Korrektsioonipsühholoogia

Allikas: Vikipeedia

Korrektsioonipsühholoogia on psühholoogia suund, mis keskendub psühholoogia rakendustele korrektsioonikontekstis.

Michael Decaire'i järgi on „korrektsioonipsühholoogi esmane missioon panustada õigusrikkuja rehabiliteerimisse ja taasühiskonnastamisse“.[1] Lisaks parandab psühholoog personali ja kinnipeetavate turvalisust, edendades institutsiooni tervislikku vaimset keskkonda.[2] Korrektsioonipsühholoogi esmane fookus on otsesed psühholoogilised teenused kinnipeetavatele (individuaalnõustamine), lisaks kinnipeetavate riski ja ohtlikkuse hindamine vangistusaja jooksul, kinnipeetavate juhtimine, vabastamiseelne hindamine ja soovitused.

Korrektsioonipsühholoogia populaarsus psühholoogia alldistsipliinina tõuseb. Pahatihti on korrektsioonipsühholoogia seotud unikaalsete eetiliste dilemmade ja konfliktidega.[3] Kahjuks kalduvad paljud eetilised dilemmad jääma eduka lõpplahenduseta. Peaaegu puudub akadeemiline kirjandus, mis kajastaks eetilisi probleeme korrektsioonivaldkonnas ning vähe on soovitusi, kuidas peaks psühholoog jätkama selliste probleemidega silmitsi seistes.[4] Psühholoogias valitsevad eetilised juhised on antud kontekstis kasutud.[5]

Seksuaalkuriteod[muuda | muuda lähteteksti]

Korrektsioonipsühholoogia üheks uurimisvaldkonnaks on seksuaalkuriteod ja -tegijad. Seksuaalse enesemääratlemise vastaste kuritegude all peetakse silmas vägistamist, suguühtele või muule sugulise iseloomuga teole sundimist, suguühte või muu sugulise iseloomuga teo sooritamist mõjuvõimu kasutades, suguühet järeltulijaga, suguühet või muud sugulise iseloomuga tegu lapseealisega, ja alaealiselt seksi ostmist.[6]

Seksuaalkurjateod jagunevad laias laastus kaheks – täiskasvanute vastu suunatud seksuaalkuriteod ning alaealiste vastu suunatud kuriteod (sh pedofiilia – täiskasvanute või täisealiste (vanemad kui 16 aastat) psühhiaatrilist häiret, mis kajastub nende seksuaalses huvis peamiselt või ainult puberteedieelses vanuses (reeglina 13 aastat või alla selle) laste vastu. Noorukieas pedofiilide puhul peab vanusevahe lapsega olema vähemalt viis aastat Viimastel juhtudel tuleb enne diagnoosi püstitamist põhjalikult arvestada ja analüüsida nooruki emotsionaalset ja seksuaalset küpsust.[7] Seksuaalkurjategijate ravimine on nii vaimse tervise professionaalide seas kui ka laiemas üldsuses vastuoluline teema – tihti rõhutatakse, et seksuaalkurjategijaid ei olegi võimalik ravida, ning igal seksuaalkurjategijal on väga suur risk retsidiivsusele. Mitmetes uuringutes on aga tõestatud vastupidist.[8]

Seksuaalkurjategijate rehabiliteerimisest[muuda | muuda lähteteksti]

Tihti käsitletakse seksuaalkuritegude erinevaid alatüüpe sarnaselt – need klassifitseeritakse ühte kategooriasse, ent nendega seonduv retsidiivsusrisk ega ka ravi ei pruugi olla sama. Näiteks võidakse ühtviisi käsitleda vägistamise (peetakse silmas seksuaalkuritegu täiskasvanud naise vastu) ja parafiilia (pedofiilia, intsest) juhtumeid, kuigi vägistamise näol selle klassikalises mõttes ei ole tegemist parafiiliaga.

1980ndate lõpul hakati USAs seksuaalkuritegevusele kui süvenevale probleemile, pöörama üha enam tähelepanu. Furby jt (1989) alustasid teemakohase kirjanduse uurimist saamaks teada, kuidas on nähtust seni vaadeldud ja millist ravi kurjategijatele määratud.[9] Uurijad leidsid, et seksuaalkurjategude käsitlemisel on tekkinud hulgaliselt metodoloogilisi probleeme, millest olulisim seotud puuduliku valimiga. Uuritud seksuaalkuritegusid ei ole klassifitseeritud piisavalt süstemaatiliselt, vaid liiga üldiselt, ja seega on raske erinevaid uurimusi omavahel võrrelda. Tähelepanuta on jäänud asjaolu, et erinevat tüüpi kuritegusid sooritanud indiviidide retsidiivsusrisk ei pruugi olla sama. Hakati huvi tundma, kas ja kuidas on vangistus või raviviisid mõjutanud kurjategijate hilisemat kriminaalkäitumist. 

