Menisk (anatoomia)

Menisk ehk liigesevõruketas (kr meniskos – poolkuu) on kõhreline struktuur sääre ja reieluu vahel, mis aitab vähendada koormust liigese pindadele. Ladinakeelne nimetus lateral meniscus.

Kirjeldus

Meniskeid on mõlemal jalal kaks: üks asetseb välisküljel ja seda nimetatakse lateraalseks meniskiks, ning teine, mediaalne menisk, asetseb põlve siseküljel. Mõlemad meniskid on poolkuukujulised. Meniski verevarustus on suurem väliskülgedel, mida rohkem liikuda põlve keskosasse, seda väiksem on verevarustus. Menisk meenutab ristlõikes kiilu, mille välimine serv on paksenenud ning sisemine serv on õhuke. Meniski ülemine pind on nõgus ja alumine lame. Keskmine menisk on suurema kõverusraadiusega ja poolkuujas. Külgmine menisk läheneb kujult ringile ja on laiem. Meniskid parandavad liigesepindade kongruentsust, aitavad moodustada liigeseauku, laiendada raskuse ülekandepinda reieluult sääreluule, puhverdada tõukeid ja põrutusi.

Meniskivigastus

Meniskivigastuse sümptomid võivad olla:

Valu põlves. Valu võib olla terav või tuim ja lokaliseeruda põlveliigese siseküljele (mediaalne menisk) või välisküljele (lateraalne menisk). Valu süveneb sageli põlve pööramisel või kükitamisel. Valu võib olla ka koormuse järgselt tugevam.
Turse. Vigastusjärgne turse võib tekkida kiiresti (mõne tunni jooksul) või hiljem, sõltuvalt vigastuse ulatusest. Väiksemate vigastuste korral võib turse olla minimaalne või puududa.
Lukustunud põlv. Tüüpiline sümptom on põlve lukustumise tunne, kus liiges ei liigu normaalselt. Inimene ei pruugi suuta põlve täielikult sirutada või painutada. Lukustumine viitab sageli suuremale rebendile, mis võib põhjustada mehaanilise takistuse liigeses.
Põlve ebastabiilsus. Tundub, et põlv annab järele või ei ole stabiilne, eriti keeravate liigutuste või äkiliste suunamuutuste korral.
Klõpsud ja krõpsud põlves. Mõnikord võib tunda või kuulda põlves klõpse, eriti kui liigese sees on rebend, mis liigub või takistab sujuvat liikumist.
Liigese jäikus ja liikumispiiratus. Põlv võib muutuda jäigaks ja liikumisulatus (sirutamine ja painutamine) olla piiratud. Tüüpiline on valu ja raskus kükitamisel või treppidest üles-alla liikudes.
Kroonilised sümptomid. Kui meniski vigastus jääb ravimata, võivad tekkida kroonilised probleemid, sealhulgas püsiv valu, põlve turse pärast füüsilist aktiivsust ja kõhre või liigese edasine kahjustus (artroosi risk).

Ravi

Meniskivigastuse konservatiiivne ravi hõlmab füsioteraapiat: manuaalteraapiat, harjutusi lihaste sümmeetria ja jõu parandamiseks ning valu vähendavaid tehnikaid. Vajadusel kasutatakse ka ortoose – mis võimaldavad paremat liigestunnetust ning stabiilsust, erinevaid füüsikalisi ravimeetodeid: magnetravi, ultraheli ravi ja elektriravi. Viimasele ravile ja mõjule teaduslikud allikad tõendust ei ole leidnud. Umbes 30% patsientidest ei leia piisavat leevendust füsioteraapiast ning otsustavad operatiivse ravi kasuks.^[viide?]

Meniski ravi füsioteraapiaga või jagada kolme faasi.

Esimese faasi eesmärk on valu ja turse vähendamine, liigese liikuvuse säilitamine ja liigse koormuse vältimine. Meetodideks on:

Puhkus ja koormuse piiramine. Välditakse tegevusi, mis põhjustavad valu või suurendavad turset.
Jää ja kompressioon aitab leevendada valu ja turset.
Õrnad painutamise ja sirutamise harjutused aitavad säilitada põlve liikuvust
Kerge reielihaste pingutamine (isomeetrilised harjutused) vereringe parandamiseks ja lihaste atroofia vältimiseks.

Teise faasi eesmärgid on taastada põlveliigese liikuvus, parandada lihasjõudu, eriti reielihastes ja tugevdada stabiliseerivaid lihaseid. Meetodid on:

Liigese stabiliseerimise harjutused: keskendutakse reie nelipealihase (quadriceps), reie tagalihaste (hamstrings) ja tuharalihaste tugevdamisele.

Tasakaalu- ja koordinatsiooniharjutused: aitavad parandada põlve stabiilsust, näiteks harjutused tasakaalupallil või tasakaalulaudadel.
Venitusharjutused, et vältida lihaste lühenemist, venitades peamiselt reielihaseid ja säärelihaseid.

Kolmanda faasi eesmärgid on saavutada maksimaalne lihasjõud ja vastupidavus, liigese funktsiooni täielik taastamine ja sportlikku tegevust toetav taastusravi. Meetodid on:

Jõutreening: Spetsiifilised harjutused reielihaste, säärelihaste ja stabiliseerivate lihaste tugevdamiseks.
Plüomeetrilised harjutused: Hüpped ja kiire liikumine, kui sportlik tegevus seda nõuab.
Funktsionaalsed harjutused: Sporti või igapäevaelu matkivad liigutused, näiteks kükkimine, trepiastmed või kiired külgsuunalised liigutused.
Jooga või pilates. Keskendumine paindlikkusele ja lihasstabiilsusele.

Allikad