Mine sisu juurde

Katrina Lehis

Allikas: Vikipeedia
Katrina Lehis
Katrina Lehis (2023)
Isikuandmed
Riik Eesti
Sünniaeg 19. detsember 1994 (29-aastane)[1]
Sünnikoht Haapsalu[1]
Pikkus 186 cm[2]
Medalid
Olümpiamängud
Kuld 2020 Tokyo Naiskondlik epee
Pronks 2020 Tokyo Individuaalne epee
Euroopa meistrivõistlused
Kuld 2018 Individuaalne epee
Hõbe 2015 Naiskondlik epee
Juunioride maailmameistrivõistlused
Kuld 2014 Individuaalne epee
Pronks 2012 Individuaalne epee
Pronks 2013 Individuaalne epee
Juunioride Euroopa meistrivõistlused
Hõbe 2013 Naiskondlik epee
Pronks 2010 Naiskondlik epee
Pronks 2013 Individuaalne epee
Euroopa U23 meistrivõistlused
Pronks 2013 Individuaalne epee
Pronks 2013 Naiskondlik epee

Katrina Lehis (sündinud 19. detsembril 1994) on Eesti epeevehkleja, olümpiavõitja.

Ta tuli 2021. aastal toimunud Tokyo olümpiamängudel Eesti naiskonnaga esikohale ja sai individuaalturniiril pronksmedali. Ta on ka Euroopa meister (2018) ja juunioride maailmameister (2014).

Sportlaskarjäär

[muuda | muuda lähteteksti]

Muusikakoolis plokkflöödimängu õppinud Lehis hakkas üheksa-aastaselt õe eeskujul vehklemistreeningutel käima. Treener Helen Priinitsale (hilisema nimega Helen Nelis-Naukas) meeldis tema pikkus, vasakukäelisus, relvatunnetus ja võistlusnärv.[3]

Noorteklassid

[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese Eesti meistrivõistluste medali – hõbeda – sai vehklemisklubi En Garde tüdrukute võistkonda kuulunud Lehis 2006. aasta U14 vanuseklassi võistlustel. Järgmisel aastal tuli ta 12-aastaselt U14 vanuseklassis individuaalseks Eesti meistriks. 2008. aastal 13-aastaselt sai ta lisaks U14 individuaalsele ja võistkondlikule meistritiitlile individuaalselt 3. koha U18 vanuseklassis ning En Garde võistkondadega 1. koha U20 vanuseklassis ja 2. koha täiskasvanute seas.[3][1]

2009. aastal oli Lehis 3. kohal nii U18 kui U20 Eesti meistrivõistlustel, võistkondlikult sai ta mõlemal esikoha. Esimestel rahvusvahelistel tiitlivõistlustel – U18 Euroopa meistrivõistlustel Bourges'is võitis Lehis koos Gaia-Marianna Siimi ning liidrirolli kandnud Erika Kirpu ja Julia Beljajevaga kulla. Ta osales ka U18 maailmameistrivõistlustel Belfastis ja sai seal individuaalturniiril 35. koha. 2010. aastal tuli Lehis En Garde naiskonnaga täiskasvanute Eesti meistrivõistlustel kullale. Ta osales nii U18 kui U20 EM-il Ateenas ja Lobnjas. Edukamaks kujunes U20 vanuseklass, kus ta sai individuaalselt 32. koha ning koos Beljajeva, Kirpu ja Veronika Zuikovaga pronksmedali. U18 Bakuu MM-i individuaalturniiri lõpetas lehis 44. kohal.[3][1]

