Epee
Epeevehklemine on üks kolmest vehklemisspordi kategooriast, kus relvana kasutatakse duellimõõga tänapäevast edasiarendust, epeed. Sõna "epee" pärineb prantsuse keelest (Épée) ning tähendab mõõka.
Tänapäevases sportvehklemise kolm kategooriat (epee, espadron ja florett) erinevad kasutatava relva ja torkepiirkonna poolest. Epeevehklemine on neist ainus, kus sihtmärk on kogu keha. Epee on kolmest nüüdisaegsest sportvehklemise relvast raskeim ning sellega vehklemine nõuab keskendumist, täpsust ja kiirust. Kuna sihtmärk on terve keha, peab edukas epeevehkleja nägema ette vastaste käike, et konkurenti õigel hetkel tabada.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Spordis kasutatava epee eelkäija on nn õukondlase mõõk, mis arenes välja Louis XIV õukonnas seoses uue moega. Varasem relv, rapiir, ei sobinud kokku uue stiiliga: põlvpükste, siidisukkade ja brokaatjakkidega. Uus relv oli rapiiriga võrreldes kergem ja lühem, mistõttu sobis see väga hästi duellide pidamiseks. Kuna rapiir oli pikk ja raske, pidi duellant veheldes tegema pikki ja kiireid väljaasteid, et vastast relva otsaga torgata. Rapiir sobis hästi ründamiseks, kuid enda kaitsmiseks pareeris duellant vastase torkeid vasakus käes oleva pistodaga. Uus ja kergem epee sobis see-eest nii ründamiseks kui ka kaitsmiseks. Arenes välja ühe käega vehklemine, kus vasakut kätt kasutati eelkõige tasakaalu hoidmiseks.
Prantsusmaal õpetati tulevastele duellantidele mõõgavõitlust kerge tömbi relvaga, millest arenes hiljem välja tänapäeva florett. Paralleelselt võeti kasutusele raskem kolmnurkse teraga colichemarde, mis loodi just nimelt duellide pidamiseks. Floretis arenes välja prioriteedi- ehk eelõigusreeglistik, mis aitas ära hoida tõsiseid vigastusi. Samuti oli lubatud torgata ainult torso piirkonda. Duelle pidades võis torgata aga kogu keha, sealhulgas käsi, mistõttu lisati duellirelvale väga suur käekaitse. Tänapäeval vehklemises kasutatav epee on 19. sajandi duellimõõga otsene järeltulija.
Vehklemine on üks vähestest spordialadest, mis oli kavas esimestel olümpiamängudel 1896. aastal. Esimestel olümpiamängudel võisteldi floretis ja espadronis, kuid juba 1900. aasta lisati kavva ka epee[1].
Elektriline varustus võeti esimesena kasutusele epeevehklemises.[2]
Reeglid
[muuda | muuda lähteteksti]Epeevehklemises on lubatud teha torkeid kogu keha ulatuses. Samuti ei ole epees prioriteedireeglit, mis tähendab, et kui vastased sooritavad korraga õnnestunud torke, saavad punkti mõlemad. Floretis ning espadronis mõlemale vehklejale korraga punkte ei anta[3]. Epeevehklemises registreeritakse üheaegne torge, kui vastased torkavad teineteist kuni 40-millisekundilise vahega. Floretis on see aeg 300 ms ja espadronis 120 ms.[4] Alagrupis veheldakse tavaliselt kolm minutit maksimaalselt viie punktini ning play-off'des kolm korda kolm minutit viieteistkümne punktini.
Prioriteetminut
[muuda | muuda lähteteksti]Kui topelttorgete tõttu jääb punktiseis 5 : 5 või 15 : 15, siis viimane topelttorge tühistatakse ning võidab see, kes torkab esimesena vastast edukalt. Kui vehklejad on lubatud aja lõppedes jätkuvalt viigis, siis loositakse välja prioriteet ühele vehklejale ja veheldakse veel üks minut. Prioriteediga vehkleja saab punkti, kui suudab lisaminuti jooksul vastase torkeid vältida või ise eduka torke teha. Ilma prioriteedita vehkleja võidab matši ainul juhul, kui ta sooritab õnnestunud torke.
Vehklemisvarustus
[muuda | muuda lähteteksti]Kaitsevarustus
[muuda | muuda lähteteksti]Vehkleja kaitsevarustus koosneb jakist, pükstest, alusvestist (naistel ka rinnakaitse), vehklemiskindast ja vehklemismaskist. Enamasti on kaitseriietus valmistatud tugevast puuvillast või nailonist. Pärast Vladimir Smirnovi surmaga lõppenud õnnetust 1982. aasta maailmameistrivõistlustel Roomas hakati kaitsevarustuse tegemisel kasutama kevlarit. Võistlustel kasutatav kaitsevarustus peab taluma vähemalt 800-njuutonilist jõudu, vehklemismask aga kaks korda suuremat ehk 1600-njuutonist jõudu.
Elektriline epee
[muuda | muuda lähteteksti]Võistlustel osalemiseks peab vehkleja kasutama elektrilist epeed. Epee ühendatakse kehajuhtme abil torkeid registreeriva masinaga. Elektrilise epee otsas on vedruga nupp, mis surve all katkestab vooluvõrgu masinaga ning registreerib vehkleja torke. Torke registreerimiseks peab vehkleja vastast torkama vähemalt 7,4-njuutonilise jõuga. Vehklemises kasutatav epee on 90 cm pikk ja kaalub 300–750 grammi. See on kolmest vehklemises kasutatavast relvast raskeim. Epeed iseloomustab suur käekaitse ning kolmnurkne tera.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ http://acfencers.tripod.com/briefhistory.html
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. märts 2018. Vaadatud 15. märtsil 2018.
{{netiviide}}
: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ http://faculty.fmcc.suny.edu/mcdarby/pages/fencing_club/basic-epee-info-etc.htm[alaline kõdulink]
- ↑ http://academyoffencingmasters.com/blog/fencing-rules-for-the-novice-parent-strategy-differences-for-foil-epee-and-sabre/
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Epee |