseenda piiri, allika. See tühistab end armastuse ees (või armastuses?), mille ta tunnistab oma tõeks. See mõtleb oma sündi ja oma kustumist, kuid nii, et see annab armastusele, piirile, ülesande ja otstarbe tagasi. Filosoofia ei kogu ega tõlgenda siin armastuse kogemusi, vaid armastus võtab vastu ja rakendab mõtlemise kogemust. Aga see on juhtunud ainult üks kord filosoofia alguses, aga tookordki seda päriselt ei juhtunud, sest see ei jõudnud lõpuni välja. Kogu oma suuremeelsuse juures on "Pidusöök" armastuse peremees. Me ei saa jätta sealt välja lugemata filosoofilist tõde armastuse kohta, mis rõõmsa minnalaskmise hierarhiseerides asendab iha kärsituse ja püüuga. Mõtlemine jätab siiski ka ütlemata, et ta on armastus, või selgitamata, mida see tähendab. Mitte ükski filosoofia pole neid piiranguid vältinud. Armastus on kohal, mis on üksiti ilmne ja teeseldud (René Descartesil ühinemis- ja imetlusteooria vahel) või kohmetu ja otsustav (Immanuel Kantil üleva mõistuse teoorias) või olemuslik ja allutatud (Georg Wilhelm Friedrich Hegeli riigiteoorias). Nende vastuolude ja puiklemiste hinnaga leiab armastus koha, mida tal ei saa olla, kuid ainult nende hinnaga. Tuleks mõista, miks see koht on armastusele olemuslik ja miks seda hinda maksta on hädavajalik.

Filosoofia ei jõua kunagi mõtlemiseni, et mõtlemine on armastus, kuigi see on filosoofia programmi päises või kõigi traktaatide ühine moto. Filosoofia ulatab selle poole, kuid ei jõua selleni. See aga ei tähenda, nagu tal poleks üldse armastuse mõtlemist. Vastupidi, "Pidusöögist" saadik, õieti juba Herakleitosest või Empedoklesest, Pythagorasest või Parmenidesest, on armastuse filosoofia üldine skeem töös, ja on seda tänini, määrates, kuidas filosoofia end mõistab ja kuidas me armastust mõistame ja teeme. Armastus on täielikkusele jõudva olendi äärmine liikumine teispoole iseennast. Selle vormeli esimene tähendus oleks see, et filosoofia mõtleb armastust alati saavutusena, mis jõuab lõpliku ja definitiivse täielikkuseni. Teine tähendus oleks see, et filosoofia mõtleb armastust ligipääsuna, mitte lõpuna: lõpp on olemise täielikkus (kuigi ka lõppu võiks mõista armastusena kui armastuse tulemust). Kolmas tähendus oleks see, et filosoofia mõtleb armunud olemist mittetäielikuna, nii et armastus viib selle lõpule. Neljas tähendus oleks see, et see lõpuleviimine ületab selle, mille ta lõpule viib, ning seega täidab selle ainult teda temast endast ilma jättes, pinget alla surudes: armastus surub end alla, kui ta lõpule jõuab. Viies tähendus oleks see, et filosoofia mõtleb mina allasurumist armastuses ning armastuse mina allasurumist kui oma viimset tõde ja viimset efektiivsust: armastus taastab end lõputult teispool ennast (surm ja transfiguratsioon, ja see on ka muusikateose pealkiri, sest muusika teeb teoks filosoofilise erootika). Kuues tähendus oleks see, et see "teispool ennast", milles armastus väga üldiselt on aset leidnud, on paratamatult teise või teisesuse koht, ilma milleta ei oleks armastus ega lõpuleviimine võimalik. Aga seitsmes tähendus oleks see, et see "teispool" on sama asja koht, kus armastus end täidab, sama asja koht teises, kui armastus seisneb selles, et mul on subsisteerimise moment teises. Armastuse loomus on kahekordne ja vastuoluline, kuigi see sisaldab ka iseenda vastuolu lõputut lahendamist. See loomus ei ole lihtne ega vastuoluline, see on vastuolu ja vastuolutuse vastuolu.