Legenda aurea

"Legenda aurea" ehk "Legenda sanctorum", eestindatult "Kuldlegend" on Jacobus de Voragine koostatud pühakute elulugude (hagiograafiate) kogu, mis oletatavasti valmis aastail 1259–1266, kuigi sellele on tekste ka hiljem lisatud. Kogumik levis laialt keskaja Euroopas ja sellest on säilinud enam kui tuhat käsikirjalist eksemplari, paljud neist rikkalikult illumineeritud^[1].

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Algselt oli teose pealkiri "Legenda sanctorum" ('lugemised pühakutest'), kuid teos võitis populaarsuse "Kuldlegendi" nime all, mis on tänaseks ka rohkem tuntud. See ületas oma detailsusega varasemaid lühendatud pühakulegendikogumikke, nagu dominiiklasest kroonikule Jean de Maillyle omistatud "Abbreviatio in gestis et miraculis sanctorum" ja dominikaani jutlustaja Trento Bartolomeuse "Epilogus in gestis sanctorum". Pärast trükkimise leiutamist 15. sajandi keskpaigas ilmusid ja levisid selle uued väljaanded mitte ainult ladina keeles, vaid peaaegu kõigis suuremates Euroopa keeltes. Inkunaablite hulgas on "Legenda aurea" väljaandeid säilinud rohkem kui piibli väljaandeid.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Teos on kirjutatud lihtsas kergesti loetavas ladina keeles. Iga peatükk on pühendatud ühele kristlikule pühale. Raamatusse on koondatud pühakute elulood, aga ka juhtumised Kristuse ja neitsi Maarja elust ning teave pühakupäevade ja suurte pühade kohta terve kirikuaasta vältel. Raamat on vaadeldav peaaegu keskaegse pühakute entsüklopeediana ja see on hindamatu allikmaterjal kunstiajaloolastele ja medievistidele, kes püüavad kunstiteostel identifitseerida pühakuid nende tegude ja atribuutika alusel. Teose eesmärgiks arvatakse olevat siiski pühakulugude koondamine allikmaterjaliks jutluste jaoks, mitte meelelahutus.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ U. Kampmann. Jacobus de Voragine, Legenda aurea / Heiligenlegenden

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

[1] U. Kampmann. Jacobus de Voragine, Legenda aurea / Heiligenlegenden

[1]