Vormsi kirik

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Vormsi kirik

Vormsi Olavi kirik asub Lääne maakonnas Vormsi vallas Hullo külas.

Kiriku kooriruum ehitati 14.- 15. sajandi vahetusel ja võlv 15. sajandil.[1] Aastal 1560 kirikut rüüstati.[1] Praegune pikihoone pärineb aastast 1632.[1] Pärast Teist maailmasõda seisis kirik tühjana;[2] aastal 1990 see taaspühitseti.[1] Pärast seda algas kiriku restaureerimine, milleks loodi Vormsi Kiriku Fond.

Kirikut kasutab Vormsi Püha Olavi kogudus.


Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Suure tõenäosusega olid Vormsi esimesed elanikud rootslased, kes saabusid Ölandilt umbes 12. sajandi lõpus. Hilisemad saarele tulijad on pärit Soome rootsikeelsetest piirkondadest.

Vormsi esimene pühakoda oli lihtne puukirik, mille jäänused leiti 1998. aasta renoveerimise käigus. Kogudus nimetati Püha Olavi koguduseks Norra kuninga Olav Haraldsoni (1015-1030) järgi. Kuningas tõsteti pühakuks ning see kultus levis üle Põhjala.

Kirikuehitus[muuda | muuda lähteteksti]

1596. aastal rääkisid Vormsi talupojad kirikuvisiaatorile David Dubberchile, et kiriku olevat asutanud Taani kuningas. Dubberch arvas, et kirik ehitati 1219. aastal.

Kirikuhoone oli ehitatud saare keskpunkti ja kõrgeimale kohale, Hullo seljandikule, mistõttu sai kirikust oluline meremärk.  

Kooriruum[muuda | muuda lähteteksti]

Rootsi kunstiteadlane Sten Karling oli Vormsi kiriku kooriruumi ehituse dateerinud 1330.-1340. aastatesse, ent 1990. aastal kiriku remonditööde käigus selgus, et kooriruum oli ehitatud hoopis 14. – 15. sajandi vahetusel. Sama uurimisrühm hindas kooriruumi laemaalide päritolu 15. sajandi algusesse. Samasse aega oli Sten Karling hinnanud ka Maarjat lapsevoodis kujutava keskaegse altarikapi fragmendi.

Kooriruum on ligi kaheksa meetrit lai ning terava võlviga. 1989. – 1990. aastal toimunud renoveerimise käigus taastati keskaegne altar, mis oli osaliselt lõhutud. Kooriruumi põranda kiviplaadid toodi pikihoonest tagasi ja paigaldati pikiruumiga samale tasapinnale. Eelmisest altari kohal olevast kujundusest on alles vaid altarimaal, inglit kujutav puuskulptuur ja mõned puitdetailid. Altari kohal oleva kujunduse oli kirikule kinkinud Magnus Gabriel De la Gardie 1667. aastal.

Pikihoone[muuda | muuda lähteteksti]

Peale kooriruumi ehitamist valmis pikihoone, mis raha puudumise tõttu ehitati puust. Uus kivist pikiruum valmis alles 1632. aastal, mil Vormsi oli jäetud Jacob De la Gardiele. Pikihoone oli lihtne, ilma võlvide ning tornita. Hoone läänekülge jäeti ava kirikukella jaoks. Kivist kellatorn jäi aga ehitamata.

Pikihoonel on peasissepääs lääneseinas ja külguks lõunapoolsel pikiküljel. Külgukse kaudu kirikusse sisenedes püüab pilku suurejooneline kantsel, mille katus on kaunistatud Kristuse, Johannese, Moosese, Matteuse ja Peetruse puuskulptuurikestega. Kantsel on koopia 1660. aastast pärit eelkäijast, mis Vormsist 1944. aastal Rootsi viidi.

Kirikul pole käärkambrit, mis jäi samuti majanduslikel põhjustel ehitamata.

Renoveerimised[muuda | muuda lähteteksti]

Vormsi kirikut on renoveeritud korduvalt: 1738. aastal pandi kirikule uued aknad ja uksed; 1907. aastal uus põrand; 1912. aastal renoveeriti katus. Suuremad tööd viidi läbi 1925 – 1929. aastatel: katus kaeti plekiga, ehitati rõdu, lubjati seinad, valmistati uus altarilaua ehiskate ja kirikutekstiilid, avati kooriruumi väike aken, parandati orel ning pandi uus vaip.