Furby jt (1989) rõhutasid, et uurimustes valiidsete tulemuste saamiseks on ülimalt kriitilise tähtsusega valimi esinduslikkus. Samuti lõid nad seksuaalkurjategijate erinevad kategooriad, mis põhinesid vanusel, rassikuuluvusel, kriminaalsel taustal, sooritatud seksuaalkuriteo tüübil, ning näitasid, et kurjategijate retsidiivsusrisk varieerub küllaltki palju, kui võtta arvesse eelnimetatud tegureid. Furby jt (1989) näitasid, et seksuaalkurjategija retsidiivsusrisk on seda väiksem, mida kauem on ta viibinud ohutus kogukonnas.[9]

Alustati rehabilitatsiooniprogrammide ümbervaatamist ja uute loomist – ainult vanglakaristusest ei olnud nähtavasti abi. Lisaks kujunes suureks probleemiks asjaolu, et paljusid seksuaalkurjategijaid ei oldud karistatud reaalse vabadusekaotusega või oli määratud vaid tingimisi karistus

Ravi efektiivsus[muuda | muuda lähteteksti]

 Mis ravisse puutub, siis uuringute kohaselt (1980ndate lõpul) on kirurgiline kastreerimine, aga ka antiandrogeenid (iseäranis tsüproteroon) oluliselt vähendanud seksuaalkurjategijate tõenäosust retsidiivsusele. Furby jt (1989) julgesid antud raviviisi efektiivsuses siiski kahelda: 89 uuringust ilmnes, et ravi mitte saanud kurjategijate retsidiivsus oli alla 12%; 2/3 ravitud kurjategijatest aga suurem kui 12%. Sellest lähtuvalt tõstatati mitmeid küsimusi bioloogilise ravi edukuse kohta. Hilisemad metaanalüüsid, mis võrdlesid bioloogilist (hormonaalset) ja psühholoogilist ravi (kognitiiv-käitumuslik teraapia), leidsid, et eriti edukas oli just KKT meetod. Uurijad suhtusid siiski leidu kriitiliselt, kuna uuringud ei pruukinud olla valiidsed: oli teadmata, milliste kriteeriumide alusel hinnati, kuidas kuriteod klassifitseeriti jms. 

Ulatuslikus metaanalüüsis[10] 43 uuringust, mis tehtud seksuaalkurjategijate ravile ja selle efektiivsusele keskendunud spetsiaalse uurimisrühma poolt, vaadeldi kriitiliselt erinevate uuringute katseplaane ja ligi 100 muutujat, mis puudutasid ravi eri aspekte. Kokku võrreldi 5078 ravitud ja 4376 mitte ravi saanud seksuaalkurjategijat. Leiti, et ravitud seksuaalkurjatgijate retsidivismi määr oli 12,3% võrrelduna ravimata kurjategijatega (16,8%). 

Losel ja Schmucker (2005) koostasid 69 varasema uuringu põhjal metaanalüüsi; uuringud olid tehtud paljudes riikides ja valimisse kuulus kokku 22 181 seksuaalkurjategijat.[11] Siin nähtus, et ravi efektiivsus vähendas retsidiivsusriski 37% võrra. Samas leiti, et bioloogilised ravimeetodid olid psühholoogilistest edukamad (olgu mainitud, et psühholoogilistest raviviisidest osutus parimaks KKT). Uurijad rõhutasid, et efektiivsed raviprogrammid kahandavad nii seksuaalset kui ka üldist retsidivismi seksuaalkurjategijate seas. Rõhutati, et ravis peaks olema kombineeritud nii psühholoogilised kui bioloogilised meetodid. 

