Kautla memoriaal
Kautla memoriaal on 1941. aasta traagiliste sündmuste mälestusmärk Harju maakonnas Kose vallas Järva maakonna piiril Kõrvenurga külas. Esmakordselt avati see stalinistlike repressioonide ja hukkamiste ohvrite mälestuseks 19. juulil 1942.[1][2]
Ajalooline olukord[muuda | muuda lähteteksti]
1941. a. suvel oli nõukogude võim kehtinud Eestis aasta. 14. juunil 1941 oli toimunud juuniküüditamine, kümneid tuhandeid inimesi oli viidud Siberisse. Enne seda olid paljud mehed metsa põgenenud. Pärast Saksamaa kallaletungi NSVL-le kuulutas Stalin 3. juulil 1941 raadiokõnes välja põletatud maa taktika – vaenlasele jäetaval alal taganemisel tuli hävitada kõik ressursid. Eestis jäi see ülesanne hävituspataljonidele.[1][3]
Saksa ja Soome raadiost edastati üleskutseid Eesti ohvitseridele ja sõduritele põgeneda metsadesse ja asuda võitlema Eesti vabaduse eest ning Tapalt otsustasid põgeneda mõniteist ratsaväelast Kautla soosaarele.[3]
Samal ajal valmistati Soomes lähetama missioonile Erna gruppi.[1] 9. juulil sõitsid ligi 40 meest Erna grupist üle mere teele, randudes Salmistu all ning asudes liikuma sisemaa poole. Paunküla kandis kohatud metsavennad juhatasid ernakad 19. juulil Mustla-Vanamõisa metsa, kus Kautla soosaarel oli punaväest pagenud ratsaväelaste laagripaik. Sinna kogunes veel metsavendi ja nende pereliikmeid, kuni Kautla piirkonnas oli 1500–2000 inimest laagris, peale Kõue valla ka Järvamaalt – Albu, Käru, Kareda, Paide, Väätsa ja Võhmuta kandist.[3]
Simisalu, Albu vallamaja, Kautla[muuda | muuda lähteteksti]
24. juulil kuulsid Kautla sissid Simisalu talus toimunud kaksikmõrvast: hävituspataljon tappis kättemaksuks metsavendade abistamise eest Simisalu talu pere Gustav ja Rosalie Viljamaa[1] ning talu pandi põlema.[3]
31. juulil 1941 enamlaste suurhaarang, mille käigus plaaniti Albu, Kõue ja Ravila vallas asuval alal paiknevad ernakad ja metsavennad sisse piirata ja hävitada. Kautla sissid ja metsavennad suutsid lahingutes enamlasi nii kaua kinni hoida, et Kautla laagripõgenikud said evakueeruda.[1] Langenuid oli mõlemal poolel. Langes ka Kõue valla päritolu ernakas, leitnant Oleg Marnot.[3]
Tapatalgud[muuda | muuda lähteteksti]
Kuna enamlaste eesmärk jäi saavutamata, korraldasid hävituspataljonid Mihhail Pasternaki[4] juhtimisel Kautlas ja Ardus tapatalgud. 31. juuli õhtul mõrvati Voose küla Sae metsavahitalu pere Jüri ja Leena Raudkivi ning hooned põletati. Ahervarest leiti voodi külge seotuna tulle jäetud surnukehad.[1][3]
Järgmisena mindi Kautla tallu, kus mõrvati 7 inimest, kellest osa heideti elusalt tulle, osa tapeti muul moel ja kõik suurtalu hooned süüdati. Talu rohtaias peksti läbi töömees Oskar Mallene ning löödi ta läbi suu lehma karjatamise metallvaiaga maa külge kinni, valati bensiiniga üle ja pandi põlema. Ka talu perepoeg Johannes Lindemann kallati pärast peksmist ja piinamist bensiiniga üle ja süüdati elusalt põlema.[3] Karjamaalt lehmade lüpsmiselt naasev taluteenija, 60-aastane Ida Hallorav keeldus hävituspataljonlastele piima andmast ja visati elusalt põlevasse elamusse. Lisaks hukati veel kolm inimest.[1] [5]
Kautlast mindi edasi taludesse, kus oli toidetud metsavendi, ning süüdati ka need: Selisaare, Vanamõisa, Patti, Kauna ja teised. Mustla külas last maha 7 meest. Kautla piirkonnas tapeti üle kümne inimese.[1][3]
5.-6. augustil jätkati Ardu lähistel: süüdati enamik tänasest Nõmmeri (toona Nõmmeküla) külast Ardu külje all. Samuti põletati strateegilisteks objektideks nimetatud Ardu koolimaja, puidust vana koolimaja nimega Koolirehi, Ardu meierei, Paunküla viinaköök. Mahapõletatud Metsa talu aida ahervaremetest leiti hiljem A. Aageni säilmed.[1][3]
Kautla Memoriaali ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Esimene mälestusmärk hävitati 1945.a. Uus mälestuskivi paigutati Kautla juurtega Jüri Liimi eestvedamisel 22. aprillil 1989. Poolteist kuud hiljem, septembris hävitati Kautla memoriaal. Kautla memoriaali taasavamine toimus 4. augustil 1990. Ööl vastu 5. detsembrit 1990 saadeti Kautlasse Vene sõjaväekolonn. Tapalt Albu kaudu soomukite julgestusel kohale sõitnud sapöörid õhkisid taas memoriaali. Uuesti avati Kautla memoriaal 31. juulil 1999.[1][3]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 "Kultuur ja Elu - kultuuriajakiri". kultuur.elu.ee. Vaadatud 30. jaanuaril 2024.
- ↑ "Erna salga tegevusest 1941. aasta juuli lõpus ja augusti alguses Wehrmachti ja Punaarmee dokumentide järgi". Eesti sõjamuuseum. Vaadatud 30. jaanuaril 2024.
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 "70 aastat Kautla ja Ardu traagilistest sündmustest". Maaleht. Vaadatud 30. jaanuaril 2024.
- ↑ "Kuidas Bandera portree Kautlasse jõudis". www.ohtuleht.ee. Vaadatud 30. jaanuaril 2024.
- ↑ "Mart Laar: Tavaline stalinism | Sirvilauad.ee". web.archive.org. 4. märts 2016. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. Vaadatud 30. jaanuaril 2024.