2011. aastal tuli Lehis U18 vanuserühmas nii individuaalselt kui ka naiskondlikult Eesti meistriks, U20 klassis võitis Eesti karika ja tuli naiskondlikult Eesti meistriks ning täiskasvanute seas tuli naiskondlikult Eesti meistriks. Esimene individuaalne rahvusvahelise turniiri võit tuli U18 Euroopa karikasarja etapil Göteborgis. U18 EM-il Klagenfurtis sai ta individuaalse hõbemedali. U20 MM-il Mer Mortes jõudis Lehis individuaalselt 11. ja naiskonnaga 6. kohale. 2012. aastal võitis Lehis Eestis U20 klassis karika ja naiskonnaga saadi meistrivõistluste hõbemedal. Lisandusid pronksmedalid U20 MM-ilt Moskvas ja U23 EM-ilt Bratislavas.[3][1]

2013. aastal võitis Lehis Eestis U20 klassis individuaalarvestuses nii karika- kui ka meistrivõistlused, lisaks tuli täiskasvanute arvestuses naiskonnaga Eesti meistriks. Lisandus rahvusvaheliste tiitlivõistluste medaleid: U20 EM-ilt Budapestis individuaalne pronks ja naiskondlik hõbe (koondisekaaslased Anu Hark, Gaia-Marianna Siim ja Veronika Zuikova), U23 EM-ilt Torunis naiskondlik pronks (Zuikova, Hark, Nelli Paju) ja U20 MM-ilt Porečis individuaalne pronks. Edukas esinemine tiitlivõistlustel ja maailma karikasarja etappidel tõi Lehisele hooaja kokkuvõttes U20 klassis maailma karika.[1][4] 2013. aasta lõpus vigastas Lehis põlve, käis meniskioperatsioonil ja pidi tegema võistluspausi.[5]

Paranenud põlvega osales ta 2014. aasta märtsis U20 EM-il Jeruusalemmas, kus saagiks jäi 10. koht nii individuaalselt kui ka naiskondlikult.[1] Aprillikuisel U20 MM-il Plovdivis – oma viimasel noorteklassi tiitlivõistlusel – võitis ta individuaalturniiril kuldmedali ja võttis saavutuse kokku sõnadega, et "paremini pole võimalik juunioride karjäärile punkti panna".[1][6]

Debüüt täiskasvanute seas

[muuda | muuda lähteteksti]
Katrina Lehis, Trofeu Internacional Ciutat de Barcelona 2015

Nüüd juba täiskasvanute seas võisteldes sai Lehis individuaalselt 2015. aasta Euroopa mängudel Bakuus 14., EM-il Montreux's 10. ja MM-il Moskvas 6. koha. Eesti naiskonna liikmena koos Irina Embrichi, Julia Beljajeva ja Erika Kirpuga sai ta neil võistlusel vastavalt kaks hõbemedalit ja MM-ilt 9. koha.[1] Pärast sügisest maailma karikasarja etappi Legnanos, kus koondisekaaslane Kristina Kuusk jõudis finaali ja Lehis jäi 108. kohale, võeti Kuusk Lehise asemel Eesti naiskonna liikmeks. Ilma temata Rio de Janeiro olümpiamängudele mineku õiguse kindlustanud naiskond jätkas samas koosseisus ja nii jäi Lehis vaatamata maailma edetabelis parimaks eestlaseks tõusmisele kõrvale nii 2016. aasta Rio de Janeiro olümpiamängudelt kui ka enne seda toimunud EM-ilt.[7] Pärast olümpiamänge toimunud Tallinna Mõõga turniiriks pääses Lehis Beljajeva asemel naiskonda. Võistlus võideti, aga siis jäi Lehis lapseootele ja taandus mõneks ajaks spordist.[8]

2018 EM ja MM

[muuda | muuda lähteteksti]