2010. aastal lõi bioloogilise psühhiaatria maailmaföderatsioon (The World Federation of Societies of Biological Psychiatry; WFSBP) parafiiliate ravimise direktiivi, mille peamiseks eesmärgiks hinnata farmakoloogilise ravi efektiivsust parafiiliate ravis. Leidis kinnitust, et bioloogilise ravi juurde peaks kuuluma nii psühhosotsiaalne kui psühholoogiline ravi. Hakati uurima bioloogiliste determinantide rolli parafiiliate avaldumises ning leiti, et suurimat mõju meeste seksuaalkäitumisele, agressioonile, emotsioonidele, isiksuseomadustele, aga ka seksuaalfantaasiatele omab testosteroon. Näiteks madal testosterooni tase on seotud spontaansete erektsioonide vähenemisega. (Tuleb siiski märkida, et osa uurimusi ei ole leidnud olulisi seoseid seksuaalkäitumises ja testosterooni tasemes.) Vaadeldi ka üldiste psühhotroopsete ravimite mõju seksuaalkäitumisele: osadel seksuaalkurjategijatel kaldub olema anamneesis ka muu psüühikahäire, nt skisofreenia, bipolaarne häire jms. Eelnimetatute ravis kasutatavatel psühhotroopsetel ravimitel (nt liitium, tritsüklilised antidepressandid, antipsühhootikumid) on leitud olevat ka seksuaalset erutust allasuruv efekt. WFSBP arendas välja 6-astmelise farmakoloogilise algoritmi parafiiliate raviks, kus fikseeritud, milliseid ja mis kogustes ravimeid kasutada vastavalt seksuaalse häire tõsidusele.

Kokkuvõttes on artiklis välja toodud, et seksuaalkurjategijaid on võimalik ravida ja nende retsidiivsusriski vähendada, kasutades nii bioloogilist (kirurgiline ja keemiline kastreerimine või medikamentoosne ravi hormoonpreparaatide ning psühhotroopsete ravimitega) kui ka psühholoogilist (eriti kognitiiv-käitumuslik teraapia) ravi. 

2010. aastal on ka Eestis koostatud seksuaalkurjategijate ravijuhend.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://www.uplink.com.au/lawlibrary/Documents/Docs/Doc93.html
  2. Hawk, K. M. (1997). Personal reflections on a career in correctional psychology. Professional Psychology: Research and Practice, 28(4), 335–337
  3. Van Voorhis, P. & Spencer, K. (1999). When programs "don’t work" with everyone: Planning for differences among correctional clients. Corrections Today, 2, 38–42
  4. Weinberger & Sreenivasan, 1994.
  5. American Psychological Association (1992). Ethical principles of psychologists and code of conduct. Washington, DC: Author, Canadian Psychological Association (1991). The Canadian Code of Ethics for Psychologists.
  6. Karistusseadustik. (2002). – Riigi Teataja I, 6.
  7. Ravijuhis seksuaalkurjategijate menetlemiseks. (2010). Vaadatud 21.04.15, https://riigikantselei.ee/sites/default/files/content-editors/TOF/TOF_uuringud/101_ravijuhis_seksuaalkurjategijate_menetlemiseks.pdf
  8. Bradford, J.M.W., jt. (2013). Can sexual offenders be treated? International Journal of Law and Psychiatry, 36, 235–240
  9. 9,0 9,1 Furby, L., Weinrott, M. R., & Blackshaw, L. (1989). Sex offender recidivism: a review. Psychological Bulletin, 105, 3–30.
  10. Hanson, R. K., Gordon, A., Harris, A. J. R., Marques, J. K., Murphy, W., Quinsey, V. L., et al. (2002). First report of the collaborative outcome data project on the effectiveness of psychological treatment for sex offenders. Sexual Abuse: A Journal of Research an Treatment, 14, 169–194.
  11. Losel, F., & Schmucker, M. (2005). The effectiveness of treatment for sexual offenders: A comprehensive meta-analysis. Journal of Experimental Criminology, 1, 117–146.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hawk, K. M. (1997). Personal reflections on a career in correctional psychology. Professional Psychology: Research and Practice, 28(4), 335–337
  • Van Voorhis, P. & Spencer, K. (1999). When programs "don’t work" with everyone: Planning for differences among correctional clients. Corrections Today, 2, 38–42
  • American Psychological Association (1992). Ethical principles of psychologists and code of conduct. Washington, DC: Author
  • Canadian Psychological Association (1991). The Canadian Code of Ethics for Psychologists
  • Weinberger & Sreenivasan, 1994
  • The World Federation of Societies of Biological Psychiatry
  • International Association for the Treatment of Sexual Offenders