Lüliarter

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Lüliarteriks ehk vertebraalarteriks (ladina arteria vertebralis) nimetatakse paljudel loomadel kehas asuvat paarilist arterit, mis on rangluualuse arteri haru.[1]

Lüliarteri areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Roomajatel[muuda | muuda lähteteksti]

Madudel[muuda | muuda lähteteksti]

Lüliarter saab madudel alguse paremast aordikaarest ja selle harud kulgevad kehas, nahas, söögitorus, kopsu(de)s ja peas. [2]

Wisconsini ülikooli zooloogia laborites (1916) läbiviidud katsed tripimadude perekonda liigitatud madudega näitasid, et lüliarteri harude arv võib liigiti ja indiviiditi erineda.[3]

Imetajatel[muuda | muuda lähteteksti]

Koduloomadel[muuda | muuda lähteteksti]

Koduloomadel saavad lüliarterid alguse subklaavarteritest ja varustavad verega seljaaju ja süva kaelalihaseid. Vertebraalarter läbib I...VI kaelalüli ristjätkemulgud ja siseneb lateraalse lülimulgu kaudu selgrookanalisse. Selgrookanalist liigub arter koljuõõnde ning ühineb teise poole lüliarteriga põhimikuarteriks.[4]

Lüliarter moodustab süva kaelaarteriga rikkalikult anastomoose.

Inimestel[muuda | muuda lähteteksti]

Inimestel kulgeb paariline lüliarter läbi kuue ülemise kaelalüli ristijätkemulgu ja suurmulgu ning ühineb kolju põhimikul teise poole lüliarteriga paarituks põhimikuarteriks.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik" 443:2004.
  2. Harvey B. Lillywhite, How Snakes Work: Structure, Function and Behavior of the World's Snakes, Oxford University Press, lk 146, 2014, Google' raamatu veebiversioon (vaadatud 26.05.2014) (inglise keeles)
  3. William Henry Atwood, The Visceral Anatomy of the Garter Snake, University of Wisconsin, 1916, lk 534, veebiversioon (vaadatud 26.05.2014) (inglise keeles)
  4. Enn Ernits, Esta Nahkur,"Koduloomade anatoomia", Eesti Maaülikool, Tartu, Halo Kirjastus, lk 289, 2013, ISBN 978-9949-426-28-8.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]