2018. aastal tuli Lehis esimest korda individuaalarvestuses täiskasvanute Eesti meistriks.[9] Samal aastal toimuvate Novi Sadi EM-i ja Wuxi MM-i naiskonna koosseisu määrates treenerid Lehist sinna ei võtnud. Eesti Vehklemisliidu reeglite järgi moodustati naiskond Eesti edetabeli kolmest paremast (Beljajeva, Kuusk, Kirpu) ja ühest treenerite valitud sportlasest. Treenerid eelistasid edetabelis 4. kohal olevale Lehisele 5. kohal paiknenud, aga kogenumat ja end kindla ankrunaisena näidanud Embrichi.[10] Vehklemisliidu juhatus tegi seepeale vastuolulise otsuse muuta treenerite valikut ja saata EM-i individuaalturniirile Embrichi asemel ikkagi Lehis.[11][12][13] Novi Sadi EM kujunes Eesti naistele edukaks. Beljajeva sai pronksi, finaalis kohtus Lehis Kuusega. Nagu ka poolfinaalis jäi Lehis alguses suurde kaotusseisu, aga suutis end matši käigus koguda ja lõpuks võidu võtta.[14]

Lehise Euroopa meistriks kroonimine tekitas küsimuse, kas ja kuidas ta võiks ikkagi osaleda ka MM-il. Vehklemisliidu juhatus otsustas taas naiskonna koostamise reeglistikku eirata ja läkitada MM-ile Kirpu asemel Lehise. Juhatus põhjendas otsust sellega, et sooviti kõigi EM-i medalinaiste osalemist.[15] Otsus oli juriidiliselt korrektne, sest alaliidu põhikiri andis juhatusele õiguse nii talitada. Eesti Olümpiakomitee tuli konflikti mahendamiseks välja kompromissettepanekuga saata Lehis vaid individuaalturniirile, kuid Vehklemisliidu juhatus oma seisukohta ei muutnud. Küll saatis alaliidu president Lehisele ja tema treenerile ettepaneku vabatahtlikult loobuda naiskonnakohast ja piirduda individuaalturniiriga, aga Lehis sellega ei nõustunud.[16]

MM-il Wuxis tuli Lehis parima eestlasena individuaalselt 7. kohale jäädes veerandfinaalis alla itallannale Maria Navarriale, kes hiljem tuli ka maailmameistriks. Naiskondlikult saadi veerandfinaalis kaotus USA-lt ja kokkuvõttes 6. koht. Ka USA tuli pärast esikohale.[17][18][19] Koondise peatreener Kaido Kaaberma kiitis Lehise esitust[20] ja pani ta pärast veerandfinaali toimunud kohamatšideks esimest korda ankrunaise rolli.[21]

2019. aasta tulemused jäid tagasihoidlikumaks. Lehis tuli nii individuaalselt kui ka naiskondlikult küll Eesti meistriks, aga rahvusvahelistel tiitlivõistlustel tuli ta individuaalselt EM-il Düsseldorfis 42. ja MM-il Budapestis 13. kohale, naiskonnaga (Lehis, Beljajeva, Kuusk, Embrich) olid kohtadeks vastavalt 7. ja 6.[1]

Treenerivahetus

[muuda | muuda lähteteksti]

2019. aasta septembris teatas Lehis, et lõpetab koostöö treener Helen Nelis-Naukasega. Lehis avaldas senisele treenerile tänu ja ütles, et otsus tuli raskelt, aga selgitas, et olümpiale jõudmiseks vajab ta muutust, uut lähenemist treeningutele ja motivatsiooni.[22] Nelis-Naukase sõnul oli ta alates Lehise trenni võtmisest talle 100% pühendunud, Lehis oli treeneri elutöö ja nüüdne avaldus mõjus talle šokeerivalt.[23] Uueks treeneriks sai Nikolai Novosjolov. Valikul lähtus Lehis sellest, et treeneri vehklemisstiil oleks tema omaga sarnane ja treener ei asuks kaugel. Novosjolovi plussideks pidas ta suuri kogemusi, kirevat karjääri ja suurt suhtevõrgustikku.[24]

Nelis-Naukas hakkas Lehisele ning tema treenereile, mänedžerile ja elukaaslasele saatma massiliselt süüdistavaid ebameeldivaid sõnumeid ning käis segamas ka treeninguid. Novembris tegi Lehis politseisse Nelis-Naukase tegevuse kohta kuriteoteate ja taotles lähenemiskeeldu. Lehise sõnul oli ka treenerivahetuse otsus suures osas seotud Nelis-Naukase iseloomuga, tema puuduliku suhtlemisoskusega. Lehis ütles, et politseisse pöördumisest oli kasu, sest see lõpetas vaimse terrori ja võimaldas keskenduda eelseisvale olümpiale. Uurimine lõpetati oportuniteediga.[25]