Kirikuinventar viiakse Rootsi[muuda | muuda lähteteksti]

Teise maailmasõja lõpus, 1944. aasta suvel lahkusid Vormsilt pea kõik elanikud Rootsi. Kiriku ja koguduse väärtuslikum inventar võeti kaasa, kuna arvati, et Nõukogude okupatsiooni käigus kiriku varad lõhutakse ja kogudus saadetakse laiali. Suurem osa väärtuslikest esemetest õnnestus päästa ning hoiustati Curmani nime all Stockholmi Sparbankeni seifides. 1973. aastal viidi esemed üle Stockholmi Ajaloomuuseumisse. Vormsi kiriku esemed jõudsid Eestisse tagasi alles 2006. aasta oktoobris ning on talletatud Tallinnas eestirootsi kirikumuuseumis.

Vormsi kiriku ja kogudusega läks just nii nagu arvati, okupatsioonivõimud keelustasid kogu kiriku ja religioosse tegevuse. Kirikusisustus lõhuti, pinkidest said küttepuud ja kirikusaalist kartuli, vilja ja heina laoruum. Tühjalt seisvast hoonest sai peagi noorte vandaalitsemise paik.

1976. aastal külastas kirikut Eesti Kultuurimälestiste Kaitse inspektsioon, mille eestvõttel parandati katus. Kirikule püüti leida uusi kasutusvõimalusi, kuid kohalikel nõukogude võimu esindajatel puudus huvi ning hoone jäi saatuse hooleks.

Taastamistööd 1988 - 1990[muuda | muuda lähteteksti]

Kiriku renoveerimise initsiaatorid olid saare metsülem Ants Varblane, tema arstist abikaasa Sölvi ning õpetaja ja arhitekt Ants Rajando. Koos arhitekt Tõnu Parmaksoniga taotleti kiriku katuse taastamiseks luba. Ettekäändeks toodi, et hoonet hakatakse kasutama ühiskondliku kokkusaamiskohana.

1988. aastal saadi luba ja raha töö alustamiseks, kuid kokkusaamiskohta kirikust ei saanud. Sellel oli kaks põhjust: Haapsalu linnaarhitekt Ervin-Johan Sedman laitis selle maha ning kirik oli ka viletsas seisus.

Eestirootslastest järeltulijad ning nende kultuuripärandi kaitsmisest huvitatud inimesed asutasid Eestirootslaste Kultuuri Seltsi (ERKS), mis toetas Püha Olavi kiriku renoveerimisplaane. ERKS-ist sai SOV-i Rootsi tütarorganisatsioon ning selle kaudu hakkasid Rootsis elavad eestirootslased seltsi tegevust toetama. Koostööd hakati tegema ka Vormsi Kirikufondiga (Ormsö Kyrkofond) Stockholmis, mis oligi loodud kiriku renoveerimiseks.

Taaspühitsemine 1990[muuda | muuda lähteteksti]

Vormsi kirik taaspühitseti olavipäeval, 29. juulil 1990. aastal. Taaspühitsemist toimetasid Eesti peapiiskop Kuno Paljula, Stockholmi piiskop Henrik Svenungsson ja Porvoo piiskopkonna piiskop Erik Vikström. Teenistusel osalesid veel Stockholmi Djurö koguduse õpetaja Lars Edström, Haapsalu praost ja Vormsi koguduse hooldajaõpetaja Tiit Salumäe, Harju-Madise koguduse õpetaja, Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse hooldajaõpetaja Juta Siirak ning praost Anders Ruuth Rootsist.

Kirik ja kirikuküngas oli rahavast täis. Sisseõnnistamist kandsid üle nii Eesti kui ka Soome raadio ja nädal hiljem näidati teenistust ka Eesti ning Soome televisioonis.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Hammermann, M. Vormsi. Eestirootslaste Kultuuriomavalitsuse Sihtasutus 2019. Püsilink: https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:403753

Pilte[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Kultuurimälestiste riiklik register (vaadatud 16.03.2013)
  2. Eesti entsüklopeedia. 12. köide: Eesti A–Ü. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003, lk 681.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]