Kasutaja:Greteliisp/võlg

Allikas: Vikipeedia

Mis on võlg?[muuda | muuda lähteteksti]

Võlg on igapäevases majanduses tavapärane nähtus, mille korral üks osaline laenab teisele raha. Kui eraisikud või ettevõtted soovivad teha tehingut, mille jaoks neil ei ole vaba raha, laenavad nad kindlate kriteeriumite alusel selle raha kelleltki ehk võtavad võlgu ning maksavad selle raha tulevikus tagasi (tavaliselt intressiga). [1]

Võlaliigid[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige levinumad võlaliigid on näiteks laen, liising, kodulaen, krediitkaart, õppelaen, kiirlaen.

Laen[muuda | muuda lähteteksti]

Laenul on mitu alaliiki: eluasemelaen, ettevõttelaen, faktooring, kiirlaen, liising, tarbijakrediit, tarbimislaen. Kõigil neil on erinevad kasutuseesmärgid.

Et laenu saada, koostatakse leping, mille kohaselt laenuandja annab raha või muu vara laenuvõtjale. Laenuvõtja kohustus on tagastada raha või muu vara laenuandjale kindlaks määratud tingimuste alusel. Laenult tuleb tagasi maksta intressi. Juhul kui ei ole kokku lepitud, mis ajaks laen peab olema tagasi makstud, on laenuandjal õigus nõuda laen tagasi pärast laenulepingu ülesütlemist. Tähtajatu lepingu puhul võivad mõlemad osalised laenulepingu üles öelda kahekuuse etteteatamisega. Lepingu, millel pole kehtivat intressi, võib laenusaaja üles öelda ette teatamata ja tagastada kogu laenu korraga.[2]

Krediitkaart[muuda | muuda lähteteksti]

Krediitkaart on üks laenuliikidest, kuid see erineb eelkirjeldatust mõningate omaduste poolest. Krediitkaardi korral on tarbijale kehtestatud tema sissetulekutele ja arveldustele vastav limiit, milleni saab ta kontol raha kulutada (limiit ületab tegelikku rahahulka, mis isikul olemas on). Kulutatud raha makstakse tagasi jooksvalt.[3]

Võlg võib olla rahaline

Võlavõtjate liigid[muuda | muuda lähteteksti]

Eraisikud[muuda | muuda lähteteksti]

Eraisikute peamised võlaliigid on kodulaenud, liisingud ja krediitkaardivõlad. Eraisikud kasutavad sellist võlgade võtmist, kuna korraga nõutava rahasumma väljakäimine käib enamikule üle jõu. Laen makstakse tagasi teenitavast palgast kindla ajavahemiku jooksul. Samuti võtavad eraisikud laenu perekonnalt või sõpradelt. Mitteametlikku laenu võetakse seetõttu, et selle korral ei pea kas üldse intressi maksma või tuleb maksta palju väiksemat intressi. Võimalust võtta laenu mitteametlikult kasutatakse ka siis, kui pank ei ole isiku väikese sissetuleku tõttu nõus talle laenu andma, sest see isik ei ole pikas perspektiivis laenu tagasimaksmise kohapealt piisavalt usaldusväärne.[4]

Ettevõtted[muuda | muuda lähteteksti]

Ettevõtted võivad võtta laenu mitmesugusel eesmärgil.

  • Tegevust alustavad ettevõtted vajavad tegevuse alustamiseks algrahastust.
  • Tegutsevad ettevõtted vajavad tegevuse laiendamiseks lisarahastust.
  • Tegutsevasse ettevõttesse investeerimise kaudu soovitakse muuta ettevõte kasutoovamaks.
  • Kui kliendid ei maksa ettevõttele õigel ajal, saab ettevõte laenu abil end ära majandada.[5]

Valitsus[muuda | muuda lähteteksti]

Valitsuse võetud võlgu nimetatakse riigivõlaks.[6]

Võlatunnistus[muuda | muuda lähteteksti]

Võlatunnistus on leping, millega lubatakse täita mingi kohustus. Võlatunnistus kehtib, kui sellel on võlgniku allkiri, millega võlgnik tõendab võlgnevust. Võlatunnistus võib olla kas konstitutiivne või deklaratiivne.[7]

Konstitutiivne võlatunnistus[muuda | muuda lähteteksti]

Konstitutiivse võlatunnistuse puhul tehakse võlgniku ja võlausaldaja vahel uus iseseisev kohustus koos kohustusega, mida hetkel tunnustatakse. Põhikohustus ja võlatunnistus on ümavahel seotud täitmise kaudu: kui võlatunnistusest tulenev kohustus täidetakse, siis loetakse täidetuks ka algne kohustus.[8]

Deklaratiivne võlatunnistus[muuda | muuda lähteteksti]

Deklaratiivne võlatunnistus koostatakse juhul, kui võlavõtja kinnitab oma kohustust võlaandja ees. Kuna vastuväited puuduvad, lihtsustab see võla tagasinõudmist. Kui põhikohustus on täidetud, loetakse täidetuks ka võlatunnistusest tulenev kohustus.[9]. Erinevalt konstitutiivsest võlatunnistusest, mille korral piisab kirjalikust vormist, tuleb deklaratiivne võlatunnistus vormistada samal kujul kui põhikohustus.

Võlaandjale on võlatunnistus kasulik, sest võlatunnistuse andmisega algab võla aegumise tähtaeg uuesti, võlavõtjal on vähem võimalusi pretensioone esitada ja võlatunnistust saab kasutada tõendusmaterjalina kohtuprotsessis. Võlakiri on iseäranis vajalik juhul, kui tegu on pikemaajalise ja korduva võlgnikuga. See annab ülevaate kogu võlgnevusest ehk võlavõtja kohustusest võlaandja ees.[10]

Kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi üldkeeles on sõnal võlg negatiivne tähendusvarjund ja see seostub kohustustega, võimaldab võla võtmine teha investeeringuid, mis on pikas perspektiivis kasulikud või vajalikud. Näiteks saab kodulaenu abil soetada endale eluaseme või õppelaenu abil investeerida enda haridusse. Ent võla võtmisel on ka negatiivsed küljed. Näiteks kiirlaenu korral ei pruugi laenuvõtja arvestada suure intressi ja lühikese maksetähtajaga. Samuti võib krediitkaartidega kaasneda suur intress.[11], [12]

Eesti võlaandmissüsteem[muuda | muuda lähteteksti]

Laene annavad põhilised krediidiasutused, mille tegevust reguleeritakse krediidiasutuste seadusega. Krediidiasutused lähtuvad oma põhiprintsiipidest.[13]. Laenu andmise ja saamise tingimused on toodud võlaõigusseaduses.[14]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]