2021 Tokyo olümpiamängud

[muuda | muuda lähteteksti]

2020. aasta alguses võitis Lehis Barcelonas oma elu esimese maailma karikasarja etapi.[26] Koroonapandeemia tõttu alates varakevadest rahvusvahelisi võistlusi ei korraldatud.[27]

Enne 2021. aastal Tokyo olümpiamängudel võistlustulle minemist ütles Lehis, et tunneb end hästi ja peaks olema väga heas vormis.[28] Oma avaringi vastasest Ewa Trzebinskast sai ta jagu lisaajal 11:10. 1/8 finaalis võitis ta juba kindlamalt Mara Navarria 15:10 ja veerandfinaalis Rossella Fiamingo 15:7. Poolfinaalis kaotas Lehis rumeenlannale Ana Maria Popescule 11:15, aga võitis pronksikohtumises Aizanat Murtazajeva 15:8.[29] Novosjolovi hinnangul tõi Lehisele pronksmedali enesekindlus ja see, et ta teadis, mida teha tahab.[30] Lehisest sai esimene naissportlane, kes on pärast 1992. aasta olümpiamänge Eestile suveolümpiamängudelt medali võitnud. Medali pühendas ta oma perekonnale, toetajatele, treenerile ja tema perele.[31]

Enne olümpiamänge ütles Lehis, et Eesti naiskond tahab kindlasti kuldmedaleid võita, vaatamata sellele, et parasjagu maailma esinumbrid ei olda.[32] Lehise sõnul toetasid võistkonnakaaslased üksteist ja vehklemine "on selline imelik ala, et üks päev oleme vaenlased, järgmine päev oleme ühe asja eest väljas."[33] Eesti epeenaiskond koosseisus Katrina Lehis, Julia Beljajeva, Erika Kirpu ja Irina Embrich alistas kõigepealt tasavägises veerandfinaalis Poola 29:26 (Lehise minimatšid seejuures 1:1, 3:3 ja 4:2) ja siis poolfinaalis juba kindlamalt Itaalia 42:34 (Lehis 2:1, 2:4, 13:9). Finaalis kohtuti Lõuna-Korea naistega, kellest oldi üle 36:32 (Lehis 3:5, 3:3 ja viimases otsustavas duellis 10:6).[34] Lehis tõi olümpiavõidu saavutamise juures esile väga head võistkonnakeemiat: elati üksteisele kaasa, ergutati ja motiveeriti.[35]

Olümpiamängude kuldmedal

[muuda | muuda lähteteksti]

„Medal oli ikka palju raskem kui ma ootasin. See on tegelikult taaskasutatud medal, tehtud vanadest mobiilijuppidest, aga üle kullatud.“

– Katrina Lehis (Sky Plus, 03.08.2021)[36]

2022–2023

[muuda | muuda lähteteksti]

2022. aastal võitis Lehis Doha Grand Prix' etapi.[37] Antalya EM-il sai ta individuaalselt 21. koha[38] ja naiskonnaga (Lehis, Kirpu, Embrich, Nelli Differt) 9. koha.[39] Lehis seletas oma kehvavõitu tulemusi sellega, et temasse oli kogunenud palju pingeid ja vehklemises polnud enam vabadust ja nautimist.[40] Juulis vigastas Lehis jalga ja sel aastal enam võistlustel, sealhulgas MM-il, ei osalenud.[41][42]

