Võlatunnistus
Võlatunnistus on võlaõiguslik leping, millega antakse lubadus kohustuse täitmiseks ning selle lubadusega kas luuakse iseseisev kohustus või vaid tunnistatakse kohustuse olemasolu.[1] Riigikohtu praktikas on tunnustatud kaht võlatunnistuse liiki: konstitutiivset ehk abstraktset ja deklaratiivset võlatunnistust.[2] Eesti õiguses on võlatunnistuse regulatsioon sätestatud võlaõigusseaduse §-s 30, kuid seda sätet kohaldatakse vaid konstitutiivsele võlatunnistusele.[3] Nimetatud võlatunnistuse liigid erinevad teineteisest õiguslike tagajärgede poolest.
Võlatunnistuse sisu[muuda | muuda lähteteksti]
Võlatunnistuse sisu kohta seadus piiranguid ette ei näe. Võlatunnistuse esemeks võib olla igasugune kohustus, näiteks asja või raha üleandmise kohustus, aga ka näiteks nõude loovutamise kohustus. Tavaliselt kasutatakse võlatunnistust eesmärgiga lubada kindla rahalise kohustuse täitmist ehk tunnistatakse kohustust maksta võlausaldajale raha.[4]
Konstitutiivne võlatunnistus[muuda | muuda lähteteksti]
Konstitutiivse ehk abstraktse võlatunnistusega luuakse uus, iseseisev ning alustehingust sõltumatu kohustus. Abstraktsus tähendab seda, et kohustuse kehtivus ei sõltu kohustuse andmise põhjusest või selle saavutamisest.[5] Seega ei mõjuta konstitutiivse võlatunnistuse kehtivust tunnistatud aluskohustuse olemasolu, puudumine või kehtivus.[6]
Võlaõigusseadus kehtestab konstitutiivse võlatunnistuse andmisele teatud vorminõuded. Kohustatud isiku antud võlatunnistus peab olema kirjalikus vormis.[7] Konstitutiivse võlatunnistuse andmisel ei pea õigustatud isiku nõusolek olema kirjalik: võlausaldaja nõustumus võlatunnistusega on vormivaba.[8] Jooksva arve alusel antud või majandus- või kutsetegevuses tekkinud võla kohta antud võlatunnistus ei pea olema kirjalikus vormis.[9]
Konstitutiivne võlatunnistus loetakse sõlmituks, kui võlgnik tunnistab võlga ning lepitakse kokku eraldi nõudealuses, näiteks on võlatunnistuses kirjas, et „A tunnistab, et võlgneb B-le rahasumma 1000 eurot. Käesolev võlatunnistus annab B-le iseseisva nõudeõiguse“.[10] Konstitutiivsel võlatunnistusel on võlga tugevdav funktsioon – võlatunnistuse esitamisel kohtule eeldatakse, et võlatunnistuses tunnistatud kohustus eksisteerib, see tuleb täita ning sellel on mingi alus, mis õigustab lubatud nõude rahuldamist.[11]
Konstitutiivse võlatunnistuse tuvastamisel on määrav nn abstraktsioonitahe. Et selgitada välja, kas osaliste vahel on sõlmitud konstitutiivne võlatunnistus, tuleb tuvastada, et poolte eesmärk oligi luua uus iseseisev sõltumatu nõudealus.[5]
Deklaratiivne võlatunnistus[muuda | muuda lähteteksti]
Kohtupraktikas tunnustatakse konstitutiivse võlatunnistuse kõrval ka deklaratiivset võlatunnistust. Erinevalt konstitutiivsest võlatunnistusest ei looda deklaratiivse võlatunnistusega iseseisvat kohustust. Deklaratiivse võlatunnistusega vaid tunnistatakse kohustuse olemasolu. Sellel võlatunnistuse liigil puudub otsene seaduspõhine regulatsioon ning konstitutiivse võlatunnistuse sätteid sellele ei kohaldata.[12] Seadus ei näe deklaratiivsele võlatunnistusele ette eraldi vorminõuet. Deklaratiivse võlatunnistuse vorminõue sõltub alussuhtele ette nähtud vorminõudest, näiteks peab kinnisasja üleandmise kohustuse kohta käiv deklaratiivne võlatunnistus olema notariaalselt tõestatud vormis.[13]
Deklaratiivsel võlatunnistusel on kaks tagajärge. Esiteks loobub võlgnik võlale osaliselt või täielikult vastuväidete esitamisest, mis lihtsustab nõude maksmapanekut. Võlatunnistuse tähendus vastuväidete välistamisel selgitatakse välja üksikjuhtumi tõlgendamisega. Seega lihtsustab deklaratiivne võlatunnistus sissenõutavust uut kohustust loomata.[12] Teine deklaratiivse võlatunnistuse tagajärg on tõendamiskoormuse ümberjagamine ning olemasoleva võla kinnitamine. Deklaratiivse võlatunnistuse korral eeldatakse, et võlgnikul on võlausaldaja ees võlatunnistuses loetletud kohustused ning võlausaldaja ei pea võla sissenõudmiseks esitama muid tõendeid kui võlatunnistuse. See tähendab, et võlgnik peab tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga või see on lõppenud.[13]
Erinevalt konstitutiivsest võlatunnistusest on deklaratiivse võlatunnistuse kehtivus seotud põhikohustuse kehtivusega. Kui tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus.[13] Seega on deklaratiivne võlatunnistus võlgniku jaoks soodsam võrreldes konstitutiivse võlatunnistusega.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Võlaõigusseadus, § 30 lg 1. – RT I, 08.01.2020, 10.
- ↑ Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus 3-2-1-21-06, p 15.
- ↑ P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2016, lk 165.
- ↑ A. Pavelts. Abstraktse võlatunnistuse põhialused. – Juridica 2009/V, lk 278.
- ↑ 5,0 5,1 A. Pavelts. Abstraktse võlatunnistuse põhialused. – Juridica 2009/V, lk 277.
- ↑ Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus 3-2-1-147-15, p 12.
- ↑ Võlaõigusseadus, § 30 lg 2. – RT I, 08.01.2020, 10.
- ↑ A. Pavelts. Abstraktse võlatunnistuse põhialused. – Juridica 2009/V, lk 279.
- ↑ Võlaõigusseadus, § 30 lg 3. – RT I, 08.01.2020, 10.
- ↑ P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2016, lk 167.
- ↑ A. Pavelts. Abstraktse võlatunnistuse põhialused. – Juridica 2009/V, lk 287.
- ↑ 12,0 12,1 P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2016, lk 173.
- ↑ 13,0 13,1 13,2 P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2016, lk 174.