2023. aastal vigastuspausilt naastes tuli Lehis taas Eesti meistriks.[43] Pikk kõrvalejäämine võistlustest tähendas allapoole langemist nii maailma kui Eesti edetabelis, mis tähendas, et turniire pidi ta alustama alagruppide tasemelt ja garanteeritud pääsu tiitlivõistlustele Eesti naiskonna koosseisus ei olnud.[40] Kuna lisaks Lehisele oli teisigi teenekaid naisvehklejaid eri põhjustel Eesti edetabelis tahapoole langenud, siis tegi vehklemisliit peatreener Kaido Kaaberma ettepanekul keset hooaega naiskonna koostamise reeglitesse muudatuse, mille kohaselt naiskonnavõistlusele saavad kaks edetabeli paremat ja kaks peatreeneri valitud naist (seni kehtis 3 + 1 reegel).[44] Kaaberma otsustas kaasata Lehise Eesti koondisse 2023. aasta EM-i naiskonnavõistluseks, aga mitte individuaalturniiriks. Peatreeneri sõnul võttis ta arvesse Lehisel olnud traumat ja operatsiooni ning viimaste MK-etappide kehvi tulemusi.[45] EM-il sai naiskond 6. koha.[46]

Tegevus treenerina

[muuda | muuda lähteteksti]

Vigastusest taastumise ajal 2022. aastal abistas ta treenerina toona 18-aastast vehklejat Luiza Novosjolovit.[47]

Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on lõpetanud 2014. aastal Läänemaa ühisgümnaasiumi.[1]

Tema elukaaslane on Harri Uutar, paaril on aprillis 2017 sündinud poeg.[49]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 Katrina Lehise tulemused. Eesti spordi biograafiline leksikon. Vaadatud 17. mail 2023.
  2. ↑ Gunnar Press. Eesti vehklemise raamat: 1908-2018. Eesti Vehklemisliit, 2018. Lk 596.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Gunnar Press 2018, lk 598.
  4. ↑ Gunnar Press 2018, lk 599.
  5. ↑ Katrina Lehis peab uue hooaja esimese poole vahele jätma. ERR, 2. detsember 2013
  6. ↑ Lehis: pärast viimast torget oli tohutu pingelangus. ERR, 8. aprill 2014.
  7. ↑ Gunnar Press 2018, lk 502, 602.
  8. ↑ Gunnar Press 2018, lk 506, 602.
  9. ↑ Epeevehklemise Eesti meistriteks krooniti Lehis ja Priinits. ERR, 21. aprill 2018
  10. ↑ Epeenaiskond paigas. Embrich sees, Lehis taas väljas. Delfi, 15. mai 2018.
  11. ↑ Vehklemisliit tegi kannapöörde - Lehis saab EMil võistelda. Delfi, 15. mai 2018.
  12. ↑ Lehis siiski pääseb EM-ile. „Olen üllatunud!”. Delfi, 16. mai 2018.
  13. ↑ Vehklejad torkavad iseendale jalga, järjepidevalt ja valusalt. Delfi, 18. mai 2018.
  14. ↑ Gunnar Press 2018, lk 509–510.
  15. ↑ Nagu Schrödingeri kass. Lehise MM-ile saatmine on õige ja vale. Delfi, 26. juuni 2018.
  16. ↑ EOK sekkus Kirpu päästmiseks vehklemisskandaali. Delfi, 6. juuli 2018.
  17. ↑ Gunnar Press 2018, lk 597.
  18. ↑ Katrina Lehis lõpetas MM-i parima eestlannana seitsmendana. ERR, 22. juuli 2018.
  19. ↑ Eesti epeenaiskond kaotas MM-il veerandfinaalis otsustava torkega USA-le. ERR, 25. juuli 2018.
  20. ↑ Kaaberma: me ei olnud favoriidid ja USA polnud autsaider. ERR, 25. juuli 2018.
  21. ↑ Epeenaiskond jäi tiitlikaitsjana MM-il medalita. Kas on aeg midagi muuta?. Delfi, 26. juuli 2018.
  22. ↑ Katrina Lehis loobub treener Helen Nelis-Naukase teenetest. ERR, 3. september 2019.
  23. ↑ Helen Nelis-Naukas: olen šokeeritud, võib-olla keegi mõjutas Katrinat. ERR, 3. september 2019.
  24. ↑ Katrina Lehise uueks juhendajaks sai Nikolai Novosjolov. ERR, 10. september 2019.
  25. ↑ "Pealtnägija": Katrina Lehis läks ekstreeneri vastu politseisse ja palus lähenemiskeeldu. ERR, 27. oktoober 2021.
  26. ↑ Katrina Lehis võitis Barcelona MK-etapi. ERR, 8. veebruar 2020.
  27. ↑ Võistlusnäljas Katrina Lehis: treeningutel laotud põhi on nii paks, et tahaks selle enda jaoks välja lasta. Delfi, 29. oktoober 2020.
  28. ↑ Olümpiadebüüdiks valmistuv Lehis: idee poolest on vorm väga hea. ERR, 23. juuli 2021.
  29. ↑ Katrina Lehis pälvis Tokyo olümpiamängudel pronksmedali. ERR, 24. juuli 2021.
  30. ↑ Novosjolov: nii emotsionaalne ei olnud ka siis, kui võitsin oma kullad. ERR, 24. juuli 2021.
  31. ↑ Lehis: tseremooniast enam unistasin medalist. ERR, 25. juuli 2021.
  32. ↑ Katrina Lehis: meie eesmärk on minna kõige säravama medali järele. ERR, 4. aprill 2021.
  33. ↑ Vehklejate peatreener vigastatud, naised lähevad medaleid püüdma. ERR, 21. juuli 2021.
  34. ↑ Eesti epeenaiskond tuli olümpiavõitjaks!. ERR, 27. juuli 2021.
  35. ↑ Lehis: nii head võistkonnakeemiat ei mäletagi. ERR, 27. juuli 2021.
  36. ↑ Katrina Lehis avaldas olümpiamedalist uskumatu fakti: see ei olegi üleni kullast! Sky Plusi koduleht, 03.08.2021.
  37. ↑ Doha GP-etapp kujunes Eesti siseasjaks, Lehis alistas finaalis Differti. ERR, 30. jaanuar 2022.
  38. ↑ Erika Kirpu tuli EM-il seitsmendaks, meistriks krooniti ukrainlanna. ERR, 18. juuni 2022.
  39. ↑ Kaheksandikfinaalis kaotanud Eesti epeenaiskond lõpetas EM-i üheksandana. ERR, 21. juuni 2022.
  40. ↑ 40,0 40,1 Kas vigastuspausilt võidukalt naasnud Lehis jõuab päästeinglina Eesti epeenaiskonda?. Delfi, 23. aprill 2023.
  41. ↑ Katrina Lehis jääb MM-ilt eemale. ERR, 12. juuli 2022.
  42. ↑ Lehis sel aastal vehklema ei naase: meil tuleb teha totaalne taaskäivitus. ERR, 19.09.2022.
  43. ↑ Pikalt võistluspausilt kullaga naasnud Lehis: nautisin rohkem kui varem. ERR, 22. aprill 2023.
  44. ↑ Eesti vehklemisliit muutis keset mängu reegleid. Kaaberma: seda tehti Pariisi olümpia nimel. Delfi, 30.01.2023.
  45. ↑ Kaaberma avaldas EM-koondised. Lehis individuaalsele turniirile ei pääse. Delfi, 02.06.2023.
  46. ↑ Veerandfinaalis Itaaliale kaotanud epeenaiskond tuli EM-il kuuendaks. ERR, 29.06.2023.
  47. ↑ Tarmo Tiisler. Katrina Lehis: olen vigastusega rahu teinud ERR Sport, 11.11.2022.
  48. ↑ "148 INIMEST ⟩ Nemad saavad tänavu president Alar Kariselt teenetemärgi". postimees.ee, 21.02.2022.
  49. ↑ Katrina Lehis - mõõgaga eestlanna, keda kardab terve Euroopa Postimees, 30.06.2018.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Katrina_Lehis&oldid=6637527"